Oi-oi-oi, kell on pool 6 hommikul ja telefon piiksub. Tegime väikese hommikusöögi valmistumaks 5 tunni (211 km) pikkuseks bussisõiduks Palenquesse. Hommik oli üsnagi krõbe, seega riidesse panime korralikult. Keskplatsilt saime takso ning pool seitse olimegi bussijaamas. Bussi väljumiseni jäi 45 minutit, kahjuks pidime aga ootama 2 korda nii kaua, sest buss hilines. Seda aega sai kasutatud magude täitmiseks kofeiinirikka vedelikuga, mis omakorda tegi olemise üsnagi virgaks. Ühel hetkel oli buss ees ja sõit läks lahti. Minule isiklikult oli see kõige vingem bussisõidu elamus üldse ja need 5 tundi läksid lennates.
Sõidu alguses oli ilm suhteliselt jahe, männimetsad ning kohati üsna kivised mäed. Mida aeg edasi ja mida madalamale me mägedest sõitsime, seda rohelisemaks ja lopsakamaks loodus läks. Siia peab muidugi juurde mõtlema kitsad ja äkiliste kurvidega mägiteed, kus kohati mõne meetri kaugusel bussi rattast algas järsk kuristik. Ühel hetkel ümbritseski teed ainult džungel ja kohati ka inimeste kodud oma põllumajandusega - banaanipuud, bambus, hunnikute viisi loomi ja suhteliselt lagunenud hütid. 
Olime jõudnud Lõuna-Mehhiko piirkonda, mida katsid vihmametsad ning kus kahjuks elasid ka ühed riigi vaeseimad inimesed. Looduse võimsus paistis mõne kõrgema koha pealt ka väga hästi kätte - võimas roheline massiiv seni kuni silm ulatub. Selle piirkonna kohta öeldakse, et turistil ei maksa siin väga laiata ning pimedal ajal on oma autoga sõitmine täiesti vastunäidustatud. Lisaks ohtudele, mis tulenevad mägiteedest võib selles piirkonnas kohata - öösel tuledeta sõitvaid autosid, öösel teele tekkivaid suuri kive, üle tee veetud kette (maksu küsitakse), kahtlast ja kohati relvastatud elementi (sh zapatisitid) jne. Igatahes meie sõit läks ilma igasuguste viperusteta ja Palenquesse jõudsime pärast keskpäeva. Nagu ma mainisin meeldis selline bussisõit mulle väga, abikaasa on selle kohta kirjutanud ainult ühe iseloomustava sõna - õudne. Eks see suure bussiga kitsal mägiteel kimamine on selline asi, et mõnele meeldib ja mõnele mitte :).
Olime jõudnud Lõuna-Mehhiko piirkonda, mida katsid vihmametsad ning kus kahjuks elasid ka ühed riigi vaeseimad inimesed. Looduse võimsus paistis mõne kõrgema koha pealt ka väga hästi kätte - võimas roheline massiiv seni kuni silm ulatub. Selle piirkonna kohta öeldakse, et turistil ei maksa siin väga laiata ning pimedal ajal on oma autoga sõitmine täiesti vastunäidustatud. Lisaks ohtudele, mis tulenevad mägiteedest võib selles piirkonnas kohata - öösel tuledeta sõitvaid autosid, öösel teele tekkivaid suuri kive, üle tee veetud kette (maksu küsitakse), kahtlast ja kohati relvastatud elementi (sh zapatisitid) jne. Igatahes meie sõit läks ilma igasuguste viperusteta ja Palenquesse jõudsime pärast keskpäeva. Nagu ma mainisin meeldis selline bussisõit mulle väga, abikaasa on selle kohta kirjutanud ainult ühe iseloomustava sõna - õudne. Eks see suure bussiga kitsal mägiteel kimamine on selline asi, et mõnele meeldib ja mõnele mitte :).Bussijaamas ostsime kohe ära oma järgmise ja samas ka viimase ööbussi pileti - järgmise päeva õhtul oli plaan startida Kariibi mere äärde Tulumi. Ja see pileti ära ostmine oli väga õige tegu, sest homsetele ööbussidele olid järgi vaid mõned loetud piletid. Kuna maa Palenquest Tulumi oli pikk (vist ca 700 km), siis oli ka bussipileti hind vastav - 424$.
Aga kõigepealt ikkagi Palenque. Olles lugenud LP-st erinevaid tutvustusi erinevatele majutuskohtadele, otsustasime "El Panchani" nimelise koha kasuks. See asus Palenque peamise vaatamisväärsuse - džunglisse uppunud maialinna - väravas, samuti vihmametsa sees. Kesklinnast viis meid sinna takso, kuna see asus Palenquest väljas. "El Panchan" on koondnimetus mitmele majutusasutusele ja söögikohale, mis asuvad põlispuude kaitsva tiiva all. 
Meie valisime välja Margarita & Edi cabanad - pilliroost (või millestki laadsest) katusega, hõredate seinte ja tuult läbi laskvate akendega majake. Seal oli voodi ja dušširuum ning kohati isegi elekter, hind 160$. See oli täpselt see, mida me ootasime. Suhteliselt igav oleks olnud tavalises hotellitoas ööbida, kuigi ka see variant oli olemas. Miks me valisime sellise hõreda elamise? Sest oli meeletult palav ja niiske. Rõhk sõnal niiske. Särk kleepus selga mõne minutiga ja ega see ära enam ei kuivanudki. Ikkagi vihmamets! Mida võiks veel ümbruskonna kohta öelda? Taimestik oli ääretult lopsakas, kauguses üürgasid möiraahvid, ringi lendasid värvilised linnud ning El Panchani territooriumi läbis ka väike jõeke. Ülemäära privaatne ja luksuslik see koht ei ole, kuid meile meeldis väga. Meie cabana kandis nime "Pijije", mis markeerib Mehhikos lindu, mille nimi inglise keeles on "Black-Bellied Whistling Duck" (punanokk-vilepart?).
Meie valisime välja Margarita & Edi cabanad - pilliroost (või millestki laadsest) katusega, hõredate seinte ja tuult läbi laskvate akendega majake. Seal oli voodi ja dušširuum ning kohati isegi elekter, hind 160$. See oli täpselt see, mida me ootasime. Suhteliselt igav oleks olnud tavalises hotellitoas ööbida, kuigi ka see variant oli olemas. Miks me valisime sellise hõreda elamise? Sest oli meeletult palav ja niiske. Rõhk sõnal niiske. Särk kleepus selga mõne minutiga ja ega see ära enam ei kuivanudki. Ikkagi vihmamets! Mida võiks veel ümbruskonna kohta öelda? Taimestik oli ääretult lopsakas, kauguses üürgasid möiraahvid, ringi lendasid värvilised linnud ning El Panchani territooriumi läbis ka väike jõeke. Ülemäära privaatne ja luksuslik see koht ei ole, kuid meile meeldis väga. Meie cabana kandis nime "Pijije", mis markeerib Mehhikos lindu, mille nimi inglise keeles on "Black-Bellied Whistling Duck" (punanokk-vilepart?). Cabana oli jaotatud pooleks - ühe poole saime meie, teine pool oli hõivatud ühe vanema turistibaari poolt. Meil olid küll eraldi sissepääsud, kuid naljakas oli see, et kuna tubadel polnud lagesid (selle asemel oli moskiitovõrk), siis kostis kogu jutt ja muud tegevused väga hästi kätte. Eriti naljakas oli see siis, kui naabrimees/naine WC-s või dušši all käis - tunne oli selline justkui keegi toimetaks oma ihuga sinu riidekapis. Aga see ei häirinud üldse, nalja tegi küll.
Aga mis sest elupaigast ikka, viskasime kohvrid ära ja panime varemete poole ajama. Sissepääs asus üle tee "El Panchani" sissesõidu teest. 20 peeso eest lunastasime sissepääsu Palenque rahvuspargi territooriumile ning sealt samast võtsime ka "collectivo" arheoloogiliste varemete sissepääsuni. Traditsiooniline 45$ nõuti selle sissepääsu eest, lisaks pidin loobuma seljakotist väljaturritavast tripodist. Kolmjala sain küll pärast tagasi, kuid territooriumile sellega ei lubata. Tegelikult küll lubati, kuid tasu selle eest oli üüratu.
Esimene vaade kompleksile oli vapustav. Ümberringi lopsakas džungel ja samas turritavad sealt välja iidsed maiade trepp-püramiidid ja muud ehitised. Kuna koht oli ka reljeefne, siis nägi kohati päris kaugele, mis võimendas muljet veelgi. Osadesse püramiididesse sai ka sisse ning osad olid suletud. Suletud oli ka kunagise kuninga hauakamber, selle sisu olime aga Mexico Citys Museo Nacionalis juba näinud, sest see oli sinna täies mahus üles pandud. Ronisime siis mööda varemeid, kohati põigates mööda väikeseid radasid ümberkaudsesse metsa. Igal pool oli näha veel välja kaevamata ehitisi, Palenquest on läbi uuritud üsna väike (kuid siiski olulisim) osa.Palenque linna algus ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et esimeseks valitsejaks K'uk Balam (Ketsal Jaaguar), kelle valitsemisperiood algas 431 m.a.j ning kestis ainult neli aastat. Ketsal muide on püha lind. Enamus kuulsamatest ehitistest dateeritakse 7. saj algusesse. Kõige kuulsamaks kuningaks oli K'inich Janaab Pakal' (Pakal Suur), kes valitses 615-683. Linna nimi oli toona Lakam Ha (Suur Vesi) tänu mitmetele allikatele ja jugadele, mida selle territooriumilt leida võib. Maiade riiki, mille pealinn Palenque oli, kutsuti B'aakaliks (Luu). 
Pakali valitsemise ajal linn õitses ja kasvas, jättes varju isegi kuulsa Tikali (jääb tänase Guatemala territooriumile). Varsti pärast tema surma aga algas allakäik - 8.-l sajandil satuti konflikti enamuse naaberriikidega ning pärast aastat 800 enam linna uusi ehitisi ei tekkinud. Põllumehed elasid regioonis veel veidi aega, hispaanlaste saabumisel aastal 1520 oli piirkond praktiliselt maha jäetud.
Pakali valitsemise ajal linn õitses ja kasvas, jättes varju isegi kuulsa Tikali (jääb tänase Guatemala territooriumile). Varsti pärast tema surma aga algas allakäik - 8.-l sajandil satuti konflikti enamuse naaberriikidega ning pärast aastat 800 enam linna uusi ehitisi ei tekkinud. Põllumehed elasid regioonis veel veidi aega, hispaanlaste saabumisel aastal 1520 oli piirkond praktiliselt maha jäetud.Mis siis veel silma jäi? Maiade püramiidide tipus olid tihtipeale nn katusekammid (vt kõrvalolevat pilti). Tegemist on selliste sõrestikega, mis tähistavad asjaolu, et tegemist on püha ehitisega. Lisaks oli ohtralt näha erinevaid kivist bareljeefe ja nikerdusi, püramiidide tipus ka seinamaalinguid. Hoolimata metsikust palavusest ja kurnavast niiskusest sai ikka päris mitme püramiidi tipus ära käia. Üle vaadatud sai ka kõige kuulsam ehitis e siis palee, mille torn on pea iga Palenquet tutvustava foto peal (ka meie omal, ülemine foto). Selle torni ehitamise põhjus arvatakse olevat üsna proosaline - ülikud tahtsid näha kuidas päike loojub metsa taha :) Palee ruumides peitusid muide ka nahkhiired, kellede piiksumine ka mitmete turistide (sh meie) tähelepanu endale tõmbas.
Palenque asub täpselt lauskmaa ja mägede piiril. Kui ühel pool linna kõrguvad mäed, siis teiselpool on näha lauskmaa nii kaugele kui silm ulatub. Sisuliselt algab siit Yucatani poolsaar, mis on praktiliselt ilma ühegi künkata. Kolasime veel ringi, turiste oli vähe, sest olime siia jõudnud päeva teises pooles. Vaatasime üle ka palliplatsid ja muu vaatamisväärse ning kohati leidsime ennast kahekesi, ühtegi inimest polnud läheduses. Vahetult ennem sulgemist olime väravas tagasi ning üllatuslikult sain isegi oma tripodi tagasi. Mulje Palenquest oli võimas, see on kindlasti must-see koht. Rohelusse mattunud iidne linn on täielik vastand nt Teotihuacanile, kus praktiliselt igasugune rohelus puudus (v.a. silmapiiril paistvad kaktuseistandused).
Sissepääsu juures oli ka kauplemispiirkond, kus mulle jäid kohe silma looduslikust materjalist kaabud. Pärast väikest valimist ja hinnast kolmandiku allakauplemist sain õnnelikuks kaabuomanikuks kõigest 80$ eest. Seda kaabut kandsin ma sisuliselt kogu ülejäänud reisi ning ka kodumaale jõudes oli sellest raske loobuda. Ja ega ei loobunudki, suvel sai sellega pidevalt ringi käidud. Mehhikos oli tegemist praktilise abivahendiga tulikuuma päikese vastu, Eestis aga lihtsalt üks edev riietusese :)
Collectivo viis meid 10$ eest uuesti El Panchani väravasse. Õhtu veetsime niisama ringi jalutades ja tegime 2 söögikorda - õhtuoode ja õhtusöök. Kuigi kliima ja ka keha sellist ruunamist ei soosinud, siis meie mõtted olid sellel, et õhtul pidime võtma järjekordse Lariami tableti. Proovisime järgi erinevaid söögikohti ning suure õhtusöögi tegime Itaalia vabaõhu restoranis, kus meid vahepeal päris ära unustati. Koht oli rahvast täis ja rahvas oli väga erinev - hipid, boheemlased, backpackerid, penskarid, keskeadlased naistegrupid jne. Lõppude lõpuks saime 260$ eest kõhud pungil täis ja selle raha sisse käis ka live-bandi esinemine. Live bande esines "El Panchani" territooriumil mitmeid, ühiseks nimetajaks olid neil kõigil bongotrummid.
Õhtu lõppes siis eelpool mainitud droogide manustamisega ning džunglihääled uinutasid meid väga kiirelt magama.
No comments:
Post a Comment