Kolmapäev, 7.märts - Acapulco

Hommikul ajasime kargu alla üpris vara, kuna pidime minema bussile, mis viiks meid Vaikse Ookeani äärde, täpsemalt Acapulcosse. Pakkisime oma viimased asjad veel kokku, maksime hotelli eest ja tegime oma viimase tivoli nimetust vääriva taksosõidu. Buss tuligi varsti, jällegi superluks. Reisi pikkuseks oli 230 km ja tänu mägedele (või siis mägede tõttu) tähendas see ajateljel nelja tundi. Sellel sõidul hakkasime üha enam täheldama Mehhiko teede eripärasid - lamavaid politseinikke. Neid oli väga tihti (suurte maanteede peal) ja neid oli väga erinevaid. Oli selliseid tavalisi väikeseid, oli kapitaalseid betoonist tee-ehitisi (kuhu buss täies pikkuses peale mahub), oli kõrgeid ja vaevumärgatavaid, oli ka oma tehtud variante. Kusiganes tee ääres maja oli, seal oli ka 2-3 pollarit pikali. Huvitav kas muidu sõidavad inimesed end surnuks või siis rahvale meeldib oma masinate amorte pidevalt kontrollida?

Aga tee oli kohalikele kindlasti ääretult igav, kuid meie jaoks uus ja huvitav. Sierra Madre piirkonnas (nagu tegelikult kogu Mehhikos) oli sellel ajal kuiva perioodi tipp, mistõttu enamus rohust (mäeküljed olid enamasti metsavabad) oli põlenud. Kasvasid vaid kaktused - alates Mehhiko tüüpkaktusest (kolmeharulised teibad, vt ka bussiaknast tehtud pilti) kuni nende söödavate lapatsiteni. Kõrgemad oli vast 3-4 meetrit pikad ning kasvasid need nii üksikutena kui ka saludena. Looduse poole pealt jäi veel meelde kondori nägemine. Ühest järjekordsest mäeharjast üle sõitmisel ja mööda serpentiini alla sõites, üks säärane lendlev isend meie bussi kõrval liugles. Kohe päris mitu minutit ja bussiga samas tempos. Erinevaid kotkaid sai tegelikult päris palju nähtud.

Mida Acapulcole lähemale jõudsime, seda rohelisemaks loodus läks. Vahetult ennem linna hakkasid juba palmisalud ja kõike meenutas tüüpilist troopikat. Eks oma rolli mängis ka see, et esimest korda oma reisi jooksul jõudsime ka mägedest alla, merepinnaga samale tasemel. Ühel hetkel vilksataski mägede vahelt sillerdav vesi. Hurraaa, kohal! Soov ennast kasta oli ülisuur, sest jätkuvalt oli palav ning kraadiklaas näitas enamuse päevast kolmega hakkavaid numbreid. Bussijaamast võtsime endale takso ja palusime viia zocalole (kordan siis veel viimast korda üle, et keskväljakule). Taksojuht püüdis meile küll igasuguseid hotelle müüa nii vanas osas kui ka Zona Hoteleras, kuid jäime enesele kindlaks. Keskväljaku lähedal oli LP andmetel mitmeid normaalseid ööbimispaiku.

Aga Acapulcost kah. Acapulco on suur sadama- ja kuurortlinn Vaikse Ookeani kaldal. Tegelikult on ta küll poolkuu-kujulise Acapulco lahe (à la Pärnu ja Riia laht) ääres, kuid siiski jõuab ka ookeanilaine randa. Asustus on selles piirkonnas olnud pea 5000 aastat, sellele viitavad linna läheduses tehtud leiud. Hispaanlased jõudsid sinnakanti 1519 ning peagi sai Acapulcost ülioluline sadamalinn. Nimelt rajati kaubaühendus Aasia ja Ameerika vahel, üle 250 aasta toimis nn "Manila-Acapulco Galeoon", mis vedas 2 korda aasta kagu-Aasiast vürtse ja siidi Acapulcosse. Sealt läks kogu kaup üle mandri Veracruzi, kust siis omakorda veeti see laevadega Euroopasse. Selline ülikasumeid teeniv kaubavedu meelitas kohale ka piraate ning nendega oli tegemist kuni kaubaliini katkemiseni (Mehhiko iseseisvumiseni). Viimased 60 aastat on Acapulco aga olnud populaarne turismikoht nii mehhiklaste endi kui ka ameeriklaste jaoks. Vanas osas on tunda sellist 50.-te hõngu, mil linnas veetsid aega Frank Sinatra ja Marilyn Monroe. Uus osa on teisel pool lahte oma uute kiiskavate hotellide ja erarandadega. Kuna see viimane just eriti ahvatlev ei tundunud, siis suundusime just vanasse ossa, kus on veel ka Mehhikolikku hõngu. Noh selline vana kooli kuurortlinn.

Zocalol taksost välja astudes hakkasime oma LP kaarti ja võimalike hotellide asukohtasid uurima. Midagi konkreetset meil välja otsitud polnud kuid mõnele hotellile olin raamatus ringi ümber tõmmanud. Ennem kui me midagi otsustatud saime, ujus ligi üks senjoor, käsi hotellipakkumisi täis. Väitis, et on linna poolt määratud turistinõustaja ning kuna ta lõpeks isegi raha ei tahtnud, siis võib-olla isegi nii oli. Esimene koht, mida ta näitas oli "Enrique's" ning see oli tegelikult päris aus olles ikka täielik...vabandage väljendust...pasaurgas. No enam-vähem seda me talle ka ütlesime. Järgmine variant asus selle kõrval - "Hotel del Angel". Tegemist oli 3 kuud tagasi kapitaalremondist tulnud väikese hotelliga - toad olid piisavalt suured ja toas oli kontikas (väga oluline kui öösel magada tahad!). Rõdult küünitades paistis isegi meri kätte! Kõige parem osa tuli aga hinnast juttu tehes - 300$ öö eest ja rand oli üle tee mõnekümne meetri kaugusel! Uskumatu! Aga, et päris aus olla, siis paar miinust oli ka - ei olnud käterätte ja dušikardin kukkus ära (panin ilusti tagasi). Muus osas oli puhas ja toimis veatult nagu värskelt remonditud hotell ikka.

Kuigi hotellist välja astudes lausa kiskus vee äärde, mängisime siiski masohhiste ja läksime hoopiski sööma. Plaan oli ära osta ka Cancun-Mexico City lennupiletid (et saada oma reisi lõpp-punktist tagasi pealinna). Zocalo kandis on väga palju söögikohti, astusime ühte sööklasse sisse ja 45$ eest saime jälle 3 käiku - oasupp, liha ja jello. Kõik oli väga maitsev, eriti põnev oli see, et teenindajaks oli tumm inimene. Aga see ei tekitanud probleeme, sest nagunii me ju hispaania keelest väga aru ei saa :) Pärast lõunasööki hüppasime sisse ühte reisibüroosse, kust siis proovisime piletid välja rääkida. Teel sinna jalutasime mööda sadamakaid, kus ühe koha peal oli vintsiga ühe hoidja külge üles veetud ca 2,5 meetrine marliin (noh see nokaga kala). Minul tekkis meeletu kalastussoov ja naisel kahjutunne ilusast loomast (ja väike kalastussoov). Kompromissina lihtsalt uudistasime teiste poolt välja püütud saaki. Väga vinge!

Aga lõpuks jõudsime ikkagi reisibüroosse. Meie tripp oli üles ehitatud selliselt, et Mexico City läksime mööda oma marsruuti Yucatani poolsaareni ning selleks, et oma Euroopalennule saada, pidime pealinna tagasi saama. Igatahes "Agencia Viaje Zocalo" neiud said meie peal oma puist inglise keelt harjutatud ning lõpeks ka soovitud päevaks meile piletid leidsid. Pileteid saime soodukaga ning üks ots ühele inimesele suunal Cancun-Mexico City oli 1250$. Kandjaks "Mexicana" ning ajaks 20.03 kell 12.20 pidime oma reisiga maksku mis maksab olema jõudnud Cancuni lennujaama.

Piletite ostmise järel katkes meis igasugune kannatus ning jooksujalu (ok, mitte pärsis joostes, sest palav oli) läksime hotelli, ujukad selga ja üle tee randa. Huuu - vesi oli soe ja liiv tulikuum. Just sellist Mehhikot me tahtsimegi!

Rentisime kolme kümbi eest 2 rannatooli ja päikesevarju. Nagu valge inimene ikka (antud juhul ikka sõna otseses mõttes valge). Selle tõestuseks fakt, et kohe pärast randa jõudmist juhtus üks naljakas lugu. Kui abikaasa läks esimest korda ujuma, siis samal ajal läks ujuma üks vanem proua, kes küsis midagi sellist, et "Alles jõudsite, jah?" Tegemist oli ühe Saksamaalt pärit ja Londonis elava daamega, kes oli samuti puhkama sõitnud. Üksinda. Meie luikvalge nahk paistis ikka nii selgelt silma. Aga seda viga andis parandada!

Selle ranna liiv oli kohati üsna suureteraline, mistõttu kõige mugavam seal niisama ringi tatsata polnud. Jalatallad muutusid liialt hellaks, aga see oli pisike mure. Mõnusa ja selge vee ning kuuma päikese kompott oli ikka olulisim pärast mitmepäevast niisama ringikõmpimist. Mis muidugi oli randade kohta tavaline, oli see, et palju kolas ringi igasuguseid müügimehi. Kõik müügiks! Alates kooritud apelsinidest kuni rannalinade ja riieteni. Õnneks on mehhiklased oluliselt tagasihoidlikumad kui nt neegrid Itaalia randades. Näitavad oma kaupa ja kui raputad pead või ei tee välja, siis liiguvad edasi. Olime rannas kuni hilise pärastlõunani, hoolikalt ennast päikesekreemitades ning tihti ka päikesevarju hoides. Ega põhjamaa talvest tulnud inimesele ei ole hea kui päike stabiilselt tundide viisi vastu pealage laksib. Selle tulemusena ei põlenudki me esimese rannapäevaga ära. Samas tumedama jume juba saime, mis on esimese päeva kohta piisav saavutus.

Õhtusöögiks valisime hotelli lähedal, peatänava ääres asuva restorani, kus jällegi olime ühed vähestest välisturistidest. Suurte lihakamakate, jookide ning muu kraami eest õnnestus välja käia ainult 160$ ringis. Uskumatult talutav, arvestades, et tegemist on ikkagi ühe Põhja-Ameerika tuntuima turistikuurordi peatänavaga. Aga eks ikka see mängis rolli, et hotellipiirkond asus meist kilomeetrite kaugusel, lahe teisel kaldal.

Mis oli meie hotelli lähedal, oli La Quebrada kaljult vettehüpete koht. Kindlasti on enamus vähemalt midagi nendest kuulnud. Tegemist siis pärismaalastest (indiaanlane kõlab nagu tegelane vesternist) mehepoegade julgustestist alguse saanud showga. Nimelt asuvad ookeani kaldal kõrged kaljud ja ühe koha peal on kaljude sees mõne meetri laiune lõhe. Hüppajad ronivad mööda kaljuseina üles ning siis erinevatelt kõrgustelt sööstavad alla, arvestades nii tõusu kui mõõna ja ookeanilt tulevaid laineid. Valel ajal hüpates ei pruugi kahe kalju vahel olev vesi olla piisavalt sügav ning tagajärjed vüivad olla fataalsed. Tegelikult saab ikka igal aastal keegi seal hukka, seega ei ole tegemist sellise kerge meelelahutusega. Kõige kõrgem õhulend algab muide 45 meetri kõrguselt, mis majakorrustes peaks tähendama 18-t korrust. Samuti tuleb end piisavalt eemale tõugata, et mitte vastu kaljusid lennata.

Aga me sellel päeval veel showd vaatamas ei käinud, kuna oli pimedaks läinud ja rahvast oli juba väga palju ees. Võib-olla oleks vaatepilt olnud efektsem, kuid soov oli siiski paremini hüppeid näha. Aga vähemalt saime teada, et hotellist La Quebradani on 15 minuti jalutamist. Vastumäge.

Õhtu veetsime niisama rannas jalutades. Ujumiskoha lähedal kai pealt nägime vees ujumas raisid ning suure pladistamisega andis endast märku krevettide parv. Silma jäi tegelikult veel mitmesuguseid kalu, kelle liiki me tuvastada ei suutnud. Taevas oli muide täiskuu, õhusooja kopikad alla 30 kraadi ning üle lahe säramas tuledes hotellide rajoon. Päris bueno.

Peatänaval aga kimasid samal ajal ringi maksimaalselt üles tuunitud ühistranspordi bussid (suurus a la USA koolibussidel). Tuuninguid oli seinast seina, kuid elemente oli kasutatud sama palju nagu Need for Speed filmide/mängude autodel - sporttuled, erineva tooniga aknaklaasid, kogu bussi kattev maaling, kerelaiendid, neoondioodid jooksmas külgedel, võimas saundisüsteem, karmid valuveljed, muusikat mängiv autosignaal (pidevalt ekspluateeritav autovidin) jne. Ühel oli isegi diskokera keerlemas bussi laes ja muusika oli möödasõitval bussil sama kõva kui seisaks mõne ööklubi ukse peal. Huvitav kas seda otstarbe päraselt (ühistransport) kannatas ka kasutada? Tuunitud ja ületuunitud olid ka enamus VW taksod, seega tuunimine on jälle üks mehhiklaste kirgedest. Õigel machol peab olema ikka tõeliselt läikiv ja särav automobiil! See, et kõik peab särama ja helkima, seda näitasid ka kohalikud politseinikud. Politseimasinad sõitsid alati ringi nii, et põlesid nii sinised ja punased vilkurid. Konstantselt. No kui nad on juba olemas, siis peab ju ka kasutama.

Hotelli tagasi jõudes läks aga põnevaks. Reisikava järgi olime nädala kaugusel vihmametsadest ja malaariapiirkonnast, mistõttu pidime sisse võtma esimese malaariarohu. Meil oli selleks Lariam. Tegemist on väga võimsatoimelise ravimiga, mida tuleb võtta 1 kord nädalas ning mis väga paljudel tekitab hallukaid, ülivärvilisi unenägusid ja kehva enesetunnet (vähemalt nii räägitakse). Seega üsna ärevaks tegev õhkkond. Võtsime pillid sisse ja sellega tegime esimese sammu tsüklis, mis kestis kokku 5 nädalat (1 tablett nädalas). Istusime, ootasime aga midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast keerasime magama ära ja oligi kõik. Hirmul on ikka suured silmad.