Pühapäev, 18.märts - Tulum

Naine on päevikusse kirja pannud, et ta ärkas kell 6 ja mina 3 tundi hiljem. Ju siis oli nii. Igatahes eilsest tequilast polnud kummalgi märkigi. Justkui oleks õhtu otsa mahla joonud. Järelikult oli hea kraam. Hommikusöögi tegime eilses lõunasöögikohas.

Pärast sööki oli tavarutiin - rand, snorgeldamine, päikesevõtt. Niimoodi paar tunnikest. Kui päike seniiti jõudis, otsustasime teha pausi. Päevitamisest. Tänu 45-se faktoriga laste päikesekreemi ohtrale tarvitamisele (välispidiselt), olime suutnud vältida ärapõlemist ja samas saanud endale vägagi korraliku jume.

Võtsime fotoka ja otsustasime teha retke mööda randa - rannajoont peaks olema ju üle 10 kilomeetri, seega jalutamist jagus. Esimesed pool tundi paitas meie jalgu soe jahupeen liiv, kuid siis järsku sai liivariba otsa. Algasid kivid ja kaljud, mida mööda me siis hoolikalt samme valides ronisime. Jalanõusid polnud me vist kasutanud sellest ajast saadik kui me üle-eelmisel õhtul linnas poes käisime. Polnud väga põhjust liiva sees sandaalidega ringi loivata. Kivide otsas turnimisel, aga tundsime plätudest selgelt puudust. Lisaks teravatele kividele oli igal pool korallitükke, puidujuppe ja muud sodi. Samas sai nähtud ka erinevat faunat - vee ja kaljude piiril peesitas suur hulk krabisid, kes olid samas üsna arad ja fotografeerimist väga ei talunud. Ka liivaribal oli näha mitmeid väikeseid krabisid, kes küll lähenedes kadusid murdosa sekundiga liiva alla.

Natuke aega turnisime, kuid jõudes ühe järjekordse käänakuni, otsustasime tagasi keerata. Neid kaljusid oli ka edaspidi niipalju kui silm ulatus. Tuli välja, et suurel osal meie läheduses asunud lukshotellidel, kes pakkusid merevaatega cabanasid ja muid ihu ning hinge tervendavaid teenuseid (nt turnisime mööda ühest zen-spast), ei olnudki liivaranda! Või kui oligi siis see riba oli 5-6 meetrit lai ja tehislikult sinna tekitatud. Ehk siis selline ca kilomeetri pikkune ja mõnekümne meetri laiune valge liivaribaga rand oli ainult selle rannariba alguses, varemete lähedal. Võimalik, et ka kusagil kaugemal, kuid vähemalt meie hotelli läheduses olevatel enamustel majutuskohtadel sellist luksust polnud. Olime endaga väga rahul, et just "El Paraiso" valisime.

Pärast sellist jalataldade ruunamist oli pehmele liivale jõudmine tõeline õnnistus. Just kui oleks vati sisse astunud. Tegime väikese lõuna ja siis jälle randa tagasi. Muide mede hotelli ranna kõrval oli üks sukeldumist pakkuv firma. Sealne kõige tumedama nahavärviga mees kandis särki, millel oli kiri "Estonia" ja lisaks veel 3 lipuvärvi. Päris lahe. Teine vahejuhtum, mis sellest päevast meelde jäi juhtus ka rannas. Nimelt oli randa peesitama tulnud üks kamp sakslasi, kellest ühel oli vankriga kaasas ka väike sülelaps. Laps pandi muidugi palmipuu varju, kuna ere päike sellises vanuses lapsele ilmselt head ei tee. Mingi aja pärast käis aga tume müts ja kiljumine. Selgus, et vankri kõrvale oli palmi otsast kukkunud valmis saanud kookospähkel. Sakslased oli kõik väikeses šokis, ei taha mõeldagi mis siis oleks saanud kui pähkel oleks vankrisse kukkunud. Kookosed kaaluvad ikka mõned kilod ja sajavad puu otsast alla paraja hooga. Seega siit moraal - ärge palun jätke lapsevankreid palmi alla päikesevarju!

Õhtu otsustasime lõpetada päikeseloojangu vaatamisega. Selleks panime end veidi rohkem riidesse (kuna keha oli kuuma ilmaga harjunud, siis 22-23 kraadi tundus juba jahe) ning läksime varemete jalamile. Päike loojub enam-vähem merre ja meiesuguseid loojanguvahtijaid oli seal veel. Pärast solaarketta kadumist hakkas kiirelt hämarduma, kuid me jalutasime veel seal varemete jalamil ringi lootes veel näha kohalikku faunat. Iguaane ja krabisid siiski polnud kodus. Kuna lisaks valguse kadumisele oli tõusnud üsna suur tuul, siis läksime hotelli ära. Pakkima. Täna oli ju viimane õhtu Kariibi mere ääres, hommikul vara oli plaan minna bussi peale ning sõita Chichen Itzasse.

Mul õnnestus veel õhtul ka korra korgid välja lasta. Laelambis üks pirn kuidagi plinkis ning kui ma seda puutusin, siis käis plaks ja tuba oli pime. Pimedad olid ka naabertoad :) Õnneks reageeriti kiirelt ja 10 minuti pärast oli valgus tagasi. Selle vahejuhtumiga ka minu selle päeva jutt lõpeb. Oli selline puhkamise päev, viimane omasuguste seas.