Domingo ehk pühapäev. Mõtlesime küll, et magame pikalt ja puhkame ennast maksimaalselt välja, kuid ega üle kella 9 välja ei venitanud. Olime otsustanud, et sellel päeval midagi väga aktiivset ei tee. Mitu päeva järjest ju muuseumis ei käi, muidu sulab aju ära :)
Catedrali restoranis vahetasime 81$ kahe hommikusöögi vastu. Abikaasa otsustas loterii kasuks ning võttis mingi kohaliku roa, mille nimi ja tutvustus söögi sisust väga aimu ei andnud. Mina tegin kindla panuse ja võtsin omleti. See loterii-hommikusöök kõditas põhjamaalase koolitamata maitsemeeli täpselt niipalju, et pool jäi alles. Mitte, et halb oleks olnud, kuid siiski liialt erinev, et seda täielikult nautida.
Ilm oli veidi jahedam, lausa 24 kraadi. Meile sobis. Plaanis oli suunduda kesklinnast veidi eemale ja teha üks retk Xochimilco kanalitel.
Kõigepealt vast üldse Mexico Cityst e Ciudad de Mexicost e Distrito Federalist. Linn asutati asteekide poolt Texcoco järves asuvale saarele. Järv ise asub rohkem kui 2 km kõrgusel ja on ümbritsetud mägedega. Kunagine pealinn Tenochtitlan sai kiiresti suure impeeriumi keskuseks, mistõttu hakati seda laiendama maad kuivendades läbi kanalite rajamise. Tänaseks sisuliselt järve enam alles pole ja linn on enda alla haaranud kogu Texcoco ala. Siiski on linna lõunaosas kanalid alles ja nendel sõitmine on väga populaarne meelelahutus.
Muide Mexico City loomise kohta on olemas ka legend. Asteegid otsisid oma pealinnale asukohta. Texcoco järve äärde jõudes nägid nad järsku üht kotkast maandumas kaktusele, madu suus. See oli neile piisav märk, et kuhu linn rajada. Noh nagu meil lasti härg/hobune/oinas jalutama ning sinna, kuhu ta seisma jäi, ehitati kirik. Aga see kotkalegendi lugu on manatud ka Mehhiko lipul/vapil. See selleks.
Xochimilco tähendab nahuatli keeles "koht kus kasvavad lilled" ning selle asukoht oli linna lõunaosas. Sinna saamiseks pidime kõigepealt sõitma metrooga lõpp-peatusesse (Tasquena). Muidugi ei olnud asi nii lihtne - see liin oli suures ulatuses remondis. Seega pärast ühte peatust metrootamist kamandati kõik bussidesse, mis loomulikult olid tasuta. Kõik oli korraldatud väga efektiivselt ja busse oli varutud piisavalt. 15 minuti pärast olimegi sihtpunktis ning sealt läksime linnalähirongile, mis viis meid otse Xochimilcosse.
Rongijaamast välja astudes olime juba hoopis teises keskkonnas. Väike, aktiivse pühapäevase turuga äärelinnake. Turg kulges mööda peatänavat ja haaras enda alla ka kogu keskväljaku ning ümberkaudsed alad. Melu oli võimas - rahva vahel sõeluvad masinad, kaupa pakkuvad müüjad ning kõige tipuks testiti paarikümneaastaste kõlarite maksimumvõimsust mariachimuusikaga. Turul müüdi kõike - puu- ja juurvilju, metsalinde, patareisid, tacosid, küünekääre, autorehve, riideid jne. Kirev oli nii silmadele vaadata kui ninale tunda. Uudistasime seal veidi ringi, kuid ega turg ei olnud meil sihtmärk.
Hakkasime LP kaardi järgi liikuma kanalite suunas. Aega võttis see jalgsi 10 mintsa. Ühel tänavanurgal olime just oma kaarti uurimas, kui üks kohalik meid õiges suunas juhatas. Lihtsalt niisama heast peast. Normaalne. Varsti olimegi embarcaderosel kust sai laenutada paati koos juhiga. Kõige väiksemad oli 8-inimese parved ning sõitmine käis nagu Veneetsias - juht tõukas toikaga põhjast parve edasi. Need paadid-parved olid tõeliselt kirjud ja neid oli palju. Väga palju. Ühe 8 inimese parve e trajinera nimega "Angie" saime oma kasutusse kaheks tunniks 280$ eest. Rahvast oli liikvel palju, sest oli pühapäev. LP küll hoiatas nädalavahetusel sinna minemise eest (kuna palju rahvast), siis mina just soovitan. Saab tõelise fiesta meki kätte. Melu oli võimas ning enamus sõitjatest olid kohalikud - kes pidas parvel oma sünnipäeva (oli kuni 15 inimese trajinerasid ning kõigil olid peal toolid ja lauad), kes pani niisama pidu, kes sõi, kes jõi. Lisaks rendiparvedele sõelusid seal vahel ka teenuste paadid - sai osta värskeid tacosid ning muud söögikraami, sai osta külmu jooke (temperatuur oli tõusnud jälle üle 30) ning ka ninni-nänni. Lisaks võis rentida ühe arvukatest mariachi ansamblitest (tulevad sinu paati või siis sõidavad oma paadiga sinu paadi kõrval), võis lasta teha pilti, võis palgata ka timpanimängija jne. Ehk siis ilus ilm, mariachimuusika, kirevad paadid, söögilõhnad ning 2 tundi aega. Kallastel pakkus vaatamist ka kohalik floora, peatus sai tehtud ühel lilleturul. Seal näidati muide ka lihasööjaid taimi, kuid minu üllatuseks olid need suhteliselt miniatuursed. "Trifiidide päeva" taimedest oli asi kaugel. Kahjuks. Või siis õnneks.
Catedrali restoranis vahetasime 81$ kahe hommikusöögi vastu. Abikaasa otsustas loterii kasuks ning võttis mingi kohaliku roa, mille nimi ja tutvustus söögi sisust väga aimu ei andnud. Mina tegin kindla panuse ja võtsin omleti. See loterii-hommikusöök kõditas põhjamaalase koolitamata maitsemeeli täpselt niipalju, et pool jäi alles. Mitte, et halb oleks olnud, kuid siiski liialt erinev, et seda täielikult nautida.
Ilm oli veidi jahedam, lausa 24 kraadi. Meile sobis. Plaanis oli suunduda kesklinnast veidi eemale ja teha üks retk Xochimilco kanalitel.
Kõigepealt vast üldse Mexico Cityst e Ciudad de Mexicost e Distrito Federalist. Linn asutati asteekide poolt Texcoco järves asuvale saarele. Järv ise asub rohkem kui 2 km kõrgusel ja on ümbritsetud mägedega. Kunagine pealinn Tenochtitlan sai kiiresti suure impeeriumi keskuseks, mistõttu hakati seda laiendama maad kuivendades läbi kanalite rajamise. Tänaseks sisuliselt järve enam alles pole ja linn on enda alla haaranud kogu Texcoco ala. Siiski on linna lõunaosas kanalid alles ja nendel sõitmine on väga populaarne meelelahutus.
Muide Mexico City loomise kohta on olemas ka legend. Asteegid otsisid oma pealinnale asukohta. Texcoco järve äärde jõudes nägid nad järsku üht kotkast maandumas kaktusele, madu suus. See oli neile piisav märk, et kuhu linn rajada. Noh nagu meil lasti härg/hobune/oinas jalutama ning sinna, kuhu ta seisma jäi, ehitati kirik. Aga see kotkalegendi lugu on manatud ka Mehhiko lipul/vapil. See selleks.
Xochimilco tähendab nahuatli keeles "koht kus kasvavad lilled" ning selle asukoht oli linna lõunaosas. Sinna saamiseks pidime kõigepealt sõitma metrooga lõpp-peatusesse (Tasquena). Muidugi ei olnud asi nii lihtne - see liin oli suures ulatuses remondis. Seega pärast ühte peatust metrootamist kamandati kõik bussidesse, mis loomulikult olid tasuta. Kõik oli korraldatud väga efektiivselt ja busse oli varutud piisavalt. 15 minuti pärast olimegi sihtpunktis ning sealt läksime linnalähirongile, mis viis meid otse Xochimilcosse.
Rongijaamast välja astudes olime juba hoopis teises keskkonnas. Väike, aktiivse pühapäevase turuga äärelinnake. Turg kulges mööda peatänavat ja haaras enda alla ka kogu keskväljaku ning ümberkaudsed alad. Melu oli võimas - rahva vahel sõeluvad masinad, kaupa pakkuvad müüjad ning kõige tipuks testiti paarikümneaastaste kõlarite maksimumvõimsust mariachimuusikaga. Turul müüdi kõike - puu- ja juurvilju, metsalinde, patareisid, tacosid, küünekääre, autorehve, riideid jne. Kirev oli nii silmadele vaadata kui ninale tunda. Uudistasime seal veidi ringi, kuid ega turg ei olnud meil sihtmärk.
Paar tundi läksid nigu niuhti ja varsti olimegi Xochimilco turul tagasi. Ei tahtnud turult niisama ka ära minna - inimesed tulevad teab kui kaugelt kokku, et oma kraami müüa ja mina olen siis nii ülbe, et ei osta. 
Muidugi ostan. Kõigepealt sai soetatud 2 kilo apelsine, mille eest kasseeriti 10$. Tõlge: ca 5.50 EEK kilo ehk väga odav. Oranžid vitamiinipommid olid veidi teistsuguse maitsega kui Eesti kaubandusvõrgus saada olevad Maroko vennasviljad, kuid siiski väga mahlakad ja maitsvad. Mõnekümne peeso võrra jõukamaks tegime ka ühe särgimüüja. Ülejäänud aja lihtsalt uudistasime ja imestasime, et mida kõike ei müüda. Nagu kunagine Kadaka turg (ime küll aga kõik müüdavad, ca 10$ maksvad CD-d, olid piraadid), selle erinevusega, et hulgaliselt müüdi (meie jaoks) eksootilist toidukraami.
Muidugi ostan. Kõigepealt sai soetatud 2 kilo apelsine, mille eest kasseeriti 10$. Tõlge: ca 5.50 EEK kilo ehk väga odav. Oranžid vitamiinipommid olid veidi teistsuguse maitsega kui Eesti kaubandusvõrgus saada olevad Maroko vennasviljad, kuid siiski väga mahlakad ja maitsvad. Mõnekümne peeso võrra jõukamaks tegime ka ühe särgimüüja. Ülejäänud aja lihtsalt uudistasime ja imestasime, et mida kõike ei müüda. Nagu kunagine Kadaka turg (ime küll aga kõik müüdavad, ca 10$ maksvad CD-d, olid piraadid), selle erinevusega, et hulgaliselt müüdi (meie jaoks) eksootilist toidukraami.
Turul käidud, läksime uuesti rongi peale ja sõitsime Tasquenasse. Sealt kesklinna tagasi veel ei viitsinud minna. Otsustasime, et käime ja vaatame üle Frida Kahlo "sinise maja", mis jäi poolele teele. Vähemalt kaardi järgi. Tuleb tunnistada, et Frida jõudmine meie teadvusesse tuleneb pool-hollywoodilikust filmist. Me ei ole erilised kunstifriigid ega ka vasakpoolsete vaadete propageerijad. Samas film meeldis minu abikaasale väga ja ta tahtis selle huvitava elukäiguga naise kohta rohkem teada saada. No mis mul selle vastu saab olla. Kes filmi ei ole näinud, siis vaadake.
Frida lühike elulugu on selline. Kõigepealt sündis, ühe kunstniku perekonda. Üsna noorelt sattus liiklusõnnetusse ja kaotas mõneks ajaks käimisvõime. Vahelduva eduga see küll taastus, kuid valu ja piin oli elu lõpuni. Voodis lamamise ajal hakkas maalima, väga omapärases ja naivistlikus stiilis. Tutvus ja abiellus Mehhiko ühe kuulsaima kunstniku Diego Riveraga. Viimane oli aga kõva naistemees, mistõttu kooselu läks karidele (korduvalt). Vahepeal varjasid nad enese juures NSVL-st põgenenud Trostskit, kuid hoolimata sellest õnnestus vene kommaritel ta ära tappa. Oma elu lõpuaastatel oli Frida jällegi voodisse aheldatud, kuid sellegipoolest oli tegemist Mehhikos armastatud ja austatud kunstnikuga. Vot nii.
Frida "sinine maja" asus Coyocanis, mis on üks Mexico City eeslinnadest. "Siniseks majaks" kutsutakse seda seetõttu, et see on... noh sinist värvi. Coyocani oli Tasquenast päris pikk maa. Oli 3 varianti - teha mitu ümberistumist metrooga (võtaks väga palju aega), minna otse taksoga (pikk maa, äkki kallis?) või siis minna bussiga (collectivoga). Valgele turistile ebatraditsiooniliselt valisime viimase.
Ühe lõigu pühendaks ka collectivodele, sest nad on seda väärt. Collectivoks kutsutakse mikrobussist veidi suuremat ühistranspordivahendit, mis sõidavad kindlat marsruuti pidi. Peatused on ainult tellitavad (nii mahaminek kui pealetulek). No nagu meil marsad. Marsadega on aga vahe selles, et need bussid kuuluvad bussijuhtidele ja seetõttu on kvaliteet seinast seina. On selliseid tuttuusi ja tuunitud busse, kuid on ka jumal-teab-mis-aastast pärit sõiduvahendeid, mille olulisemad osad seisavad koos teibiga. Enamus marsadest langeb viimasesse kategooriasse. Sõit on nendega praktiliselt poolmuidu, mõned peesod. See seletab ka busside olukorda.
Pärast mitmet küsimist leidsime õige collectivo üles ja tegime bussijuhile selgeks, et soovime Coyocanile võimalikult lähedal maha minna (ühtegi collectivot otse Coyocani keskele ei läinud, vähemalt meie andmetel). Pärast mõningast sõitu pidas bussijuht kinni ja viitas ühemõtteliselt uksele. Olime ühe suure tee ääres, inimesi läheduses ei liikunud ja kõik poed olid kinni (pühapäev). Kuna LP kaardi järgi oli veel paar kilti minna, siis otsustasime, et võtame takso.
Taksist oli tubli, hakkas kohe sõitma. Kuigi arusaamine sellest, et kuhu me minna tahame, tuli ca 5 minutit hiljem. Frida Casa Azul tundus temale sama arusaadav, kui me oleksime öelnud "Pika Hermani juurde, palun". Esmalt saime selgeks tehtud (teistelt taksistidelt küsimise teel), et sõidame Coyocani keskusesse. Selge, 15 mintsa pärast olime seal. Siis küsis taksist kohalike inimeste ja politseinike käest Frida maja kohta ning siin juba teati. Veel 5 minti hiljem ning kohal me olimegi. Bensiinirahaks 25$. Selge, Mehhikos kannatab taksoga sõita küll.
Frida muuseum ise oli selline värviline-kummaline-positiivne. Sai näha sellise kunstniku touchiga kunagise Mehhiko keskklassi maja. Suur siseõu ning äärmiselt detailirohke sisekujundus. Tasus tulemist.
Edasi (tegelikult küll tagasi) kulgesime Coyocani keskuse Plaza Hidalgo poole. Kõht andis üha agressiivsemalt märku, et süüa on vaja. Teel keskplatsile leidsimegi vinge, kohalikke pungil täis restorani. Tellitud sai erinevaid üsna teravaid liharoogasid ja lõpuks veel ka karamelliga pannkooke. Aga mitte pannkoogid ei olnud magustoit vaid selle koha meelelahutus. Baarileti kõrval seisis 2 vanameest-muusikut. Üks plõnnis kontrabassi ja teine tõmbas akordioni ja laulis. Vanameeste vanus kaldus hinnanguliselt sinna 70 juurde ja seetõttu ei olnud iga noot just õige koha peal, kuid feeling... See oli põhjas. Nii nad siis laulsid seal - "Guantanamera, guajira Guantanamera..." ja veel mitmeid väga tuntud lugusid. See lõunasöök jääb kauaks meelde. Väga ehe.
Pärast seda jalutasime keskplatsi poole edasi. Plaza Hidalgol oli sellel päeval suur laat. Kohale olid toodud karussellid, ohtralt küpsetati igasuguseid maiuseid ning melu missugune. Ka rahvast oli väga palju, ilmselt kohaliku linnakese jaoks suursündmus. Proovisime seal mitmesuguseid küpsetusi ka meie ning lisaks tegime mõned suveniirsed sisseostud kõrvalasuvalt turult. Kokku veetsime seal ikka üsna pikalt aega.
Pärast seda läksime jälle collectivo peale ja sõitsime metroopeatusesse (LP oli kõvasti abiks), sealt juba kesklinna ning nurgapealsest 7/11-st sai jälle joogipoolist võetud. Kuidas sa ikka Mehhikos käid ja Coronat ei joo :)
Kuna hotell sobis ja reisi lõpul tulime Mexico Citysse veel tagasi, siis broneerisime kuu lõpuks kah veel toa paariks ööks. Tegime õhtusöögi, libistasin õlut (naisel oli veel kodus põetud külmetuse antibiootikumide kuur lõpetamisel) ning pakkisime asju.
Järjekordselt saab tõdeda, et mõnus päev oli.
No comments:
Post a Comment