Teisipäev, 6.märts - Taxco

Ärkasime linnulaulu ja taksode põristamise peale poole üheksa paiku. Kitsad ja majadega ääristatud tänavad võimendavad Põrnika mootori müra vaata et hävitaja reaktiivsüdame hääle sarnaseks.

Aga Taxcost kah veidi. Et miks me üldse sinna linna läksime? Miks mitte. Taxco (hääldus: Tasko) on vana koloniaalaegne hõbedakaevandamise linn, mis asub Sierra Madre Sur mäestiku lääneosas, keskmiselt 1,8 km kõrgusel merepinnast. Ehk siis võrreldes Mexico Cityga olime nüüd madalamal. Linn asutati aga hoopiski asteekide poolt ning nimi oli siis Tlacho, mis tähendab "koht kus mängitakse palli". Ei oska nüüd arvata, et mis palli nüüd ühe järsu mäe küljel mängiti, kuid selline see nimi oli. Hispaanlastest vallutas linna Hernan Cortez isiklikult (1552), kuid maapõues peidus olevad suure hõbedavarud tulid ilmavalgele 2 sajandit hiljem. Sellest ajast saadik on linn olnud jõukas ning elu on edenenud. Ka tänasel päeval on Taxcos üle 200 hõbedakaupluse ja kümneid juveliire. Samas kaevandamisega enam väga ei tegeleta. Siiski võib sealt hõbeehteid osta väga soodsalt ja see oli üks peamistest põhjustest miks me sinna läksime.

Uurisime veidi oma reisikava ja Lonely Planetit ning avastasime, et meie hotelli vastas peaks asuma hõbedamuuseum. Mõtlesime, et hüppame ennem hommikusööki. Sisuliselt hotelli vastas asuva maja uksel oligi silt "Museo de la Plata". Läksime sisse, kuid mida ei olnud, oli muuseum. Oli küll söögikoht ja kellegi kodu, kuid muuseumit mitte. Uurisime LP-d ja jõudsime järeldusele, et muuseumile peab lähenema keskplatsi poolt. No ronisime siis zocalole ja üritasime õiget auku leida. Lõpuks (pärast mõningast sihitut edasi-tagasi tõmblemist) me tee ka leidsime. Iseenesest oli ju kõik lihtne - tuli minna sisse keskplatsi ühe kohviku uksest, siis minna läbi kohviku, siis jõudsid terrassile (otse meie hotelli vastas) ning sealt terrassilt läks siis kitsas trepp alla. Selle trepi lõpus oligi muuseum. Ja see oli kinni. Kuigi pidi olema lahti. Ühtegi silti ka ei olnud, et miks oli kinni.

No mida iganes. Loobusime muuseumist ja eemaldusime veidi linna keskusest, otsimaks ehedat söögikohta. Ja sellise ka leidsime. Üks väike peresöögikoht, kuhu saamiseks tuli minna läbi kunstniku ateljee. Söögikoht oli väga lihtne ning kohti oli, vaid mõned kohalikud jõid oma hommikukohvi ning sõid tacosid ja mune. Ilmselgelt olid kõik kunded omaniku tuttavad ja ilmselgelt käisid nad siin iga päev. Meie olime sellised võõrkehad. Oma kehva keeleoskuse ja samas teatava hispaaniakeelse menüülugemise oskusega saime kiirelt söögid tellitud ning need olid järjekordselt maitsvad. Tegevused olid hästi jaotatud - väike tüdrukutirts vedas kergemad asjad lauda, vanaema oli köögis ning ema tegeles rahadega. Kõik toimis.

Kõht täis, sukeldusime linnamelusse. Kui kaardi järgi on Taxcos üsnagi sirged tänavad, siis tegelikkus oli selline, et kitsamad tänavad olid tegelikult trepid ja ei olnud need sirged ühti. Ei horisontaalis ega vertikaalis. Autodega sõidetavate tänavate kõrval asus ikka tõeline treppide rägastik ning kõik trepiääred (kesklinnas vähemalt) olid täis müügilette. Müüdi jällegi kõike, mida müüa kannatas. Kontsentreerusime hõbedale. Alguses hindasime valikut ja uurisime hindu. Ühel hetkel olime aga hõbedaturul ja siis hakkas abikaasal tõeline ostumaania, sest hinnad olid tõesti odavad. Paar näidet kah - hõbesõrmus 60$, lahe täiskomplekt (kee+kõrvarõngad+käekett) 190$ jne. Ja andis ka kaubelda. Keskmiselt kolmandiku sai algsest hinnast ikka alla. Ei tea kas seda oli palju või vähe, kuid meie jaoks olid ka algsed hinnad soodsad.

Pärast esimest müügikohtade läbikammimist vajasime midagi hingele. Ronisime zocalole tagasi ja käisime ära Santa Prisca kirikus. Tegemist on tõelise barokk-pärliga nii väljast kui ka seestpoolt. Kiriku ehitas Don José de la Borda, kes 18. saj-l taasavastas Taxco maapõue rikkused. Ta kauples katoliku kirikult välja loa kiriku ehitamiseks tingimusel, et katoliku kirik ei sekku ehitusse. Ehitus kestis 7 aastat ning see peaaegu pankrotistas Don José. Temalt on pärit kuulus lause: "Jumal annab Bordale, Borda annab Jumalale." Kiriku fassaad on kaetud roosaka kivimiga ning sisekujundus oli rabav. Tohutud puust ja kullatud nikerdused, seinad kaetud jumalaema piltidega. Palju oli kasutatud ka kaevurimotiive, ikkagi kaevanduslinn ja jõukuse allikas.

Jumalakoda seljataha jäetud, ostsime turult kotitäie maasikaid ning plaanisime minna ja teha ühe tiiru köisraudteega. Nimelt läheb Taxcost funikulöör lähedal asuva kalju otsas asuvasse külakesse. Kaardi järgi oleks pidanud alguspunkt olema keskväljakust mõnisada meetrit ülespoole. Hinnates tegelikkuse ja kaardi vahelise ebakõla tõenäosust suureks, võtsime takso. Ja õigesti tegime. Takso võttis suuna hoopis teisele poole - sõitis all-linnas asuva bussijaama juurde ning mööda mäejalamit jõudsime linna äärde, kust siis trosside otsas kõlkuva kastide teekond võis alata. Aga jah, taksoga sõit Taxcos on ikka väga lahe. Tõeline lunapark. Ja odav kah, üle 15-20$ ei lähe kunagi.

Köisraudtee jaamas teisi huvilisi polnud ning asja tegi põnevaks see, et ühte gondlit just remonditi. Õigemini selle kinnitust trossiga. Meie väikesest kõhklusest mittehoolivalt paluti meid lahkelt veidi oodata ja müüdi kohe ka piletid ära. Viie minuti pärast saimegi värskelt parandatud gondliga minema. Ma juba kujutasin ette, et kui me olime kümnete meetrite kõrgusel õhus, siis üks mehhaanik ütles teisele: "Kuule vist hoiab." Oma hirmu alget nivelleerisime maasikate söömise ja vaadete nautimisega.

Kalju otsas oli siis väike külake koos mõne hotelli ja villadega. Otsides parimat vaatekohta Taxco linnale, viipasid mingid mehed hotelli ukse juures, et minge siit, läbi hotelli. Läksimegi. Jõudsime kohaliku lukshotelli basseinialale, kust paistis kogu Taxco kätte justkui peo peal. Huvitav uudis oli meie jaoks see, et hotell oli sisuliselt tühi. Bassein oli suletud, baarid samuti, mehed värvisid hotellirõdude piirdeid, korrastati aeda. Huvitav kas oli hooaja lõpp või algus? Pigem ikkagi vist viimane. Jalutasime edasi aeda ning suht üksinduses ja supervaatega pingikesel lõpetasime oma vastuseisu maasikatega. Hiljem, hotellist väljudes, nägime sealsamas kasvamas greibipuud. Tekkis meeletu kiusatus mahakukkunud greipe üles korjata, kuid millegipärast me ei julenud seda teha. Kuigi oleks võinud. Tühja neist passivatest töömeestest.

Greibitutena sõitsime Taxcosse tagasi ning käisime ära bussijaamas. Ostsime piletid hommikusele bussile Acapulcosse, maksis see nali 360$. Abikaasa näitas ülesse teatavat rahutust, et juba homme läheme minema, aga niiiiiiipalju ilusaid ehteid oli müügil. No missiis ikka, tegime veel ühe tiiru turu peal ja soetasime veel portsu ehteid. Selleks, et kõik kulinad ilusti vormis püsiksid kuni koju jõudmiseni, kauplesime kohalikelt memmedelt välja ühe puust karbikese. Need olid käsitsi üle värvitud ja igaüks oli veidike erineva mustriga (põhimotiivid olid siiski sarnased). Tõestamaks, et karbid pole tegelikult "Made in China", tegelesid memmed tootmisega otse müügileti taga. Väikese pintsliga tupsutades manati väga erinevate suuruste karpide peale lindude, loomade ja lillede kujutisi. Väga peen töö peaks mainima ja hind oli alla 100$!

Pärast ostumaania lõppu läks kõhu orjamiseks. Kusagil keset tururägastikku leidsime ühe söögikoha, kus pakuti 65$ eest 3-käigulist lõunat. Supp oli kana-riisi-krevettidega, praeks oli minul väga suur lihatükk VÄGA teravas kastmes ja naisel kana juurikatega. Viimaseks maitseüllatuseks oli jäätis, mis nägi välja ja maitses nagu riisipuding. Restost väljudes jäi abikaasale silma jalanõude lett ning kuna ta nahast plätusid oli ammu otsinud, siis ühed ülimugavad sai seal ka 70$ peale tingitud.

Õhtupooliku veetsime niisama linnas jalutades, kohalikku "päris" jäätist nautides ning niisama rahvast jälgides. Hotelli naastes ostsime tee pealt 2 mannergut Corona õlut, toast võtsime eilse pitsa ülejäägid ning läksime katusele. Peale meie polnud seal kedagi. Samas paistis täiskuu, kogu linn oli tuledes ning kusagilt kostis muusika. Ideaalne. Peaaegu. Sest sääsed sõid. Aga Taxco on jällegi selline linn, mis jääb väga kauaks meelde. Mitte selle pärast, et hõbedat müüakse vaid linna atmosfääri ja omapärasuse pärast. Kui keegi sinnakanti satub, ei soovita küll vahele jätta ;)