Neljapäev, 8.märts - Acapulco

Día Internacional de la Mujer e siis Naistepäev. Selle päeva tähtsust rõhutasid ka paar sõnumit, mis kodumaalt telefoni saabusid.

Aga päev algas suhteliselt hilja, poole kümne paiku. Tõdesime, et oleme esimese Lariami öö edukalt selja taha jätnud ning et oleme elus. Naisel oli veidi imelik olla (asjade ettekujutusvõime oli elavnenud), kuid mitte halb. Võimalik, et see paljuräägitud kõrvalmõjude ootamine pani aju tööle ja tekitaski väikese ebakindluse. Minul polnud mitte midagi häda. Ohtrates kogustes kehva alkoholi tarbimisel on ikka kordades hullemad tagajärjed.

Venisime hommikust sööma ja superhea kvaliteedi/hinna suhtega söögikohas võtsime mõlemad hommikumenüüd (desajuno à 30$). Huevos Rancheros, melonitükid, tacod, kohv. Hotelli naastes pakkisime oma asjad, kuna ööd enam Acapulcos ei veetnud. Põhjus väga lihtne - meie järgmine sihtkoht asus 400km kaugusel lõunas ning selle läbimiseks pidi kuluma 8 tundi! Raisata selle sõidu peale 8 tundi päevast aega tundus patt. Seega plaanisime ette võtta oma esimese öise bussireisi. Piletite ostuks ja pagasi äraandmiseks sõitsimegi Acapulco bussijaama. Seekord läksime kohe õigesse, paljudes linnades on erinevate firmade jaamad erinevates kohtades. Pakid läksid hoiule 4$ eest tunnis ning üks pilet Puerto Escondidosse maksis 249$. Kilomeetri hind tuleb vist enam-vähem sama kui Eestis. Pileteid ostes arvasime, et saame ka bussis kenasti välja puhata (olid ju lennukist saadud silmaklapid ja kõrvatropid), kuid sellest kõigest hiljem.

Pärast nii asjalikke toiminguid läksime randa. Kõigepealt oma hotelli vastas olevasse. Paar korda ennast märjaks teinuna ja veel kiiremini ära kuivanuna, tegime väikese trenni, minnes siis neid La Quebrada kaljult hüppajaid vaatama. Nendest täpsemalt eilse päeva jutus. Kokku presenteeriti siis meile seitset hullu e clavadot. Rahvast oli palju, kuid saime vaateplatvormil enam-vähem normid kohad. Esimese show osana ronisid mehed vette otse läbi vaateplatvormi minnes. Häirisid ameeriklastest geront-turistid ja samast rahvusest gringo-turistid, keda oli bussidega kohale veetud sealt teiselt kaldalt. Et poindist aru saaksite defineerin need kaks klassi ka ära. Geront-turist - on tulnud Mehhikosse seetõttu, et pinssi jääb räigelt üle. Enamuse ajast istub oma hea tärniga hotellis või selle baaris ning ainult tänu hotelli reisikorraldajate ässitusele satub hotellipiirkonnast väljapoole. La Quebradas soovisid nad enamasti leida varjulisemat kohta ja pidevalt veepudeli uuendamist oma giidi poolt. Niipea kui esimene hüpe oli ära olnud ja ta selle oma fotokaga totaalselt maha magas, asutas ennast bussi poole. Variant 2 oli see, et tänu palavusele ei jaganud ta millestki enam ööd ega mütsi ning lihtsalt passis tuima näoga päikest. Gringo-turist - majutus ja elukoht sama, kui gerondil, kuid ollakse selgelt aktiivsemad. Nii mehed kui naised on ohtralt kullaga ning muude juveelidega ehitud ning hääle detsibellid 2 korda kõrgemad kui teistel turistidel. Häälitsused nagu "Wow!", "Oh really!", "You knoooow!" jne olid iga lause lahutamatud osad. Kusagil teenindusasutuses räägivad nad AINULT inglise keelt ja kui teenindaja neid ei mõista, siis korratakse sama lause kaks korda kõvema häälega (see ju ometi peaks sõnad arusaadavaks tegema). Ingliisi mitteoskajatesse suhtuvad selgelt üleolevalt.

Aga mis neist ikka rohkem rääkida. Saime enam-vähem normaalsed vaatekohad. Hüppajad alustasid kusagilt poole kalju pealt ning iga järgmine veidi kõrgemalt. Kaljudel mingeid astmeid polnud - tavaline kaljusein oma kumeruste ja konarustega. Kõigepealt pidid nad siis veest kalju peale saama, siis üles ronima ning siis alles hüppama. Kes tegi õhus saltosid, kes hüppas selg ees. Väga vinge vaatemäng, samas ka veidi õudne. Oht oli väga selgelt tunnetatav, kuna laineid jälgiti väga täpselt ja ka pealtvaatajatel oli näha, et vigadeks ruumi polnud. Viimased clavadod hüppasid kõige kõrgemalt tasemelt ning käisid enne hüpet ka sinna spetsiaalselt ehitatud väikese altari eest läbi. Ja tundub, et oli kasu, sest kõik hüpped õnnestusid.

Kui šõu läbi sai, oli vaateplatvorm minutitega rahvast tühi. Oli kuulda, kuidas üleval bussid oma mootoreid tööle panid. Meie nautisime veel vapustavaid vaateid ookeanile ning jälgisime kuidas pelikanid liuglevad ja sukelduvad. Hiljem jalutasime zocalo juurde tagasi ning läksime uuesti randa. Seekord teisele poole sadamat, kus liivariba oli pikem ja liiv oluliselt pehmem. Kell oli kaks päeval ja seega oli grillimistemperatuur põhjas. Hooletus liiga vähese päikesekreemiga karistati kiirelt ära - päeva lõpul saime teada, et olime ära põlenud. Aga see oli alles päeva lõpus :) Lisaks päikese vältimisele ja ujumisele sai tegeletud veel ühe rannaalaga. Nimelt rannakarpide korjamisega. Laine tõi iga kord randa üha uusi ja uusi ning tagurpidi ookeani poole tagasi minnes viis need uuesti minema. Seega pidi olema terane.

Meie päikesevarju lähedal lösutas ka üks pelikan. Oli ennast parkinud rannaliivale ja lebas liikumatult. Äärmiselt ebameeldiva üllatusena tabas teda see, et lained jõudsid ühel hetkel ikkagi temani (tõus oli silmnähtav) ning ta sai märjaks! Alguses vähe saputas ja jäi paigale, kuid ühel hetkel viis laine tagasitõmme ta lihtsalt endaga kaasa ning sellepeale lendas ta ikkagi minema. Tõusuga kadusid rannalt nii mõnegi inimese asjad, lihtsalt ei arvestatud nii kiire vee tõusuga. Enamus asju saadi siiski kätte.

Pärastlõunal otsustasime, et aitab peesitamisest. Kaua võib! Acapulcos on ju tegelikult veel nii mõndagi vaadata. Üsna selle ranna lähedal asus linna kuulsaim ajalooline vaatamisväärsus - viisnurkne (tegelikult pigem nagu pentagramm) fort. Kui kujutada Acapulco lahte konjakiklaasi kujulisena (ilma jalata :)), siis see fort asus klaasi põhjas, kalju otsas. Ideaalne vaade lahe suudmele ja ilmselt võtsid ka suurtükid sinnamaani välja. Aga ehitati see fort hispaanlaste poolt ja nimetati ta "Fuerte San Diegoks". Ehitamise põhjus oli väga lihtne - kaitsta linna piraatide rünnakute eest. Nagu eelpool mainisin oli Acapulco lähedane rannik väga populaarne piraatide seas tänu Aasia kaubateele. 1776 maavärin küll hävitas ehitise, kuid 9 aastaga ehitati ta uuesti üles. Täna on fordis ka Acapulco ajaloo muuseum, kus sai hea ülevaate linna ja aasiasuunalise kaubanduse ajaloost. Piltidel fordi makett, fordi köök ja kahur sihitud lahe suunas.

Kui fuertest tulema saime, siis kiskus kell juba õhtusse. Läksime ning tegime ühes Zocalo toeka eine. Abikaasa sõi teravaid kanatacosid, mina proovisin midagi huvitavamat, midagi ürg-mehhikolikku. Selleks roaks oli supp Pozole, mida tegid juba pärismaalased ammu ennem Kolumbusse eksirännakuid Indiasse. Pozole põhiained on sealiha, kuivatud maid/oad ja tšilli, lisaks veel võimalikud lisandid nagu kapsas, avokaado, redis, laim ja muud naadid. Leem oli väga hea ning seda toodi ikka korralik lähkritäis, kusagil poole suutsin kerre keerata. Selle puhul, mida tänase jutu päris alguses sai mainitud, sai võetud magustoiduks praetud banaane kondenspiimaga. Tahtis, raibe, keele alla viia. Eks tänane päev oli kah selline naistepäevalik - suure osa ajast veetsime rannas praadides ja ujudes.

Viimased 3 tundi veetsime selle kauni linna kaldal jalutades. Vaatasime kuidas kalamehed tamiili leotasid (suurt võtmist küll ei paistnud), nägime jälle krevetiparvi solberdamas, tunnistasime kuidas sellistele ujuvatele pubidele riputati silte "Welcome Springbreakers!" (USA kolledžitudengid käivad kevadvaheajal Mehhikos läbustamas), imestasime jätkuvalt peatänaval ringi kimavate busside tuuningute üle ning lõpuks lahkusime bussijaama väike kurbusenoot hinges. See vana kuurortlinn oli tõeliselt meeldejääv.

Bussini oli veel aga, seega tõstsime kohvrites (jah need olid alles!) veidi asju ringi, tegime ristsõnu ja nii see aeg lendas. Punkt kell 23.00 oli meie buss ees ning väidetav kohalejõudmise aeg oli 06.35. Ja see pikk bussisõit oligi pikk! Tee Acapulcost Puerto Escondidosse nägi välja selline, et 1 kilomeeter sõitu ja siis 3 lamavat politseinikku. No ja tihti olid need ikka sellised korralikud nii et tagumik oli bussiistme küljest lahti. Mina suutsin ka sellisest loksutamisest leida rutiini ja mõne tunniga magama jääda, naisel nii hästi ei läinud. Ta sisuliselt ei maganud üldse, oli selline une ja ilmsi vaheline seisund. Aga see oli tõsi, et öösel tasub bussi soojad asjad selga panna, kondikas uhas mis hirmus. Silmaklappidest ja kõrvatroppidest oli ka abi. Siis kui mina luugid lahti lõin keeras buss just Puerto Escondido bussijaama. Oli valge.