Teisipäev, 20.märts - Cancun, Mexico City

Ärkasime poole kaheksa paiku ja hakkasime valmistama ennast lennule minekuks. Väärisasjad kohvrist välja ning kõik muu kraam seljakottidest kohvrisse. Lennuki väljumisajaks oli märgitud 12.20 ning nimetuseks "Cancun - Ciudad de Mexico". Ehk siis tagasi pealinna. Pärast hommikusööki tegime check-outi ja võtsime takso. Taksojuht küsis 120$ ja see meile sobis. Sõidu algus oli veidi imelik. Nimelt oli taksistil juba üks reisija peal ning ta üritas meile midagi seletada, kuid mõhkugi ei saanud aru. Kuna taksod on suhteliselt väikesed, siis meie kohvrid mahtusid küll pagasnikusse ära, kuid luuk kinni ei läinud. Niimoodi siis alustasimegi sõitu - pagasiluuk lehvimas ja meie närviliselt taha vahtimas ja lootmas, et mõnest kohvrist ilma ei jää. Taksojuhi eelneva jutu mõte saabus meieni peagi - mõnesaja meetri pärast läks reisija maha, abikaasa kohver tõsteti esiistmele ning pagasiluuk pandi korralikult kinni. Edasine sõit läks läbi Cancuni ja seega me nägime ka veidi seda kunstlinna.

Mõnikümmend aastat tagasi oli Cancun väike kaluriküla - nüüd aga Mehhiko suurim kuurortlinn. McDonaldsid, KFC-d, Burger Kingid, pilvelõhkujad, kaubakeskused ja loomulikult suured hotellid. Ehk siis täismäng. Mehhikoga sellel linnal pistmist ei olnud - kõige tavalisem lääne turisti jaoks ehitatud peesituslinn. Mulle ei jõua vist kunagi kohale see, et miks peaks istuma mingi suure hotelliketi rannas nädala või kaks, õhtul võib-olla lobbys/restoranis/klubis aega viites. Ok, rand on kena ja saab sukelduda ja päevitada, kuid see muutub ju üksluiseks! Ilmselt on inimestel piiratud kujutlusvõime - kodus rügatakse hommikust õhtuni ning puhkuse all mõeldakse mitte midagi tegemist ja iga õhtu lõpetatakse korralikus vines. Mehhiko puhul on paljudel kindlasti ka eelarvamused - ohtlik, räpane ning valgete inimeste (loe: ameeriklaste) vaenulik. Aga eks igaühele oma. Meile oli Cancunis ööbimine ja hommikul taksoga läbi linna maksimaalne aeg, mida selles tehislinnas kannatas veeta. Iga lisanduv tund oleks olnud puhkuse raiskamine. Seega minu poolt soovitus - vaadake see kommerts üle (kui sinna satute) ja lahkuge. Ükskõik milline teine suvituskoht on parem - Playa del Carmen, Tulum jt on ka loomulikult kuurortlinnad, kuid sealt on võimalik leida rohkem ehedust ja kordades vähem turiste.

Lennujaam asus üsna kaugel linnast väljas. Kohale jõudsime paraja varuga, kuid lennujaama hoonesse sisse astudes tekkis hinge väike mure. Check-in saba pikkus oli 200-300 meetrit ning väga ei liikunud. Õnneks selgus üsna kiirelt, et tegemist oli USA lendude sabaga ning meie "Mexicana" lett oli sisuliselt ilma järjekorrata. Andsime kohvrid ära, läksime läbi turva ja istusime ootesaalis ning vaatasime lennukeid, sõime ja tegime ristsõnu. Õnneks kaua ootama ei pidanud, sest lennuk tuli õigeaegselt. Lennuk oli korralik, võrdluses nt Estonian Airiga jääks Mexicana ilmselt võitjaks. Lend möödus vahejuhtumiteta ning aknast välja passimisega. Õhku tõusmise järel paistis ilusti kätte Kariibi mere rannik - türkiissinine riba ranna ääres nii kaugele kuni silm ulatus. Pagana kahju oli lahkuda. Edasi tuli tasane ja roheline Yucatani poolsaar, siis naftaplatvormidega Mehhiko laht ning lõpuks mägine keskmaa. Ennem maandumist pakuti meile vaatamiseks vapustavaid vaateid Mexico City läheduses asuvale Popocatepetli ("suitsev mägi") vulkaanile, mis on kõrguselt teine mägi Mehhikos (5452 m). Lumine tipp, väike suits ja imposantne kuju. Muljetavaldav oli muidugi ka poolkaares maandumine üle pealinna. Ikka väga võimas metropol - isegi lennukist ei paistnud linna lõppu kusagil. Linna kohal asuv õhutee oli muide üsnagi auklik. Õhuauklik. Viimased pool tundi oli nagu tivolis - abikaasale selline meelelahutus aga väga ei meeldinud ja ta oli üpriski õnnelik kui rattad Benito Juareze lennuvälja asfalti puutusid.

Kuna tundsime ennast Mexico Citys kui kodus, siis seekord loobusime 100$ takssõidust ja otsustasime 2$ maksva metroo kasuks. Mnjah. Ilma kohvriteta poleks probleemi, kuid nende pidev trepist üles ja alla vedamine võttis ikka päris läbi. Sest ega 2 peesose hinna eest ikka eskalaatoreid ei ehita. Aga polnud hullu, pool tundi hiljem logistasime juba oma pagasiga mööda Zocalot "Hotel Catedrali" suunas. Järgmine kord võtaks ilmselt ikkagi takso. Hotelli jõudes näitas kellaseier nelja. Seekord saime toa tänava poole - rõduga ja puha. Tuba 206 oli veidi väiksem, kuid siiski suure voodiga ja ilmselt vaiksem kah (kuna ööklubi jäi hotelli tagumisse ossa).

Pärast enda kasimist läksime linna peale. Kuna reis hakkas vaikselt oma lõpule lähenema, siis oli viimane aeg teha oma suuremad ostud. Selleks läksime metrooga Zona Rosa linnaossa, kus LP andmetele asus linna suurim käsitööturg. Alguses ei leidnud. Otsisime ja otsisime, käisime mitu korda ümber kvartali, kus LP kaardi järgi see turg pidi olema, kuid ei midagi. See oli esimene kord kui oma piiblis pettusime. Missiis ikka, otsustasime kesklinna tagasi minna, kuna siin polnud muud eriti teha. Vahetult ennem metroopeatusesse jõudmist, aga leidsime sissepääsu ja olimegi koba peale leidnud õige koha. Kaardi järgi asus see siiski mujal. Turg oli tõepoolest muljetavaldava suurusega. Ja ega me ennast tagasi ei hoidnud, need soovid mis meil olid, saime enam-vähem rahuldatud. Naine tingis nii mis jaksas, ka tema oli seda kunsti kõvasti arendanud. 130$ eest soetasime suure värvilise vaiba ning peoga veel muud turistinänni. Kuna aeg oli hiline ja turgu hakati sulgema, siis rohkem ei jõudnud. Otsustasime, et tuleme homme tagasi.

Metrooga tagasi sõites selgus, et Zocalo peatus oli vahepeal suletud, mistõttu pidime ühe peatusevahe edasi sõitma. See oli aga kingitus abikaasale, sest teel tagasi avastas ta enda jaoks ühe puuvilla tooteid müüva poe, kust hirmodava (kelle jaoks hirmus, kelle jaoks odav) hinna eest üleriideid müüdi. Abikaasa käis selles poes pärast esimest võetust veel kaks korda. Vot nii hea pood oli.

Käisime veel läbi tuttavaks saanud 7/11 poest ja ostsime nosimist. Õhtu veetsime kesklinnas jalutades. Selgus ka metroopeatuse sulgemise põhjus - Mehhiko presidendil oli külas Tšiili president, mistõttu oli pool Zocalot suletud. Presidendipalee vastas oli ka mingi meeleavaldus - ilmselt presidendivastane. Hiljuti olid olnud Mehhikos riigipea valimised, kus võitjakandidaadi edu teiseks jäänu vahel oli väike. Selle tõttu kaotaja kaotust ei tunnistanud ning juba mitmeid kuid protestiti üle kogu maa. Aga kõik oli rahumeelne ja rahvahulk tegelikult suhteliselt väike. Igavuse peletamiseks mängisid mõned protestijad jalkat. Plats on ju suur, seega miks ka mitte.