Reede, 9.märts - Puerto Escondido

Puerto Escondido ei ütle enamikule eestlastest ilmselt mitte midagi. Ega see linnake ei ole ka Mehhiko turismikaardil väga kõrgel, sest tegemist ikka sellise pisikese kohaga - nagu nimigi tõlkes ütleb "Varjatud Sadam". Samas on see üha enam ja enam populaarsust kogunud seljakotirändurite ning eelkõige surfarite hulgas. Turismi mõttes avastati see koht juba 60.-tel, kui siin kinnitasid kanda hipid ja muud sarnased elukad. Aasta läbi selline mõnus kliima, pikk liivarand ja võimsad lained on nagu magnet, mis ei lase siit minema. Kuna ühte Puerto Escondido randa tulevad lained otse ookeanilt, siis tekib seal tohutu murdmine (murdlaine siis). See on aga ideaalne surfaritele. Meie läksime sinna linna otsima vaiksemat rannaelu ning plaan oli ka muud huvitavat ette võtta.

Hotelli leidmine linnas läks lihtsalt. Tripadvisorist oli välja otsitud kõige kõrgemaid hinnanguid saanud hotellid ning näkkas parima hinde saanud asutusega - "Hotel Flor de Maria". Paar tuba oli vaba ning abikaasa valis ühe välja - tollel oli ka vaade ookeanile. Hotell asus ise mereäärse keskuse lähedal, ühes kõrvaltänavas. Rannani oli mõnikümmend meetrit liivast tänavat :) Hotelli retseptsioonis üllatas meid üks väike lipuke - kolm meile tuttavas järjekorras olevat värvi. Sinine. Must. Valge. Seega me polnudki esimesed eestlased siin! Aga ega ma ei imesta kah, olen isegi kellegi reisikirjast Puerto Escondido kohta lugenud. Hotelli omanik oli muide Prahast, seega selline ida-eurooplaste värk. Meie tuba maksis 600$/öö ja selle eest saime - kivist voodi (õnneks madrats oli pehme), maalitud seinad ja ookeani müha, kui aken lahti jätta. Lisaks veel basseini ja võrkkiiged hotelli katusel. Jah, bassein oli katusel. See muidugi ka täiesti loogiline kui mõtlema hakata - kui aasta keskmine temperatuur on ca 28-29 kraadi, siis ei ole mõtet ju teha basseini, mille vett peab soojendama. Päike teeb seda tasuta.

Kuna see öine bussisõit ei olnud eriti kosutav, siis tegime 2,5 tundi unepausi ning ärkasime kõvasti värskemana. Samas see värskus asendus kiirelt maksimaalse ebamugavustundega. Nüüd see siis oli juhtunud - olime ennast ikkagi ära põletanud. Loomulikult see ära põletamine juhtus juba Acapulcos, kuid nahal on nii pagana pikad juhtmed, et alles päev hiljem jõudis kohale. Nägu, õlad, käed, jalad - kõik olid punased ja valutasid. Oh seda õnne ja rõõmu, veekindel 15-ne faktor ikkagi ei pidanud! Õnneks olime juba kodus sellega arvestanud, et paar nahka ikka läheb, seega oli igasugu vahendeid kaasa taritud. Nendega siis sai end üle mäkerdatud, uus päiksekreem peale ja olime valmis. Veidi pikemad püksid, sokid ja poolkäistega särk muidugi ka. Nalja ei maksa teha kui keskpäeval tuiama minna.

Tuiama aga me läksime ja rannarajooni peatänavale Perez Gasgale e "Adoquinile". Läksime sinna läbi ranna, kuna see oli kõige otsem ja mugavam tee. Rannast eemaldumise eesmärk oli pangamasinast raha välja võluda ning uurida linnuvaatlusretke kohta, mida siin pakutakse. Papi saime kätte, kuid ennem kui reisibüroo ukseni jõudsime, ahvatleti meid millegi muuga. Selleks muuks oli merekilpkonnade vaatlus ookeanil, võimalusega näha ka delfiine. Seda pakkus meile üks kohalik paadimees ja hinnaks pakkus 300$ "just for you two". Ca 30USD suurusele hinnale vihjas ka LP, seega peale väikest kaalumist olime nõus. Kilpkonnade vaatamine ookeanil oli meil niikuinii plaanis, seega miks mitte. Jalutasime randa tagasi, ta ajas oma paadi ranna äärde, hüppasime peale ja sõit läks lahti. Esimesed 20-30 mintsa sõitsime lihtsalt rannast eemale, lained olid väikesed. Ühel hetkel tõusis meie juht püsti, näitas näpuga ettepoole ja hüppas mauh vette. Meie jäime kahekesi paati :) Vettehüppe põhjuseks oli eespool silmatud kilpkonn ja soov see kinni püüda. Seekord oli kilpkonn kiirem ning kutt tuli tühjade kätega tagasi (kuigi ta oli eelnevalt ka lestad jalga pannud). Vana rääkis, et maa peal on kilpkonnad küll aeglased, kuid vees praktiliselt kättesaamatud. Kui just kõrvale ei hüppa, siis pole lootustki kinni püüdmisele. Rahustuseks loomakaitsjaile võib öelda seda, et kilpkonna väljapüüdmine ja pärast uuesti vette laskmine ei tekita kilpkonnale pöördumatuid traumasid. Kunagi püüdsid kohalikud elanikud kilbusid söögiks ja kilpide pärast, püüti ikka massiliselt. Tänasel päeval on püük keelatud ja kohalikud on sellega ka leppinud. Veelgi enam, Puerto Escondido lähedal on merekilpkonnade varjupaik, sellel rannal käivad ka kilpkonnad oma mune liiva sisse matmas (võib-olla on keegi telekast läinud). Endised jahimehed aga veavad meiesuguseid turiste merele näitamaks elukaid nende tavalises elukeskkonnas. Ja teenivad niiviisi.

Mauh, jälle oli meie paadimees meres. Seekord läks õnneks - ta sai kilbist kinni ning seejärel sidus kilbule köie ümber jala ja vedas looma paadi kõrvale. Väikese pingutusega oligi suur mereelukas paadis. Ja see oli ikka tõeliselt suur, oma mitukümmend kilo. Sai väike fotosessioon tehtud ning siis tegin mina heateo ja lasin ta vette tagasi. Seega paadimees paha (püüdis vaese looma kinni) ja mina hea (lasin ta uuesti vabadusse). Veel natuke ringi sõites, nägime mitmeid merekilpkonni. Neil on harjumus vee peal peesitada, ühe kilbil oli isegi mingi lind enesele puhkepaiga leidnud. Mida me ei näinud, olid delfiinid. Kahju. Küll nägime pelikane, kormorane ja muid veelinde. Paadimees näitas meile ära kõik Puerto Escondido rannad (väikesed lahesopid, eraldatud kaljudega) ning kirsiks koogi peale veel ka iguaane. Nende kohta rääkis ta ka seda, et iguaanid on peaaegu välja suremas, sest kohalikud killivad neid. Kuigi ei tohi. Iguaan püütakse kinni, torgatakse tokk läbi, viiakse koju ja praetakse lõkke peal ära. Seda on sajandeid tehtud, mistõttu harjumus on raske kaduma. Pärast iguaanide nägemist, olimegi varsti pearannas tagasi. Lahe sõit oli! Loomulikult on seal võimalik ka sukelduma ja marliine püüdma mina, kuid esimest pole me kunagi teinud (seega pole litsentsi) ja teise kohta arvas abikaasa endiselt, et nii suur kala on juba loom ja tema looma ei tapa. Seega need asjad jäid ära.

Rannas tagasi olles sai hiline hommikusöök ja kohvi tehtud - palmi all, ookeani ääres, kahekesi kohvikus (Danny's Café). Mui, mui bien! Pärast toitumist jõudsime lõpuks ka siis peatänava reisibüroosse ning üsnagi asjalik käik oli - bookisime linnuvaatlustripi ning ära ostsime ka bussipileti järgmise päeva õhtuks. Pilet Tuxtla Gutierrezesse maksis 345$ per naase.

Nüüd kui "olulised asjad" tehtud, läksime sirgjoonelt randa. Valisime koha oma hotelli lähedal, seal pakuti ka lamamistoole ja päikesevarju (50$). See viimane oli eriti strateegiline riistapuu, kuna kummalgi väga soovi päikest võtta ei olnud. Aga selle eest oli suplemine kordades vingem kui ükskõik kus seni olime käinud. Tegemist ikkagi ookeani kaldaga, kuhu, nagu eelnevalt mainitud, jõuab murdlaine. Õnneks oli see rand ujumisele avatud, sest murdumine polnud nii jõuline, kuid meie jaoks oli ikka üsna erutav. Piisas vaid põlveni vette minna (mõned sammud siis rannast) kui pidi kõvasti vaeva nägema, et püsti seista. Esiteks on randa tuleval lainel metsik jõud ning teiseks peab kogu see veehulk tagasi ookeani minema, mistõttu oli ka üsna tugev tagasitõmme. Esimese korra saak naisele oli marraskil põlv ja minul lihtsalt jalad taeva poole ja veidike hõõrdunud õlg. Abikaasale mõjus see kogemus selliselt, et väga aktiivselt ta enam ujuma ei kippunud. Minule oli mõju aga täpselt vastupidine. Üsna kiirelt sai selgeks, et millal peab lainesse hüppama ja kuidas käituma, et püsti jääda. Eks sai ikka mitu korda külge maha pandud ja laine meelevallas oldud, teadmata kus on taevas ja kus on maa. Hull värk, aga maksimaalselt vinge (minu arvates). Ekspärnakale on ka see elamus kui minna mõned sammud põlvini vette ja siis tuleb laine, mis on sinust kuni 2 korda kõrgem (3-4 meetrit siis). Pärnus ju lähed hommikul vette, lõunaks jõuad kohta, kus on vesi kurguni ja õhtuks jõuad uuesti välja. Laineid trotsides, päikese eest põigeldes ja veest karpe korjates läksid tunnid.

Õhtul kella 5 paiku vedasime end hotelli ja pesime soola maha, ookean ju tulisoolane ja kuivades on kogu nahk valge soolakihiga kaetud. Siis läksime sinna rannarajooni kesktänavale tagasi - pidime oma bussipiletid kätte saama. Leppisime kokku, et 18.30 kui reisibüroo õhtune vahetus algab, saame oma piletid kätte. Loomulikult ei olnud poole seitsmest seal kedagi.

Lõime aega surnuks turukauplemisega. 100$ sai soetatud 3 särki mulle, sama raha eest seelik naisele ning peenraha eest veel igasuguseid käsitsi tehtud käevõrusid.

Kuna reisibüroo ei olnud ikka veel lahti, siis jalutasime rannale tagasi. Otsustasime üle vaata Zicatela ranna ja selle võimsa murdlainetuse. See asus meie rannast (sellest hotellilähedasest) mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool kaljusid. Päris karm vaatepilt oli - meeletud veemassiivid tormamas randa, meetrite kõrgused lained ja tagasitõmme, mis pidi mingite kohtade peal viima kuni 1,5 km kaugusele ookeanile, ilma et jõuaks sellest välja ujuda (vt ka pilti). Ja see hääl - justkui kõuekõmin. Ujumine Zicatelal on sõna otseses mõttes eluohtlik. Siin on elu jätnud ka mitmed surfarid.

Selleks ajaks kui Adoquinile tagasi jõudsime, oli reisibüroo oma uksed lahti teinud. Õhtu lõpetasime tacodega. Istusime maha ühte restosse ja võtsime tacovaliku ja Coronad. Lauda toodi neli portsu erinevalt maitsestatud (väga teravalt maitsestatud) liha ja hunnik tortillasid. Kõhu sai kohe väga täis ning jäised Corona õlled aitasid ka kohati põlema minevat suud kustutada. Veidi selgitusi Mehhiko köögi kohta. Kõige alus on mais ja sellest tehtav tortilla (veest ja jahust koogike). Kui sinna vahele panna lihtsalt mingit kraami (liha, salat jne) ja see pooleks murda, siis saab sellest taco. Kui tortilla kasta õlisse (teeb pehmeks), täita kraamiga, keerata rulli ja valada kastmega üle, siis saab sellest enchilada. Kui aga tortilla täita kraamiga, kokku rullida ning seda kergelt aurutada või praadida, siis on nimi burrito. Lisaks on veel quesadillad, chilaquiles'd, chipsid jne. Oh pagan, suu hakkab vett jooksma kui kõigi nende toitude ja maitsete peale mõtlema hakata.

Pärast õhtusööki tegime veel väikesed sisseostud - söök hommikuks. Kuna linnuvaatlusretk algas vara, siis ei oleks lihtsalt kusagilt süüa saanud ning kuna see kestis kaua, siis võtsime ka lõunapausi söömisekraami.

Viimane lause selle päeva kohta reisipäevikus oli selline: "Valus on, väga valus on :) :("