Laupäev, 17.märts - Tulum

Ega tänasest polegi väga palju rääkida. Eks pildid räägivad enese eest. Hommik oli tavaline - 8-9 paiku üles ja siis hommikusöök. Hommikust sõime seal eilses pizzakohas. Reisipäevikusse olen kirjutanud, et ka hommikusöök oli suhteliselt kirves ja et kohv maksis 25$. Tõesti räige. Aga noh Riviera Maya (e siis Mehhiko liivane Kariibi mere rannik) on koht, kus sellist hinda ka makstakse. Meie oleme elav näide. Selle toiminguga sai ka päeva kõige tegusam osa läbi :P

Liipasime oma hotelli rannale tagasi, võtsime päevitustoolid ja asetasime need poolenisti palmide varju. Ja puhkasime.

Mina muidugi kiirustasin vette eile soetatud snorgeldusvarustust proovima. Teoorias oli kõik lihtne - mask ette, toru suhu ja kõhuli vette. Tegelikkus osutus raskemaks ja alguses sai üsna korralik kogus tulisoolast Kariibi mere vett neelatud. Esimene katse oli ikka täiesti lootusetu - hingamine läbi toru oli ebamugav, samal ajal ujuda aga veel ebamugavam. Veest välja tulles mõtlesin ainult selle peale, et vähemalt ei maksnud need kuradi plastikjunnid palju. Et täiesti maha visatud raha.

Pärast mõningast praadimist ja asja läbimõtlemist otsustasin uuesti proovida. No ei saa olla, et asi on varustuses. Ja teine kord oli juba selgelt parem - hingasin rahulikumalt, sai juba natuke ujutud ning veidi isegi vee all ringi vaadatud. See süstis meeletult optimismi ja kolmandal korral sai juba ettevõetud 10-mintsane ujumine rannast ca 100m kaugusel asuvale tumedale kohale. Sinna jõudes sain aru oma eelmisel õhtul tehtud investeeringu väärtusest. Kõik emotsioonid ja mõtted koondusid ühte sõnasse - Vau! See tume koht meres oli väike korallrahu. Ja mida seal kõike näidati - suured adrud (haralised ja laiad), korallid (nii suured kui väikesed), kalad (kogu "Kalapoeg Nemo" näitlejaskond). Väga lahe. Kõik tundus väga lähedal, kuigi mere sügavus võis olla 3-4 meetrit vähemalt. Lisaks pisikestele ja värvilistele ujus seal ka suuremaid kalu, noh selliseid mõnekiloseid. Vaikselt turgatasid pähe ka kalamehe mõtted, kuid selline "akvaariumis" ujumine oli tegelikult lahedam kui kaldal õngitsemine.

Pärast ca pooletunnist hulpimist läksin lõpuks kaldale ja rääkisin õhinaga ka abikaasale nähtust ja kogetust. Sellele vaatamata ei olnud ta väga entusiastlik, kuigi võttis maski ja toru ning läks proovima. Kuna see oli ka temal esimene kord, siis läks sama hästi kui mul (et ei läinud kohe üldse). Kahjuks ta enam ei proovinud, kuigi hiljem on ta sellest korduvalt rääkinud, et oleks ikka võinud. Seega siit moraal - kui ei tule kohe välja, proovige uuesti. See on seda väärt. Muidugi elementaarne ujumisoskus peab olemas olema. Otsest soovi nüüd sellepärast Egiptusesse või mujale sõita ei tekkinud, kuid võimaluse tekkimisel olen seda jälle valmis proovima.

Aeg oli veerenud aga nii kaugele, et oli aeg lõunat teha. Seekord proovisime üht teist söögikohta. Tulumi varemete lähedal, juba eelnevalt mainitud roigastest majade juures, asuvat sööklat. Hinnad olid veits odavamad ja valik suurem. Sai proovitud erinevaid tacosid, mis loodetult olid väga maitsvad ja teravad. Pärastlõunal sai tegeletud snorgeldamise (ainult mina siis), suplemise ja päevitamisega. Lisaks sai hotellitoa terrassil õhtuoodet võetud, rannas ringi patseeritud, koju viimiseks pudelisse liiva kühveldatud, pilte tehtud ja niisama elu nauditud. Pärast rasket rannapäeva hotellituppa tagasi jõudes selgus, et elektrit pole. Mingi jama oli juhtmetega, kuid ega väga lootusrikkad need elektrimeeste näod ka polnud.

Ja meil oli tequila-night plaanis! Naine läks uuris asja ja tuli tagasi peotäie küünalde ja kahe tequilaklaasiga. Baarmen oli talle andnud, kui meeles on siis järgmisel Tulumi külaskäigul viime ehk talle tagasi kah :)

Aga missiis ikka. Küünlad säuh põlema, laim siuh pooleks ja pudelilt krõks kork maha. SMS teel sai leitud Eestist üks unetu (ma isegi viitsi arvestada kui sügav öö kodumaal oli), kellega sai siis anekdoote vahetatud. Anekad ja tequila annavad kokkuvõttes ikka väga lõbusa tuju. Vahepeal sai väljas tähti vaadatud, öise mere ääres käidud ning tutvust tehtud toa ja terrassi laes sibavate gekodega. Gekode olemasolu pidavat muide näitama õnne olemasolu. Kokku sai 3/4 pudelist ära lahendatud - väga hea jook oli. Vahepeal sai veel küünlaid juurde toodud, mistõttu meie tuba oli üsna valge. Kella 23 paiku tuli elekter tagasi, kuid meie pidu oli selleks ajaks juba lõpukorral.

Kokkuvõttes oli see elektri äraminek isegi positiivne ja me omanikuga mölisema ei läinud. Põhjus selles, et see küünlavalgus/tequilaõhtu seal Kariibi mere kaldal jääb meile väga pikaks meelde. Ei ole ju mõtet norida asjade pärast, mida ise hindad vägagi positiivselt.