Neljapäev, 15.märts - Palenque, Misol-Ha, Agua Azul, Agua Clara

Öö džunglis Lariami mõju all möödus ilma vahejuhtumiteta. Isegi värvilisi unenägusid ei näinud, magasime nagu kotid.

Ärkasime jälle suhteliselt vara, kuna olime eelmisel õhtul ennast broneerinud 3-kose tuurile. See oli ainult 100$ per naase ja kestis kokku 7 tundi. Hommikul kohe andis loodus agressiivselt tunda meie viibimisest metsikus kohas - möiraahvid, mis olid eelmisel päeval üüranud kusagil kauguses, olid nüüd kusagil lähedal puude otsas. Lisaks õnnestus mul vilksamisi näha ka koolibrit, oli jah pisike ja vilgas tegelane. Ligikaudu 60$ eest täitsime kõhu hommikusöögiga ning siis hakkasime ekskursiooni algust ootama. Kohvrid võtsime kaasa ja need pakiti bussi, kuna meil polnud enam põhjust siia tagasi tulla, sest õhtul ootas meid ööbuss.

Pooletunnise hilinemisega võttis meie mikrobuss kohalt, lisaks meile oli huvilisi veel 5-6 inimest. Esimeseks koseks ja peatuspunktiks oli Misol-Ha, mis on üle maailma saanud kuulsaks sellega, et seal filmiti "Predator". Kosk oli võimas - kõrge ja tugeva vooluga. Mööda laudteed sai jalutada ka veekardina taga, päris lahe. See rada läks tegelikult kose teise ääres olevasse koopasse kuid enese (ja ka fotokaamera) alalhoiuinstinkt ning soov mitte läbi vettida hoidsid meid tagasi ronimaks mööda märgu kive. 2 tšikki meie grupist tegid selle tembu ära. Me nautisime vaateid, klõpsisime pilte ja siis nautisime veel veidi vaateid. Kokku sai oldud Misol-Has ca 40 minutit, mis on täiesti piisav.

Järgmine sihtkoht oli Agua Clara. Tegemist pole otseselt kosega, kuid väärt koht sellegipoolest. Tegemist on maagilise piimjat-türkiissinist värvi jõega. Kohe kui omad kaunid jalakesed bussist maha panime, ümbritses meid kohalike rüblikute gang, kes parseldasid puuviljadega. Et müüa tahtsid neid, noh! Me ei ostnud. Kaugusse vaatava pilguga astusime lastesummast läbi jõe suunas. Aga seda peab mainima küll, et tegu oli agressiivseima müügiga terve reisi jooksul.

Jõe äärde jõudes olime järjekordselt vaimustunud. Kui siiani olime harjunud jõgede puhul pruuni, halli ja tumesinise värvuse erinevate variatsioonidega, siis Aqua Clara oli tõepoolest hele, kumav ja türkiissinine. Jällegi kaamera klõpsus nii mis hirmus.

Ringi jalutades märkasime järsku rippsilda, mis viis üle jõe. Kohe tekkis huvi, sest mingid kohalikud just tulid üle selle - järelikult saab ka sinna ronida. Koos ühe meie grupi itaallasega leidsime kivide otsast ka sillale pääsemise koha. Sinna jõudes oli entusiasm aga järsku kadunud - lihtsalt seisime ja vaatasime seda veidi aega. Sild püsis kolmel trossil, mille peale olid pandud lauad. Lauad olid aga õhukesed ja üle ühe tundusid ka suhteliselt mädad - nagu sild mõnest "Indiana Jonesi" filmist. Varsti aga ületas soov kartuse ja itaallasest kutt läks ees ja meie järgi. Kääksus, nagises, õõtsus, kuid pidas vastu. Itaalia tüüp läks üle jõe, meie piirdusime poolele sillale minekuga. Kohati oli päris kõhe, kuna olin ilmselt üks raskemaid inimesi, keda selle silla mädand lauajupid tunda on saanud. Tegime veel pilta ja siis kobisime kindla maa peale tagasi.

Silla lähedal pakkus üks suhteliselt tagasihoidlik, kohalik tüdrukutirts meile värskeid mangosid. Kuna müük ei olnud pealetükkiv, hind oli soodne (dos pesos e 2$) ning mangosid polnud värskest peast varem ka mekkinud, siis ostsime mõned. Küsimuse peale "Esta bueno?", naeratati häbelikult ja noogutati. Ja tõepoolest, olid küll head. Koor maha ning sisu oli selline.... mangomaitseline. Ülimagus, kohati veidi mõrkjas tagamaitse. Just see meeletu magusus hakkas tegelikult lõpuks ka vastu - me mõlemad sõime vast ära ainult poole. Agua Claras sai kokku veedetud ca pool tunnikest.

Nüüd jälle 20-30 mintsa sõitu ning olimegi oma tuuri viimases sihtkohas - Agua Azul koskede juures. Siin oli peatus 3 tundi, kuna siin sai nii ujuda, ringi kolada kui keha kinnitada. Võrreldes eelmiste kohtadega oli see täielik turisitikas - suured bussid, suveniiriputkad, restoranid e siis täisvärk. Aga tegemist oli ka tõelise pärliga.

Agua Azul on lai ja tohutult võimas kärestik ning samuti türkiissinise veega. Ega me kaua ei passinudki, järjekordne tulikuum päev lausa kutsus vette. Prrrr, vesi oli jahe, kuid ujutav. Ujumiskoht oli väike veesopp kärestiku kõrval, enamasti üsna madal, kuid mida kärestikule lähemal, seda sügavam. Ujuda kannatas kuni kärestiku ääreni, edasi oli vool niivõrd tugev, et oleks su lihtsalt metsa ära viinud. Tegelikult oli seal ääres juba vool piisavalt tugev, et andis vehelda, et vesi sind hooga vastu kiva ei peksaks. Kokku läks vist isegi tunnike seal solberdamise peale ära. Kuum päev, jahedavõitu vesi ja hingematvad vaated - mida sa hing veel ihaldad...

Aga peale ujumise oli seal veel muudki teha - kõmpisime piki kallast ülesvoolu, kus avastasime varsti ühe banaanisalu. Kõik allesolevad banaanid olid kahjuks toored (vt ka viimast pilti), küpsed banaanid on kohalike poolt ära korjatud ja neid müüdi ujumiskoha lähedal. Kuna loodusviljade peale läks hammas ikkagi verele, siis ostsime ühe kookospähkli. Müüjanna kaksas matšeetega pähklil kupu maha, suskas kõrre sisse ja küsis šõu (ja joogi) eest 10 peeskinit. Maitse ei olnud mitte üheski nüansis sarnane senise kookoskogemusega ("Bounty", koogid jne), selle halli ja häguse vedeliku maitseomadusi ei oskagi kuidagi kommenteerida. Oli oma hinda väärt, aga ei midagi rohkemat. Niipalju see kookosemahl abiks oli, et kõht tuletas ennast meelde ja palus lisa. Olime ju terve päeva nautinud kauneid vaateid, mistõttu sellised maised asjad nagu toitumine, olid jäänud teisele kohale. Aga seda viga andis parandada. Prantsatasime maha ühte Agua Azuli restodest - abikaasa võttis huvi pärast kala ning mina chuletas con papas e siis maakeeli lihakäntsakas kardulatega (korrektoritel palun lugeda "kartulitega"). Abikaasa kalaks oligi terve kala koos pea, saba ja soomustega. Praetult. Meenutas suurt särge, vahe ainult selles, et okkad olid seljas ja suured hambad suus. Maitselt oli väidetavalt ülihea.

Peale lõunasööki saime ka jälile banaanidele. Lapsekamp müüs neidsamu ennem külastatud banaanisalu vilju. Küsisin hinda - 15$. Mina kogenud kauplejana pakkusin 10$ ning selle peale lõi laste nägu särama justkui oleks lotovõit tulnud nende õuele. Näo säramisele sekundeerisid aktiivsed noogutused. Selge, olin pakkunud selgelt üle turuhinna. Samas - väike kobar päikeseküpseid banaane 10 peeso eest. Ei tunne, et oleks petta saanud. Banaanid oli pisikesed ja mesimagusad, maitse erines üsna selgelt meie poes müüdavatest ahjus küpsetet eurobanaanidest. Tegelikult müüakse meile ka neid pisikesi nn ökobanaane, kuid arulageda hinnaga (üle 50 EEK/kilo).

Varsti oligi aeg hakata tagasi minema. Kuna enamus meie grupist oli võtnud tuuri "Kosed ja õhtuks San Cristobali", siis tagasi Palenquesse sõitis lisaks meile ainult üks paarike. Tagasisõit oli jällegi maaliline - vihmametsad, mäed, pilvitu taevas. Maha pandi meid Palenque bussijaamas, bussini oli aega veel 3 tundi. Oli meeletult palav ja lämbe. Kolasime siis veidi ka Palenque linnas ringi, kuid üsna kiirelt nõustusime LP arvamusega, et Palenque linn on suhteliselt mõttetu ja turistil pole seal midagi teha. Naisel oli ka veidi kehv olla, seega läksime bussijaama tagasi ja leidsime lähedalt ühe söögikoha. See oli nõukaaegne koolisöökla tuntud headuses ja puhtuses. Kohvi, mulle üks burger ja naisele juurviljasupp. Mina sõin oma kuuma võileiva ära emotsioonideta, kuid juurviljasupp oli nii halb, et üle paari lusikatäie naisuke ei suutnud süüa.

Buss tuli õigel ajal ning see oli pilgeni täis. Välja olid müüdud kõikide Yucatani suunaliste reiside piletid tänaseks ja ka homseks. Väga popp suund seega. Pakkisime ennast öösõiduks ära ja üritasime uinuda. Kui see oleks olnud tavaline sõit, siis lõpeks minu jutt siin. Aga see ei olnud tavaline sõit.

Algul oli kõik tavaline - une ja ärkveloleku vahel kõikumine, lamavad politseinikud, mingi mõttetu film telekas. Siis läks aga huvitavaks. Buss jäi miskipärast seisma. Sisse astus vormis mees ja ütles, et palun reisijatel bussist väljuda, sest buss ja ka pagas otsitakse läbi. Selline busside ja ka sõidukite läbiotsimine Chiapase ja Quintana Roo osariikide piiril on tavaline. Sama saatuse osaliseks sai ka samal ajal samasse sihtkohta suunduv teise bussifirma buss. Otsitakse narkot ja relvi. Chiapas on rahutu osariik, kus on palju mässajaid ja kust kaudu liigub Mehhikosse narko. Läbiotsimine oli kiire ja väga viisakas. Kui abikaasat häiris see tegevus veidi, siis mind häirisid ainult sääsed, kes hilisõhtust läbiotsimist oma kõhu täitmiseks julmalt ära kasutasid. Malaariasääsed :). Aga meie bussi reisijate hulgas ühtegi mässajat ega narkomuula polnud, vähemalt vahele nad ei jäänud. Kui relvavedajad oleksid tahtnud Tulumi relvi saata, siis oleksid nad pidanud panustama meie peale, sest meie kohvrid olid ainsad, mida läbi ei otsitud. Kuna me ei sõitnud bussi lõppjaama (Cancuni), siis olid meie kohvrid pagasiruumi ühes ääres. Läbiotsimine algas aga teisest äärest ja meie 2 kohvrikest lihtsalt ei tundunud väga kahtlased ja need jäeti rahule. Edasine bussisõit läks kiirelt, sest me mõlemad jäime üsna kiirelt magama. Mägesid enam polnud ning kadunud olid ka lamavad politseinikud. Esimest korda arendas buss normaalset kiirust. Hommikul peaksime olema siis Kariibi mere ääres...

Ääremärkusena ütleks veel seda, et kui reisikava oleks võimaldanud, siis Palenques oleks veetnud veel 1-2 päeva, tegemist oleks olnud küllaga. Aga eks mõni teinekord...