Päev algas meie jaoks veidi ennem kaheksat. Veel üks põhjus, miks me Tuxtlasse olime tulnud, oli läheduses asuv Sumidero kanjon. Sinna minekuks me end ette valmistama hakkasimegi. Hotelli restos tegime jälle tavapärase omleti (huevos al gusto) ning siis võtsime takso. Kuna hotelli check-out oli kell 13.00, siis asjade kokkupanemise jätsime lõunaks. Kanjon asus mõned kilomeetrid linnas väljas ning kohale jõudsime pärast esmaspäeva hommikuse ummiku läbimist.
Sumidero kanjoni nautimiseks on kõige parim viis teha üks paadiretk läbi selle kaljulõhe. Kuna olime suhteliselt varajased, siis pidime natuke ootama. Ennem meid oli seal veel üks prantsuse paarike, kuid paadi täitmiseks oli vaja 10-t inimest. Nii iga 10 minuti tagant tuli paarike juurde, seega molutasime sadamas pool tunnikest. Vahepeal komplekteeriti paatidesse paar turistibussitäit ameeriklasi ja prantslasi, grupid on eelisjärjekorras. Aga varsti oli ka meie paadikene huvilistega täidetud ning 220$ maksmisel (2 inimest) läkski sõit lahti. Jõe nimeks oli Grijalva ja alguses oli tegemist tavalise jõega, millel suht madalad kaldad. Esiti sõitsime üsna aeglaselt, sest jõe kallastel asetsesid mitmed linnukolooniad. 
Suurim neist oli kondorite kogum, mida meile ka üsna lähedalt näidati. Suur osa kanjonit ümbritsevast alast on kaitse all, moodustades Sumidero ökoreservi. Varsti aga hakkasid paistma kõrged kaljud ning mida lähedamale jõudsime, seda rohkem seltskond vaimustus. Kui kanjonisse sisse sõitsime, olid vaated ahhetama panevad. Mitmete sadade meetrite kõrgune püstloodis kaljusein on vaatamist väärt. Eks on varemgi mägedes käidud, kuid see on ikka hoopis teine asi kui näed kilomeetri kõrgust kiviseina. Lihtsalt olla näiteks 3 km mäe otsas (e 3 km kõrgusel merepinnast) on hoopis teine asi, sest kui ümber ka mäed, siis seda kõrgusetunnetust väga ei ole. Aga Sumideros oli, sest kõrgeim koht oligi 1 km kõrgune kaljusein, lisaks veel 2oo m veepinna alla. Võimas! See kanjoni sissepääs on ka muide Chiapase osariigi vapil ja on üks osariigi peamisi sümboleid. Aga lisaks hunnitutele pinnavormidele näidati meile muudki. Näiteks kaljudele samblast ja murenenud kividest tekkinud "El Arbol de Navidad" e maakeeli Jõulukuusk. Ja tõesti eemalt vaadates oligi kaljule selgelt joonistunud kuusk, paarisaja meetri kõrgune kuusk (pilt).
Mis kriipis silma, oli vee peal hulpiv prügi - plastpudelid, paber jms. Osad külalised on ikka tõelised sead ning sellisele rahvale seoks kivi külge ja pakuks tasuta ühe otsa sukeldumiskursuseid. Aga see prügi siiski üldmuljet ei varjutanud. Veel näidati meile väikeseid koopaid ning kaljude väga erinevaid värve (valge, roheline, roosa, beež jne). Sõidu kaugemas otsas asus tamm ja selle taga hüdroelektrijaam. Tänu tammile ongi kanjonist saanud populaarne ja laevatatav (paaditatav) turismiobjekt. Teel tagasi õnnestus veel näha erinevaid veelinde ja kirsiks koogi peal oli krokodill. Kroku peesitas kaldal ühe jämedama oksa peal. Neid pidi siin ikka olema, kuigi arvukus on viimasel ajal veidi vähenenud. Sellega meie paadireis siis lõppeski, tõeliselt lahe elamus.
Suurim neist oli kondorite kogum, mida meile ka üsna lähedalt näidati. Suur osa kanjonit ümbritsevast alast on kaitse all, moodustades Sumidero ökoreservi. Varsti aga hakkasid paistma kõrged kaljud ning mida lähedamale jõudsime, seda rohkem seltskond vaimustus. Kui kanjonisse sisse sõitsime, olid vaated ahhetama panevad. Mitmete sadade meetrite kõrgune püstloodis kaljusein on vaatamist väärt. Eks on varemgi mägedes käidud, kuid see on ikka hoopis teine asi kui näed kilomeetri kõrgust kiviseina. Lihtsalt olla näiteks 3 km mäe otsas (e 3 km kõrgusel merepinnast) on hoopis teine asi, sest kui ümber ka mäed, siis seda kõrgusetunnetust väga ei ole. Aga Sumideros oli, sest kõrgeim koht oligi 1 km kõrgune kaljusein, lisaks veel 2oo m veepinna alla. Võimas! See kanjoni sissepääs on ka muide Chiapase osariigi vapil ja on üks osariigi peamisi sümboleid. Aga lisaks hunnitutele pinnavormidele näidati meile muudki. Näiteks kaljudele samblast ja murenenud kividest tekkinud "El Arbol de Navidad" e maakeeli Jõulukuusk. Ja tõesti eemalt vaadates oligi kaljule selgelt joonistunud kuusk, paarisaja meetri kõrgune kuusk (pilt).
Mis kriipis silma, oli vee peal hulpiv prügi - plastpudelid, paber jms. Osad külalised on ikka tõelised sead ning sellisele rahvale seoks kivi külge ja pakuks tasuta ühe otsa sukeldumiskursuseid. Aga see prügi siiski üldmuljet ei varjutanud. Veel näidati meile väikeseid koopaid ning kaljude väga erinevaid värve (valge, roheline, roosa, beež jne). Sõidu kaugemas otsas asus tamm ja selle taga hüdroelektrijaam. Tänu tammile ongi kanjonist saanud populaarne ja laevatatav (paaditatav) turismiobjekt. Teel tagasi õnnestus veel näha erinevaid veelinde ja kirsiks koogi peal oli krokodill. Kroku peesitas kaldal ühe jämedama oksa peal. Neid pidi siin ikka olema, kuigi arvukus on viimasel ajal veidi vähenenud. Sellega meie paadireis siis lõppeski, tõeliselt lahe elamus.Sõitsime taksoga hotelli tagasi (ca 15km ja 80$), pakkisime asjad ning asutasime end bussijaama poole. Käisime läbi ka ühest plaadipoest, kust ostsime ühe marimbaplaadi ning ühe mariachimuusika kogumiku. :P
Sihtpunktiks oli San Cristobal de las Casas, mis asus tunnise bussisõidu kaugusel. Pileti eest küsiti 30$ ja busse käis kahe linna vahel tihedalt. Sõidu sisu oli suhteliselt üksluine - enamus aega ronisime mööda mäekülge ülespoole. Ehk siis läksime mägedesse ära. Tolle sõidu jooksul nägime me tegelikult ka midagi erakordset ja kordumatut - vihma sadas! Seda ei olnud selle reisi jooksul ennem juhtunud ja ette rutates võib öelda, et ka pärast ei tulnud ette. Siiski bussist välja astudes olid taevaluugid juba kinni ning päike paistis, aga tänu vihmale ja linna kõrgusele oli õhk värske. Kraade napilt üle kahekümne, selline Eesti suve tunne tuli peale. Pildil keskvälja ja peakatedraal.
Niisiis San Cristobal de Las Casas. Sellest linnakesest on palju rääkida. Linnake asub 2,1 km kõrgusel mägedes ning on nime saanud Bartolomé de Las Casase järgi, kes oli Chiapase osariigi esimene piiskop ja tuline pärismaalaste õiguste eest seisja. Selle koha peal on olnud linn juba väga pikka aega, asutajateks siis maiad, kes on ka tänaste pärismaalaste - tzotzili ja tzeltali hõimude - esivanemad. Ülemaailmne kuulsus saabus San Cristobalile aga jaanuaris 1994, mil linna vallutasid zapatistid. Nimelt pärast NAFTA (Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepe) jõustumist kuulutas Zapatista Rahvuslik Vabastusarmee (Ejército Zapatista de Liberación Nacional e EZLN) Mehhikole sõja ning ühel 1994. aasta jaanuarihommikul valgusidki mägedest San Cristobali EZLN võitlejad ja võtsid linna enda kontrolli alla. Emilio Zapata (kelle järgi liikumisele nimi pandi) oli kunagine Mehhiko revolutsiooni toetaja ja pärismaalaste õiguste eest võitleja. Zapatistide tuntuim nimi ja kõnetoru on tänase päevani kurikuulus Subcommandante Marcos ning eesmärk on muutumatu - globaliseerumisele vastandumine ja talupoegade/pärismaalaste õiguste suurendamine. Kuigi Mehhiko armee suutis mõne nädalaga San Cristobali zapatistidest puhastada, siis ümberkaudsetes mägedes on nende võitlejaid piisavalt. Otsest ohtu enam ei ole, kuid omal käel ja eriti öösiti ei soovitata turistidel sealkandis kolada. Tänasel päeval on zapatistidest saanud ka omaette kaubamärk - subcommandante Marcose pildiga särgid, kruusid, tema poolt sisseloetud unejutud (vt ka "Rännud Kersnaga" Mehhiko osa) ja muu zapatistide sümbolitega kraam. Neil on oma koduleht, korraldatakse rahumeelseid meeleavaldusi ning levitatakse oma veendumusi läbi televisiooni ja muusika. Näiteks Manu Chao on zapatistide toetaja, neile on lugusid pühendanud Rage Against the Machine, Dead Prez, Brujeria ja paljud teised. Kõige selle kommertsi juures tuleb siiski silmas pidades, et siinsamas, San Cristobali lähedal mägedes on relvastatud mehepojad, kes ei suhtu just kõige paremini kahvanägudesse.Voe, et sellisesse linnakesse me siis saabusime. Taksojuhi ja LP koostööna sai välja valitud "Hotel Paraiso", mis asus mõne sammu kaugusel keskplatsist. Hind oli päris korralik (600$), kuid toad olid suured, ülikõrgete lagedega ning lahedalt omapärased. Hotelli restoranis sai ka linnupetet võetud, kuid toit oli ebanormaalselt kallis (praad ca 100$). Probleemiks oli ka see, et kõiki sööke serveeriti ainult riisiga ning see valge pudi ei ole meie peres just eriti ihaldatud toit. Samas põhiaines oli väga maitsev - abikaasa virsikuga kana ja minu Argentiina grill-liha täitsid vatsad ära küll. Teenindus üritas olla hinnale vastav - kummardused ette ja taha. No ilmselt siin me enam ei söö. Mitte et meile ei meeldi hea teenindus, kuid selline rõhutatud elegants ja koogutamine tundusid globaliseerumise vastasuse ühes kantsis kuidagi kohatud. Meile olid armsaks saanud sellised nurgapealsed cantinad, kus on kulunud vakstutega lauad ja supermaitsvad ning vürtsised toidud.
Pärast lõunasööki läksime tutvuma linnaga. Tegime tiiru peale kesklinnale ning kolasime niisama mööda tänavaid. Hüppasime sisse kohvimuuseumisse (20$), kus saime targemaks kohalike kohviistanduste ajaloo ja kohvi kasvatamise osas. Muuseum küll midagi väga asjalikku endast ei kujutanud, kuid siiski andis teatava ülevaate. Peale selle oli seal juures ka kohvik, kus sai siis ka kohalike istanduse vilju nautida. Väga maitsev!
Oma rännakul jõudsime välja ka käsiturule, kus hammas läks kohe verele. Enamus kaubast on käsitöö. Vahet saab teha selle järgi, et käsitsi tehtud kaubal ei ole külge õmmeldud suurusi (XL, M, S) ega ka pesemisjuhendeid. Müüjateks olid peamiselt kohalikes rahvariietes mamslid, kes rääkisid hispaania keelt vigadega. Kodukeeleks oli neil ikkagi tzotzili või tzeltali keel. Hoolimata sellest saime omavahel suheldud ja ka tingitud - hispaaniakeelsed numbrid olid mõlemal poolel selged :D Sai ostetud särke ja kampsuneid - iga eseme hind oli 100$ ja 200$ vahel. Keskmine alla tingitud summa jäi sinna 50$ kanti. Kohati võis see olla ka maksimum, sest mitu korda jäime kindlaks oma veel madalama hinna juurde, kuid siis meile lihtsalt ei müüdud. Samas kui pika ja rahvusmustritega kampsuni saad 180$ eest, siis mida sa ikka nii väga enam tingid. Tihtipeale oli meie jaoks alghind juba selline, mille peale läks silm särama. Vaatasime ka erinevaid kirevaid vaipu, kuid sellist ei leidnud, nagu oleks tahtnud.
Ennem õhtul hotelli naasmist lunastasime kohalikust kaubandusvõrgust veel mõned õlled, paki kohalikku naturaalset kohvi ning snäkke. Õhtu lõpetasimegi nende manustamise (v.a. kohvi siis) ja keskplatsi läheduses ringi kolamisega. Turiste oli linnas palju ning seetõttu oli ka politseinikke üsna suur hulk. Tundsime ennast väga turvaliselt.
No comments:
Post a Comment