Nii. Piletid on, pass on, seljakotid on, kohvrid on. Selge, läksime.
Pärast mitmekordset asjade ülekontrollimist ja sugulastele lillede kastmise ning muude juhtnööride jätmist, sai istutud kodu ees taksosse ning sõidetud sadamasse. Õnneks saime kohe laeva ja kuna seal töötab autori naiseõde, siis läks seekord see praamitamine Helsingisse üsna kiirelt. Meile tehti välja head ja paremat, räägiti üksteise mustast minevikust ning tänu tutvusele sai näha ka laeva köögipoolt. Mitte küll otseselt kööki, kuid näiteks töötajate kajuteid. Selle järgi võib öelda, et Tallink ilmselt ei saa kunagi töötajasõbraliku ettevõtte tiitlit.
Pärast mitmekordset asjade ülekontrollimist ja sugulastele lillede kastmise ning muude juhtnööride jätmist, sai istutud kodu ees taksosse ning sõidetud sadamasse. Õnneks saime kohe laeva ja kuna seal töötab autori naiseõde, siis läks seekord see praamitamine Helsingisse üsna kiirelt. Meile tehti välja head ja paremat, räägiti üksteise mustast minevikust ning tänu tutvusele sai näha ka laeva köögipoolt. Mitte küll otseselt kööki, kuid näiteks töötajate kajuteid. Selle järgi võib öelda, et Tallink ilmselt ei saa kunagi töötajasõbraliku ettevõtte tiitlit.
Ühel hetkel olimegi juba Helsingis ning tuli hakata leidma teed Vantaa lennuvälja lähedal asuva Bonus Inn hotelli juurde. Oma ülimas tarkuses olin põhjalikult uurinud Helsinki bussiplaane ja olin jõudnud veendumusele, et sadamast raudteejaama saab kahe bussiga - 15 ja 21V. Ja kindlasti ei tohi istuda 15A peale, mis sõidab jumal teab kuhu. Pärast tuli muidugi välja, et see "jumal-teab-kus" oli raudteejaam, kuhu mainit buss otse läks. Seega esimene samm meie reisikavas läks metsa poole, lootus jäi, et õnn pöördub :).
Mainima peab ära ka Eesti ja Soome suhete majanduspraktilise aspekti. Kuna olen rõhuva osa oma elust elanud Soome TV levialast väljas, siis soomlast ei puhu. Selleks, et osta sadamas bussist piletit, millega saada otse Vantaasse, oli õppinud pähe selle pileti nimetuse ning nii ma siis püüdlikult küsisingi: "Kakk-sii seuu-duu-lippuu palun!". Bussijuht ehmus samapalju kui mina. Haaras mingi manuaali, lappas veidi ja vastas sulaselges Eesti keeles: " Ahhaa, see teeb kokku 7,2 EURi". Normaalne.
Igatahes raudteejaama me saime, sealt buss nr 650 peale ning pool tunnikest sõitu ja olimegi kohal. Helsinki bussisüsteemile saab vaid niipalju ette heita, et järgmise peatuse nime ei näe kusagilt ning seda ei öelda kah. Seega kui meie hotell poleks juba kaugelt paistma hakanud, siis oleksime ilmselt lõpp-peatusesse välja sõitnud.
Aga hotellis väike õhtusöök ning pärast seda kotile ära. Äratus oli 5.30. Prr!
No comments:
Post a Comment