Kolmapäev, 21.märts - Mexico City

Kurat, viimane täispäev. Hetkeks lööb sisse selline veidi ebameeldiv tunne, et juba läbi. Alles sai ju tuldud. Reisi planeerides tundus meile 3 nädalat kodust eemale ikka päris pika perioodina, kuid nüüd oli selline tunne, et minimaalselt nädala oleksime pidanud ikka veel olema. Need 3 nädalat läksid kui lennates. Ah mis siin ikka masendada - parem võtta viimast.

Vastavalt väljakujunenud traditsioonile läksime viimasel päeval loomaaeda. Tegelikult on see lihtsalt niimoodi välja kukkunud ja nüüd saab seda traditsiooniks nimetada. Erinevate reiside viimastel päevadel on külastatud Londoni, Kolmardeni (Rootsi) ja Riia loomaaedasid. Ilmselt veel mõnda, kuid praegu ei tule meelde. Kõigepealt eine Catedrali restos (traditsiooniline munaroog peekoniga, apelsinimahl ja kohv) ning siis teele.

Zocalo metroopeatus oli hommikuks juba avatud ning pärast lühikest sõitu ronisime uuesti maapinnale Auditorio ees. Sealt oli loomaaed kiviga visata (Kalevipojal). Mexico City e Ciudad de Mexico e Distrito Federali loomaaed oli täiesti tasuta. Väravate juures samas passisime tükk aega, sest suured sildid näitasid, et seljakotid tuli ära anda. Me ei tahtnud anda. Kuna nendes sisaldus kogu fotovarustus ja muudki väärtuslikku, mida ei tahtnud just 10$ eest loovutada. Kõmpisime tükk aega seal edasi tagasi, vahtisime neid silte ja sobrasime kotis. Kuna sisuliselt olime ainsad hingelised nende väravate ees, siis turvadele jäime kindlasti silma. Sellegipoolest otsustasime julma panna - läksime väravateni, tegime kotisuu lahti ja marssisime sisse. Turvad noogutasid ja ütlesid OK. Kõik, kes meie värava ees konutamise ajal üritasid seljakotiga sisse saada, saadeti pakihoidu. Vaata kui mina oleks turvamees ja mingid tüübid seljakottidega tükk aega piidleksid sissepääsu juures, soriksid oma kotte ja räägiksid omavahel mingis väga imelikus keeles, siis ilmselt nad ei pääseks üldse loomaaeda. :D Aga meil kuidagi joppas.

Loomaaed oli vägev. Hoolimata sellest, et raha ei küsitud, pani zoo Tallinna loomaaiale küll ära. Peamiselt sellega, et loomade hoiutingimused olid paremad. Oli väga palju rohelust ning tuli ikka selline pargi tunne mitte puuridega väljanäituse tunne. Kuigi ka Tallinn on viimastel aastatel paremaks muutunud, on karude/suurte kaslaste pisikestest betoonpuuridest mööda käimine ikka üsna karm elamus ja ehe näide loomapiinamisest. Aga see selleks.

Lisaks kompleksi looduslähedusele, oli seal ka loomi, keda ennem polnud elusast peast näinud (väga kehv väljend selles mõttes, et tuleb tunne nagu nende laipu oleks näinud). Esiteks panda. Neid oli seal lausa 3 tükki. 1 magas ning ülejäänud 2 tuiasid oma aiakeses, kuhu neile olid üles pandud laste mänguväljaku atraktsioonid. Ja need neile meeldisid. Ronisid, rippusid ja lamasid nende peal (kõik muidugi suhteliselt aegluubis). Enamasti möödujate poole seljaga. Eks nad teadsid oma väärtust ning ka selle foto väärtust, kus nad oleks en face ja täies hiilguses. Ei ole ju vaja neid niimoodi tasuta jagada. Üks väsis "möllamisest" nii ära, et ronis kaarja ronimisredeli otsa ning niipalju kui me sealt edaspidi mööda jalutasime, istus ta seljaga publiku poole ja järas oma bambusvääte.

Edasi tulid väga lõbusad ahvid, kes ajasid üksteist taga mööda puid ronides ja tihti ka vees ujudes. Veidi seda rallit vaadates selgus, et sellel tagaajamisel oli ainult üks põhjus - seksuaalne. Nii kui üks ahv teise kätte sai ja asja kallale asus, kadus rahval (mida oli lõbusat tagaajamist vaatama tulnud murdu) üsna kiirelt naer suult ja see asendus enamusel juhtudest väikese punastamise ja sellise pingutatud naeruga. Ehk siis sama lõbus oli vaadata seda rahvahulka kui neid tagaajavaid ahve. Näha sai veel suurt gorillat (väga vinge elamus!), kellel oli väga suur aedik, erinevaid seninägemata ja kuulmata troopikaloomi, siis veel puumat, pantrit, madusid (sh mitme meetri pikkust anakondat), Aafrika elajaid ning linde. Kuna vahepeal (loomaaias läks ära ikka 4-5 tundi) läks kõht tühjaks, siis käisime McDonaldsis keha kinnitamas. Muud lihtsalt ei pakutud loomaaia territooriumil (ok, jäätist müüdi). Ütleme, et sitt, mis sitt, hea et sisse ei astunud. Ülihää Mehhiko toiduga harjununa oli see ikka tõsiselt kehv linnupete.

Pärast zood läksime valutavi jalu (et väsisid ära noh) metroo peale ja sõitsime Balderase tänavale. Seal asus see eile külastatud käsitööturg. Seekordsel läbikammimisel omastasime järgnevad esemed: võrkkiik 1 tk (110$), T-särgid 5tk (300$), käepaelad 3tk (50$), pisike koogutava kaelaga kilpkonn 1 tk (5$). Iga ostuga (v.a. kilpkonn) sai ka kõvasti tingitud ning kõige suurem võit oli vist võrkkiigega, kust 80$ alla sai. Igast ninni nänni - tequilaklaase, kuumaaluseid, sombreerosid - oli seal kõvasti, kuid midagi asjalikku rohkem silma ei jäänud.

Viisime oma kraami hotelli ära ning läksime külastama oma viimast vaatamisväärsust. Suhteliselt Zocalo lähedal asus kunagine Ladina-Ameerika kõrgeim hoone (1956-1984) - Torre Latinoamericana "El Mirador". 42 korrust liftisõitu ja lahedad vaated linnale maksid täpselt 50$ inimene. Ehitusel ja disainimisel arvestati väga palju ka võimalike maavärinatega ning siiani on ta kõigile raputustele ilusasti vastu pidanud. Kõige suurem test oli muidugi 19/09/1985 kui väga suur osa Mehhiko Cityst (eriti kesklinnast) sai 8,1 pallises maavärinas kannatada. Kuna torniga midagi ei juhtunud, siis sai tornist Mehhiko turvalisuse sümbol. Aga vaateplatvormile minek õigustas ennast kuhjaga. Võimsad vaated kesklinnale (kuid ainult kesklinnale) ja vaikselt mäe taha ja sudu sisse loojuv päike. Ja oligi kõik.

Läksime hotelli tagasi, tegime restoranis korraliku õhtusöögi, pakkisime, võtsime Lariami ja magama ära. Meie viimane öö Ameerika kontinendil oli alanud.