Mõtted, plaanid, eeltöö ehk kuidas kõik alguse sai...

Mehhiko. Riigi nimi, mis toob pea igal inimesel meelele mingi emotsiooni või kujutluspildi. Variante on palju - toit, püramiidid, kaktused, Kariibi meri, seebikad, jalgpall, vihmametsad jne. Teatav kujutluspilt oli ka meil, kui me alustasime oma esimese mitte-Euroopa reisi planeerimist. Kuidas Mehhiko valikuobjektiks sai, enam ei mäleta. Kuid ilmselt oli see kombinatsioon eelpool toodud märksõnadest. Me tahtsime näha iidset kultuuri ja vahest ka rannas lesida, soovisime džunglis matkata ja mõnes väikelinnas aega veeta. Mehhiko sobis ideaalselt.
Aga kes on meie? Meie alla kvalifitseerub selles reisikirjas 2 inimest - autor ja tema abikaasa. Tegelikult on mul ennast autoriks nimetada ebaõiglane, sest reisi jooksul pidasime päevikut ja sissekandeid tegime vaheldumisi. Ühel päeval mina ja järgmisel päeval naine.
Päevikupidamine on ka põhjus, miks reisikiri on pikem kui eelmised (jah mul ei ole fotograafiline mälu). Võib-olla on see kohati ka liiga pikk, kuid üks reisikirja kirjutamise eesmärk oli see reis talletada ka enda jaoks, mistõttu sõnadega ei koonerdanud.
Reis ise kestis 3 nädalat ja oli küllaltki erinev meie eelmistest reisidest. Esiteks asus see muidugi teisel kontinendil, teiseks oli reisikava ülesehitatud Lonely Planeti abil ning kolmandaks kasutasime riigisiseks liiklemiseks ühistransporti.
Lonely Planet osutus ootuspäraselt väga asjalikuks ja vajalikuks abimeheks ning kui vaja, siis võiks reisile minna ka nii, et ostad poest raamatu ja lähed. Ilma ette valmistamata. Kõik vajaliku nii vaatamisväärsuste, majutuskohtade, transpordi jne kohta sellest raamatust ka leiad. Meie siiski nii ei teinud, üldine kondikava oli olemas ning seda siis mugandasime reisi jooksul vastavalt olukorrale.
Tripp ise kvalifitseerus kategooriasse "omal käel". Ostetud olid lennupiletid ja esimeseks paariks ööks oli Mexico Citys bronnitud hotell. Kõik muu tuli koha peal - ööbimiskohad, bussipiletid, siselend, tuurid jne. Ja kõik laabus ilma probleemideta. Tripadvisori abil olin peamiste peatumispunktide kohta välja otsinud parimate (kõrge hinnang ja ok hinnatase) hotellide nimed ning alati õnnestus tuba saada kõige esimeses kohas, kus küsisime.
Ka keeleliselt saime hakkame - osates inglise keelt ning igapäeva keele tasemel ka prantsuse keelt, siis sellelt baasilt räägib vajalikud jutud ära. Eks see hispaania keel ongi sarnane sellele kui prantsuse keelt mitte oskav eestlane loeb paberilt prantsuse keelt :) Aga ka tegelikult on need kaks romaani keelt kohati üsna sarnased. Ainult inglise keelega võib seal hätta jääda.
Nüüd aga panen sissejuhatusele punkti. Kes lugeda ei viitsi, see võib oma huvi rahuldada ka piltide vaatamisega. Neid on mul teksti vahel pandud iga päeva kohta vähemalt 2-3 tükki. Vabandan veidi nende kvaliteedi pärast - kasutasin siis veel filmikaamerat ja kõik pildid on fotode pealt sisse skännitud, seega resolutsioon ei ole kõige parem.
Milliseid radasid mööda meie reis käis - selle kohta leiad üldvaate siit.

Kolmapäev, 28.veebruar

Nii. Piletid on, pass on, seljakotid on, kohvrid on. Selge, läksime.
Pärast mitmekordset asjade ülekontrollimist ja sugulastele lillede kastmise ning muude juhtnööride jätmist, sai istutud kodu ees taksosse ning sõidetud sadamasse. Õnneks saime kohe laeva ja kuna seal töötab autori naiseõde, siis läks seekord see praamitamine Helsingisse üsna kiirelt. Meile tehti välja head ja paremat, räägiti üksteise mustast minevikust ning tänu tutvusele sai näha ka laeva köögipoolt. Mitte küll otseselt kööki, kuid näiteks töötajate kajuteid. Selle järgi võib öelda, et Tallink ilmselt ei saa kunagi töötajasõbraliku ettevõtte tiitlit.
Ühel hetkel olimegi juba Helsingis ning tuli hakata leidma teed Vantaa lennuvälja lähedal asuva Bonus Inn hotelli juurde. Oma ülimas tarkuses olin põhjalikult uurinud Helsinki bussiplaane ja olin jõudnud veendumusele, et sadamast raudteejaama saab kahe bussiga - 15 ja 21V. Ja kindlasti ei tohi istuda 15A peale, mis sõidab jumal teab kuhu. Pärast tuli muidugi välja, et see "jumal-teab-kus" oli raudteejaam, kuhu mainit buss otse läks. Seega esimene samm meie reisikavas läks metsa poole, lootus jäi, et õnn pöördub :).
Mainima peab ära ka Eesti ja Soome suhete majanduspraktilise aspekti. Kuna olen rõhuva osa oma elust elanud Soome TV levialast väljas, siis soomlast ei puhu. Selleks, et osta sadamas bussist piletit, millega saada otse Vantaasse, oli õppinud pähe selle pileti nimetuse ning nii ma siis püüdlikult küsisingi: "Kakk-sii seuu-duu-lippuu palun!". Bussijuht ehmus samapalju kui mina. Haaras mingi manuaali, lappas veidi ja vastas sulaselges Eesti keeles: " Ahhaa, see teeb kokku 7,2 EURi". Normaalne.
Igatahes raudteejaama me saime, sealt buss nr 650 peale ning pool tunnikest sõitu ja olimegi kohal. Helsinki bussisüsteemile saab vaid niipalju ette heita, et järgmise peatuse nime ei näe kusagilt ning seda ei öelda kah. Seega kui meie hotell poleks juba kaugelt paistma hakanud, siis oleksime ilmselt lõpp-peatusesse välja sõitnud.
Aga hotellis väike õhtusöök ning pärast seda kotile ära. Äratus oli 5.30. Prr!

Neljapäev, 1.märts - Mexico City

Mõistus tõrgub uskumast, et on olemas selline kellaaeg nagu 5.30 hommikul. Ja veel puhkuse ajal. Ometigi just piiksuv telefon ja taimeriga tööle hakanud telekas seda üritavad tõestada. Ette rutates võib öelda, et see päev testis tõsiselt meie arusaama kellaajast ning päeva pikkusest.
Tegelikult oli lugu muidugi veel hullem, autoril olid silmad lahti juba 2 tundi varem. Abikaasa on ilmselt oluliselt stabiilsema närvikavaga ja ärkas mainitud instrumentide helisignaalide peale. Reisiärevus pühkis tegelikult kiirelt peast igasugused väsimuse märgid ning 50 minutit hiljem istusime juba hotelli lennujaama transfeeri bussis ning veel mõned minutid hiljem sisenesime Vantaa rahvusvaheliste lendude terminali. Check-in kuni Mexico Cityni käis kiirelt ja oma kohvreid pakilindil eemaldumas vaadates tabasime endid heldinult mõtlemas, et: " teab kas näebki neid enam?". Aga see selleks. Nüüd oli paar tundi aega ja see läks kohvi juues ning ristsõnu lahendades. Kell 9:25 oli start ning ilmajaam teatas järgmist - 1 kraad Celsiust, udu. Lennuajaks Pariisi pakuti 2 tundi ja 40 minutit ning vahemaaks 1896km. Usinad füüsikud/matemaatikad võivad nüüd enese lõbustamiseks välja arvutada kiiruse.
Pariisi Charles de Gaulle (edaspidi ka CDG) lennuväljal panime rattad maha 3 tundi hiljem e siis hilinesime. Aga vahet polnud, sest aega oli maa ja ilm. Air France suunaga Ciudad de Mexico väljus 14:25 kohaliku aja järgi.
Tekkis väike mõte minna ja teha linnas üks bussituur, kuid antud küsimuse läbihääletamisel olid pooled osalejad (e siis naine) selle vastu. No mis siis ikka. CDG on suur ja lai nagu...lennuväli. Valisime omale istekohad meie väljumisvärava lähedale ja sealt avanesid hunnitud vaated interkontinentaalsete lendude hoovõturajale. Aeg lendas koos lennukite, ristsõnade ja ajakirjade lugemisega, vahepeal sai ka käidud oma prantsuse keelt testimas kohalike söögimüüjate peal. Täiesti normaalselt sai hakkama! Paar korda uitas jälle mõte kohvrite peale. Et kuidas neil ikka läheb ja ei tea kas nad on ka juba Pariisis.
Aga poole kolmest rebis Air France'i Airbus 340-300 oma rattad Euroopa pinnalt lahti ning võttis suuna läände. Istumisega meil vedas - olime kaheses pingireas akna all ning kuna olime täpselt poole lennuki peal, siis meie taga oli sein ja võimalus istet alla lasta. Miinuseks oli suht lähedal asuv WC, kus tihti käidi, kuid selle probleemi sai elimineerida välja jagatud kõrvatroppide ja silmaklappide sihipärase kasutamisega. Aga muidu oli tibens-tobens, isegi autoril (kellel jäi kasv kinni vahetult ennem 2 meetrini jõudmist), oli enam-vähem mugav. Eesolevate seljatugede sees olid väikesed ekraanid ning heli sai läbi kõrvaklappide. Lisaks muusikale, mängudele, lennuinfole ja multikatele, said vaadata ka sellel ajal kinos jooksnud filme nagu "Casino Royal", "Dreamgirls", "Flags of our Fathers" jne + mitmed prantsuse filmid.
Lennuinfost niipalju, et eesolev vahemaa oli ligikaudu 9300 kilomeetrit, 7 ajavööndit ja 12 tundi. Lennuk lendas 800-1000 km/h ja 10 km kõrgusel.
Vastupidiselt oodatule, ei lenda lennuk nii nagu atlasest võiks eeldada (e kui tõmmata sirge joon Pariisi ja Mexico City vahele). Väidetavalt on maakera hoopis ümmargune, mitte aga lame plaat, mis seisab kolmel vaalal. Sellest tulenevalt lendab lennuk arvestades maakera kumerust ning samuti üritatakse lennata võimalikult palju mandri kohal. Et kui peaks midagi juhtuma.
Lennukaardi järgi lendasime üle Londoni, Manchesteri ja Belfasti ning siis tuli tükk tühja maad. Tühja maa lõppedes tekkis lennukis elevus, sest kapten teadvustas, et vaadates välja parempoolsetest akendest võib näha Gröönimaa lõunatippu. Seda polnud vaja kaks korda öelda. Pilguheit aknast välja tõestas, et tegemist ei olnud halva naljaga. Meie ees laius tõepoolest Gröönimaa jäine vaikelu (pildil), lumised mäed nii kaugele, kuni silm ulatus. Täiesti ootamatu ja uskumatu vahepala.
Edasi läks juba suhteliselt loogiliselt - Põhja Kanada. Kuna taevas oli selge ja veel oli valge, siis vaated olid lummavad. Liustikulaadsed mäed, jäätunud jõesängid, otsatud metsas ehk siis selline karm ja puutumatu Labradori poolsaare loodus. Abikaasa kahjuks magas selle otseses mõttes maha. Aga polnud ka midagi ette heita - päevajoon hakkas lennukit kätte saama, kuna suund oli juba piki ajavööndit mitte üle nende.
Vahepeal serveeriti meile ka õhtusööki, midagi eriti fantastilist polnud. Nagu ikka - mingi makaroni-lihalobi, kana maltsadega (ok, salatiga), paar baguette'i, maitsetu jogurt, juust, kook ja igast jooki. Kuna valik oli suur, siis sai isegi valida ja niiviisi kõhu täis.
Pisarsilmil loobusime tasuta alkoholist, sest abikaasa oli kergelt tõbine (loe: tablettide mõju all) ja üksi ei tahtnud ka tinistada. Kuigi mõte ja kiusatus oli teha paar veinikest. Aga ei teinud.
Vaikselt sai tudeeritud Hispaania keele vestmikku ja poolunes jälgisin lendu üle Põhja-Ameerika - Fort George, James'i laht, Thunder Bay (vana ja kuum ETV-s näidatud seriaal tuli meelde :)) ja Suur Järvistu. Siis kadus nähtavus ja vahepeal oli isegi väike turbulents. Ekraan aga näitas edasi - Minneapolis, Mankato, Fairmont, Creston, Maryville, Atchinson, Topeka, Lawrence, Tulsa, Dallas... Dallase kohal tuli pilt jälle ette, sest ilm oli selgem ja linn oli tuledesäras.
Enam-vähem sellel ajal jagati meile kätte ka 2 paberit, mis tuli ära täita. Üks oli riiki sisenemise paber ja teine palus kinnitust kaasas olevate esemete kohta. Kuna viimane formular oli puhtas Hispaania keeles, siis tuli stjuuardessilt (lennusaatjalt?) abi küsida. Tema soovitusel tuli panna igal poole kindlalt "No", täpsustamata mida siis kaasas ei tohtinud olla. Loodetavasti meie kohvritesse narkootikumide ja plastiklõhkeaine vahele hoolsalt pakitud dollarid ja paar Uzit ei olnud nimekirjas :)
Tunnike või paar veel ja juba liuglesime üle otsatu Mexico City lennuvälja suunas. Kuna linn asub kõrgel mägedes, täpsemalt mäe tipus asuvas kuivendatud järves, siis maandumiseks tuli madalalt teha poolkaar üle õhtuse linna. Vapustav vaatepilt - isegi lennukist ei paistnud selle 20-miljonilise elanike arvuga megapolise otsa. Niikaugele kui nägid, oli tulede meri. Maandusime kohaliku aja järgi 21:35, Euroopas oli kell siis vist mingi pool 6 hommikul, mistõttu bioloogiline kell oli lootusetult sassis. Keha ja aju võitluses õige kellaaja pärast tuli võitjaks keha, kes ütles, et "ma peaksin juba ammu magama, sest olen rampväsinud". Piirilt sai templi kiirelt, kuna blanketid olid täidetud veatult. Erksaks tegi kohvrite ootamine, kuid need olid täiesti üllatuslikult sama lennuki peal ja sellega oli pinge maas.
Vastavalt soovitustele vahetasime oma kaasas olnud dollarid ja eurod peesodeks (1USD=11.15 MXN ja 1EUR=14.45 MXN) kohe lennujaamas. Seal olid tõepoolest parimad kursid, linnapeal oleks vähem peesosid peo peale laotud. Mehhikosse minnes ongi vast kõige parem variant see, kui mingi sulanuts on öirösid ja dollareid kaasas ning kui lisa vaja, siis tuleb minna pangaautomaadi manu. Eestis (Tavidis) peesosid ostes peab ikka väga vihane oma raha peale olema. Kaotad vähemalt 10%. Aga hindasid olid lihtne arvestada - panid peesodes hinnale 10% otsa ja oligi väärtus Eesti tugrikutes olemas. Mehhiko peesode lühend hindadel on $, seega ei maksa hinnasilte vaadates ära ehmuda. Põhjanaabri rahas makstavad hinnad on märgistatud US$.
Vastavalt Lonely Planeti soovitusele läksime lennujaamast hotelli 1st Class taksoga. Esiteks sellepärast, et oli õhtu ja teiseks sellepärast, et me ei tundnud linna. Mehhiko kohta üüratu hinna eest - 225$ - saime endale suure VW tuunitud kaubiku, viksi ning viisaka vanapapi ning tõeliselt 1st class teeninduse. Papi kimas nagu jaksas läbi õhtuselt "rahuliku" linnaliikluse ning veerand tunni pärast olimegi oma hotelli - "Hotel Catedral" - ukse ees. Hotell sai valitud TripAdvisori pingerea järgi - tegemist oli selgelt soosituima mõõduka hinnaklassi hotelliga. Asukoht 5 minutit jala Zocalost (peaväljakust) ning hind igati soodne. Selgus, et minu maili teel tehtud broneering oli olemas ja toa saime kiirelt. Euroopa mõistes max 3 tärni, kuid kõik oli olemas ja puhas - suur voodi, telekas, vannituba duššiga. Hoolimata sellest, et väljas oli jumalik õhtu - üle 20 kraadi sooja ja pilvitu taevas, keerasime kohe magama. Meid ei häirinud ka õue poolt tulev klubikära - mängiti vist Mehhiko etnopunki. Väsimus nõudis oma. Muss vaibus kesköö paiku (järgmiste õhtute tähelepanekud), seega müra mõttes oleks mõistlikum võtta tuba tänava poole, kes sinna hotelli läheb.
Aga oluline oli see, et olime õnnelikult kohal. Mehhikos.

Reede, 2.märts - Mexico City

Läbi hommikuse une kostsid vaikselt fanfaarihelid. Ah, mingi luul. Magan edasi.

Ühel hetkel muutub aga kardinate vahelt sisse pressiv päike niivõrd agressiivseks, et tuleb ikkagi oma uni katkestada ja üles ärgata. Uduselt meenub eilne rännak läbi aja ja ruumi, vaikselt ennast näpistades selgub, et see kõik toimus ka tegelikult. Mobiililt silmatav kellaaeg vihjab, et on õhtu ja tuleks varsti magama minemise peale mõelda. Mobiilile oponeerib televiisor, ekraaninurgas oleva kellaajaga 09:30. Selgub, et ikkagi ON hommik.
Kardinate eemaldamisel tabab meid esmalt jõhker valguse üleküllastus, silmade kohandumisel hakkab silma aknast paistev Mexico City katedraal ning peaväljaku Zocalo keskel lehviv maailma suurim lipp (vt pilti). Hotelli tutvustus ei valetanudki!
Noh ega siis midagi, tuleb hakata tegutsema. Värskendus dušši all oli tõeliselt mõnus. Ennem uksest välja astumist sai veel kohvrid lahti pakitud (kuna olime linnas nii mõnedki ööd) ja väärtesemed (nagu pangakaardid, sularaha jne) kaasa võetud. Vääriskraam läks alla hotelli seifi, nii igaks juhuks.
Ennem alla minemist sai veel ära käidud ka korrus kõrgemal asunud (meie tuba oli 614) hotelli katuseterrassil. Leitsak oli. Ca 30 Celsiust. Ja kell oli 10 hommikul. Mõnus! Sellist Mehhikot me tahtsimegi!
Terrassilt paistis linn üsna hästi kätte, see tähendab väike killuke selle suure megalinna kesklinnast. Aga ega ilusad vaated ei toida, kõht nõudis tungivalt süüa. Air France'i lennulobi manustamise aeg oli jäänud liiga kaugele minevikku.
Heaks üllatuseks avastamiseks, et Hotel Catedrali restoran oli supervaliku ja hea toiduga söögikoht, kus käisid meeleldi ka kohalikud. See viimane fakt kinnitab restorani headust rohkem kui ükskõik milline reisiraamat.
Hommikusöögi valikutest rõhuva enamuse moodustasid ühel või teisel moel muundatud munad. Kana omad siis. Ilmselt. Sai võetud üks ports singiga ja teine ports (kuna meid oli 2, mitte et ma mingi õgard olen) munapuder. Mõlema toidu juurde käisid mõned nachod, oakreem ja kartulipuder. See oamögin alguses ei maitsenud, kuid päevade arenedes sai sellest üks lemmiklisand. Nagu näha on inimene väga hästi kohanev loom. Muide väikest kasvu mehhiklaste pealt toiduportsjoni suuruseid aimates pingutasime üle. Juba see põhieine oli korraliku suurusega, lisaks võetud ülisuur kukkel ja puuviljakokteil oli selge liialdus. Aga kust me teadsime? Ja kui nüüd täpsustada, siis kahe silma vahele oli jäänud fakt, et mehhiklased on küll vertikaalses kasvamises laisad, kuid horisontaalses plaanis midagi ette heita pole. Enamus rahvas oli ikka selline kehakas, eks saiatooted (tacod, nachod, tortillad jne) võtavad/annavad oma. Pärast seda kui meie kelnerist kõige suurem amigo 150$ sisse kasseeris oli aeg minna linna peale.
5 minutit hiljem olime Ciudad de Mexico ja ka endise asteekide linna Tenochtitlani keskuses. Tänasel päeval kutsutakse seda kohta Zocaloks e keskväljakuks. Nagu kusagil eelpool mainitud lehvib selle keskel maailma suurim lipp, lisaks asuvad selle ühe maailma suurima linnaväljaku ääres mitmed olulised hooned/vaatamisväärsused - peakatedraal, asteekide peatempli varemed ja presidendipalee.
Esiteks astusime sisse peakatedraali. Kirik ehitati hispaanlaste poolt, ristiusu kombe kohaselt - vana paganausu tempel kisti maha ja selle peal ehitati ümberkaudsete hoonete kividest oma tempel. Kuna pinnas on kehv (ikkagi kuivendatud järv), siis on kirik üsna lääpas. Asteekidel oli palju arenenum ehituskunst kuid sellest hiljem. Aga katedraal oli suur ja väga lahe. Lonely Planeti (edaspidi ka LP) abil sai nii mõndagi teada ning veidi sai ka jahutust kuumava päikese eest. Põhjamaa niiskest talvest kuuma Mehhikosse jõudmine vajab harjumist. Päikesekreemi läks ämbriteviisi, et ära ei põleks. Katedraali ees on klaasi all näha vana templi jäänuseid.
Edasi läksime jalutasime Zocalol ning juhtus see mis juhtuma pidi - lumivalgele (loe: äsjasaabunud ja kogenematule turistile) tehti ära. Nagu alati. Igasugusteks muudeks asjadeks olin valmis, kuid saapapuhastaja Ricardoks mitte. Saapapuhastamine on muide Mehhikos väga popp, hoolimata riietusest peavad kingad läikima nagu Veneetsia peegel. Seetõttu on saapapuhastaja pinke igalpool linnas ka näha.
Aga Ricardo juurde tagasi. Esmalt tuli ta niisama juurde ja pakkus kingapuhastust. Ütlesime "Ei, tänan". Ja nii mitu korda. Siis uuris, et kust tuleme ja kas hispaania keelt oskame ehk siis tavaline tänavaparseldaja skeem. Usun, et ta meie päritolumaast väga aimu ei saanudki, kuid see ei pärssinud tema innukust kaasa noogutamast. No ja siis ta ikkagi vihjas veel korra, et mul tossud ikka jube tolmused ja vajavad puhastamist (mis oli ka muidugi tõsi). Vaidlesin küll vastu, et "No, gracias", kuid hetk hiljem ta juba kükitas ning minu tossunina oli mingi oranži lögaga koos. Sellel hetkel sain aru, et kõik on läbi. Alistunud pilgul vaatasin, kuidas minu ülimugavad, nahast ning peaaegu 3 aastat vanad Conversed said oma esimese tõsise hoolduse. Töö oli muidu igati kvaliteetne - kõigepealt puhastus, siis mingi kaitsekreem ja lõpuks hõõrus ka läikima. Küsis 80$, andsin 40$, ilmselt maksin ca 4 korda üle, aga mis teha. Korra reisi ajal tõmmatakse sind ikkagi ja see oli siis see kord. Samal ajal üritas mingi seltskond teha ka "kleeps käele, anna peeso" trikki, kuid see ei läinud läbi. Rohkem meid isegi ei tüüdatud.
Zocalolt jalutasime edasi kõrvalasuvasse presidendipaleesse (Palacio Nacional). See oli lisaks presidendi töökohale ka väike ajaloomuuseum ning suures siseõues oli kompaktne botaanikaaed. Laskmata end heidutada hambuni relvastatud paleevalvuritest, marssisime peaväravast sisse. Esimesed asjad, mis huvi pakkusid ja tegelikult ka silma paistsid olid Diego Rivera muraalid (e seinamaalid). Nendest ka üks näide. Need on kuulsad üle maailma ning Rivera on käinud maalimas ka väljaspool Mehhikot. Kurikuulsaim on vast Rockefelleri keskuse lugu, kus Rivera maalis mainitud keskuse fuajeesse suure muraali, kuid kuna maalil oli Lenin (Rivera oli tugevalt vasakpoolsete vaadetega), siis tellimus tühistati poole pealt ning seinamaal hävitati. Kes soovib kunstniku kohta lisainfot, siis kõige kergema ülevaate saab Hollywoodi filmist "Frida", mis räägib Rivera abikaasast Frida Kahlost. Aga temast hiljem...
Presidendipalee on koloniaalstiilis ehitis, ehitatud kunagise asteekide kuningapalee kohale. Palee siseõu oli algselt mõeldud muide härjavõitluseks. Botaanikaaias sai nähe suurt hulka kaktuseid ja... kasse. Viimaseid isendeid oli kindalt üle kümne ning oma kodu olid nad leidnud just suurte, okkaliste kaktuste varjus. Leitsak oli teinud gatod selliseks, et liigutada nad ei viitsinud. Lihtsalt lebotasid seal.
Aga õhustikust veel. Nagu mainitud, oli väga kuum ja taevas polnud ühtegi pilve, õhk ei liikunud üldse. Tänavad oli lärmakad, liiklus karm. Positiivne oli see, et turiste liikus vaid loetud arv. Samas tänavad olid isegi üllatavalt puhtad, meie hotelli juures näiteks pesid poeomanikud oma poeesise igal hommikul klooriveega üle. Aga eks neid räpaseid kvartaleid oli muidugi ka, seda nägime taksoga lennujaamast hotelli sõites.
Pärast Palacio Nacionalist väljasaamist jõudsime kohe kõrval asuva Templo Mayor väravasse. Ega konkreetset plaani polnud, kuid kuna ta kohe ette jäi, siis otsustasime ära käia. Esimene tõsine muuseum ja arheoloogiline vaatamisväärsus. 45$ makstud ja esimese asjana saime selle raha eest kohalike noorte kooliõpilaste tähelepanu keskpunktiks. 10-11 aastaste õpetajat ootavate jõnglaste jaoks olid pea 2-meetri pikkune hiiglane ning tema valgete juustega kaasa selgelt suurem vaatamisväärsus kui vana asteekide peatempli varemed. See ei olnud ei esimene ega ka viimane kord kui meie poole näpuga näidati ja sosistati.
Aga Templo Mayor oli - nagu hispaaniakeelne nimigi vihjab - peatempel. Asteekide linna Tenochtitlani ja tegelikult kogu asteekide universumi keskpunkt. Mitusada aastat oli arvamus, et see peatempel hävitati hispaanlaste poolt täielikult ja varemed jäid katedraali alla. 1978 hakati kõrvalasuvatesse majadesse uusi elektrikaableid vedama ja siis varemed avastatigi. Vastupidiselt kodumaisele kinnisvarapraktikale, tuli sellepeale linnavalitsusest otsus - kogu kvartal tuleb maha lõhkuda ja varemed välja kaevata. Nii ka läks. Asteekide peatempel koosnes kahest ühendatud püramiidjast templist (vt ka maketti). Üks pool oli pühendatud viljakuse- ja vihmajumal Tlalocile ning teine sõja- ja päikesejumal Huitzilopochtlile. Sõda ja maaharimine olidki asteekide ühiskonna alustalad. Väljakaevamistel avastati meeletu hulk artifakte, millest killuke oli ka väljakaevamiste kõrval asuvas suures muuseumis välja pandud (vt ka linki lõigu alguses). Muide ka muuseum oli üles ehitatud nagu tempel - pool ja pool. Väljakaevamiste tõttu oli hästi näha peatempli arengulugu - kõigepealt tehti üks väike püramiid ning aastakümnete jooksul ehitati kihte juurde. Jällegi üsna ebatavaline lähenemine. Mitte ei lammutata vana ära ja siis ehitatakse suurem, vaid ehitatakse olemasolevale püramiidile uus püramiid ümber. Seda tehnikat kasutasid näiteks ka maiad. Templo Mayoril oli kihte kokku 8 ja pärast viimase kihi ladumist oli tegemist tõsiselt võimsa ehitisega.
Pärast muuseumis käiku tegime väikese lõuna ning käisime hotellis ja värskendasime end. Ennem veel sai proovitud tänaval müüdavat, silme all apelsinidest pressitavat mahla. Hind oli peaaegu et olematu, kuid maitse lausa oivaline. Antud teoga läksime ka jõhkralt vastuollu igasuguste paketituristile üllitatud reisijuhtide (LP siia ei kuulu) soovitustega - ärge ostke tänavalt süüa/juua. Käisime läbi ka hotelli juures asuvast 7/11 kauplusest, mis sai kokkuvõttes üsna külastatud kohaks. Peamiselt just kraadidega ja kraadideta vedelike soetamiseks.
Kuna kell hakkas jõudma õhtusse ning käidud oli tegelikult üsna palju, siis otsustasime teha ühe linnatuuri bussiga. Turibus väljub Zocalolt ning üks ring kestab sõltuvalt ummikutest 3-3,5 tundi. Vaat sulle säh, jällegi tuletati linna suurust meelde - ülevaade olulisematest turistikohtadest suudetakse anda 3 tunniga. Hoiatati ka ette, et buss lõpetab sõidu täpselt kell 9 õhtul, sõltumata sellest kus parasjagu asutakse. Kell oli kohe saamas 6 õhtul, seega nibin-nabin ehk jõuab tagasi. Lootuses, et me kella 9-st kusagil getos ei ole, lunastasime 100$ eest pileti ja kõrvaklapid. Võtsime koha sisse bussi teisel korrusel ja alustasime ringreisi - 20 meetrit hiljem jõudsime reedeõhtuse tipptunni lõppematusse ummikusse. Aga tegelikult oligi lahe - sai rahulikult jälgida teosammul mööda libisevaid ehitisi, ruttavaid või niisama asjatavaid inimesi ning mõnusalt hullumeelset liiklust. Bussi teisel korrusel puhus ka väike jahutav tuuleke, ruumi oli piisavalt, seega igati mõnus viis esimene täispäev kokku tõmmata.
Bussireis liikus vaikselt Zocalolt Paseo de la Reforma suunas, mis on linna arter (autodele). Kõrvaklappides rääkis neidis sulni häälega läbisõidetavate kvartalite ja üksikute ehitiste ajaloost. Lisaks hispaania koloniaalarhitektuurile jäid eredalt meelde ka modernsed (ja samuti huvitava arhitektuuriga) pilvelõhkujad. Kõrgeim neist tänasel päeval Torre Mayor oma 55 korrusega. Paseo de la Reforma oli reedeõhtuselt tiheda liiklusega - rohelised põrniktaksod, linnaliinide mikrobussid, kojusõitvad kontoriinimesed ja kesklinna nodiärikad jne. Selle pika-pika magistraali ääres tõmbasid tähelepanu endale ka väga huvitavad pargipingid. Kõik pingid olid erinevad ning väga vaimukad tänavakunsti näidised. Hiljem järele uurides sain teada, et tegemist oli siiski näitusega, mitte püsivate linnaarhitektuuri osadega. Mõned pildid kohaliku modelliga leidsin siit, bussist ei saanud väga hästi klõpsida.
Reformat hakkivate ringristmike keskel on ka skulptuuride püsiekspositsioonid, millest kuulsaim on vast vabadusesammas "El Angel de la Independencia" , mida saab näha enamustes Mexico Cityt reklaamivates klippides, lisaks filmides ja olen täheldanud ka seebikate alguses (mitte, et ma neid viimaseid vaataksin :P). Seal lähedal asub ka massiivne Revolutsioonimonument (pildil), millele president Porfirio Diaz aastal 1897 aluse pani. See on samas ka mausoleum, kuhu on maetud sellised Mehhiko Revolutsiooni protagonistid nagu Francisco Madero, Venustiano Carranza, Francisco "Pancho" Villa ja paljud teised.
Buss viis meid ka läbi Ciudad de Mexico jõukurite rajooni, kus asusid kõrgete aedade taga uhked villad ning kauplused tänava ääres olid Gucci, Armani, Fendi jne. Kontrast Zocalo lähedal asuva üsnagi väsinud ja vaese rajooniga on järsk ja vahet nende kahe maailma vahel saab mõõta ilmselt valgusaastates. Aga eks arengumaades ongi vahed kõige ilmsemad, Eestit siia patta panna ei saa. Eestis arvab keskmine inimene, et ta on vaene, kui ta sõidab üle 10 aasta vanuse autoga ja kodus pole plasmatelekat. Mexico Citys elab mitu miljonit inimest linnaäärses getos, kus pole elektrit, teid ega jooksvat vett. Muide maailma rikkamaks inimeseks peetakse samuti mehhiklast -mobiilivõrkude omanikku Carlos Slimi (vara ca 60 miljardit USD).
Vaikselt hämardus ning taevasse tõusis täiskuu, ca poole tunniga oli kottpime. Sõitsime vaikselt mööda Chapultepeci parkmetsa väikesi teekesi, kus enam ühtegi hingelist ei paistnud. Tee peale jäid veel Auditorio, loomaaed, Zona Rosa, Museo Antropologia, Museo Art Modern jne. Linn on väga kirev ja elav nagu ühelt lõunamaa linnalt oodata võib.
Ühel hetkel oligi kell 9 ning buss pidas kinni ja vastavalt algselt lubatule kamandati bussi allesjäänud ca 10 gringot tänavale. Õnneks olime tagasi üsna Reforma alguses, kust hotelli oli vast pool tundi jala.
Õhtusöögi tegime oma hotelli restos. Üks proovis kanatacode valikut ning teine tortillasid singi ja vedela juustuga. Lisaks hulgaliselt kastmeid ja muid lisandeid. Kõhu sai väga täis. Sooje, värskelt valmistatud tortillasid sai vajadusel kogu aeg juurde võtta, need nagu meil leiva eest. Lõpuks veel hooaja puuviljade valik ja gurmaanne nirvana oli saabunud. Kohalikega võrreldes sõime ikkagi liiga vähe ja liiga kiirelt. Neil ikka õhtusöök 3-4 käiku ja paar tundi, meie olime tunni ajaga minekuvalmis.
Õhtul nautisime veel katusel vaateid öisele linnale ja toas järjekordset kontserti lähedal asuvas klubis :). Tegus ja kordaläinud päev oli.

Laupäev, 3.märts - Mexico City

Jälle fanfaarihelid. Eile hommikul kuuldud tuututamine ei olnudki üleväsimusest tingitud kuulmishäire. Kardina vahelt piiludes tuvastasime ka heli põhjuse. Kuna olime Zocalole väga lähedal, siis kostus hommikuti tuppa lipuheiskamise muusika. Igal hommikul kell 8.00 heisatakse keset väljakut see lipp, mis on maailma suurim. Ja igal õhtul kell 8 võetakse ta maha. Heiskajatele palju humaansem kui päikesetõus/-loojang, vähemalt kindel tööpäeva pikkus. Heiskajaid oli vist kummalgi pool 3 kandjat ühe värvi kohta e siis 18 meest. See on väga suur plagu! Ja mis on veel lahedam, kui see, et hotelli aknast paistab hommikuti kätte kuidas peaväljakul lipp masti tõmmatakse.
Aga see hommik me alla restosse ei läinudki. Eelmisel päeval oli igasugust kraami ostetud "proovimiseks". Loomulikult oli sööki nii palju proovida, et mitu korda oleks kõhu täis saanud. No ja laupäev oli ka, puhkepäev ikkagi :) Näksisime ja vahtisime telekat.
Naise ettepanekul oli tänase päeva põhiroog Antropoloogia muuseum e Museo Nacional de Antropologia. Tegemist on mitmete reisijuhtide hinnangul ühe täiuslikuma Mesoameerika põlisrahvaste ajaloo kollektsiooniga. Ilmselt nii see ka on, muuseum oli ikka üsna suur.
Sinna saamiseks kasutasime aga esimest korda kohalikku metrood - Mexico Citys on maailma odavaim metroo. Pilet maksab 2$ ja metroo võrk on piisav pääsemaks kuhu parajasti vaja. Metrood sai kasutatud ikka ohtralt ning kasutamine oli tehtud väga lihtsaks, nii et laps ka aru saaks. Metrooliinid olid kõik eri värvi ning sama värvi (või sama värvi kaunistustega) olid ka metroopeatused ja tunnelid sinna peatusesse. Eksida ei olnud võimalik.
Niisiis Antropoloogia muuseum. Piletikassast möödumise järel oli rahakotis 105$ vähem - 45$ sai vahetatud pileti vastu ning 60$ Audiogiidi vastu. Ilma giidita - vahet pole et kas siis audio- või inimgiid - on muuseumide külastamisel oluliselt väiksem väärtus. Mis neist pottidest, relvadest, kujudest ikka vahtida, kui ei tea tausta ja ajalugu. Aga tegime vaikselt tiiru peale. Esimesed asustused Mehhiko territooriumil asetatakse aega 31 000 aastat e.Kr. Arvatakse, et asukad tulid Ameerikasse Aasiast (ületades Beringi väina) ning vähesel määral tuldi ka Okeaaniast meritsi. Ei tea, võib-olla oligi nii, võib-olla ei olnud. Igatahes muuseumis olid välja pandud nende rahvaste järglaste tarbeesemed - Teotihuacani aeg, tolteegid, asteegid, Oaxaca kultuurid, Mehhiko lahe äärsed rahvad, maiad, Põhja ning Lääne Mehhiko rahvad.
Ega seda ühe hooga läbi ei õnnestugi käia. Jalad väsivad ära ja tekib väike üleküllastus. Seetõttu käisimegi vahepeal keha kinnitamas, muuseumi kohvikus. Abikaasa tellis asteekide omleti ja roog nimega "Meridien" tuli mulle. Mõlemad toidud sisaldasid muna, liha, juustu ning KAKTUST. Kui abikaasal olid väiksed kaktusetükid, siis minul oli juustu ja liha vahel susatud terve kaktuse lapats (leht?). Õnneks ilma okasteta. Hiljem nägime maal ringi sõites terveid kasvandusi - lapatsid murtakse küljest, matšeetega okkad maha ja pane kasvõi kohe pannile. Lõhn oli selline keedetud oa lõhn ja maitse kergelt hapukas. Eriliseks lemmikuks see ei saanud, kuid enamuse sõin siiski ära.
Pärastlõunal jalutasime veel läbi viimaste nägemata galeriide ja tõdesime, et eel-hispaania kultuurikelts on selles regioonis ikka väga paks. Kuigi mitme tsivilisatsiooni tõus ja hukk (kõik ennem hispaanlasi) jäi saladuseks. Miks jäeti maha Teotihuacan? Kuhu kadus maiade võimas ja arenenud riik? Kas põuad, sõjad või midagi muud? Täpsest vastust ei tea tänapäeval keegi, ainult arvatakse.
Ennem muuseumist lahkumist lõbustasime end muuseumi siseõues asuvas tiigis olevate kilpkonnade vahtimisega. Nii kohalikele lastele kui meiesugustele põhjamaalastele oli kilpkonnade nägemine "vabas looduses" elamuseks.
Pärast tallasime veel muuseumi ümbruses ringi. Seal oli lugematu hulk erinevaid nänniputkasid ja ringi liikus ka pärismaalaste pidurõivastes rahvalõbustajaid. Üks tantsis näiteks trummi saatel surmatantsu. Kuigi tegemist on turistidele mõeldud meelelahutusega, on tants, rõivad ja tantsija autentsed.
Sealsamas oli püsti pandud asteekide aastaringi-karussell e Voladores de Papantla tantsu riistapuu (pildil). See oli üks vaatemäng, mida me kindlasti tahtsime näha. Mida see endast kujutab? Tegemist on ühe kõrge postiga (à la 3-kordne maja), mille otsas on neljakandiline või ringikujuline moodustis. Posti tipus on ümber selle keritud 4 nööri. Show algab sellega, et 4 rahvariietes pärismaalast ronivad posti tippu. Seal seovad nad nöörid ümber oma jalgade ja lasevad ennast pea alaspidi rippu ning hakkavad vaikselt ümber posti tiirlema. Kuna nöör kerib ennast posti ümbert lahti, siis iga tiiruga jõuavad nad maale lähemale. Üks tiirleja mängib aga samal ajal vilespillil rahvuslik-traditsioonilisi meloodiaid. Kokku teevad "lendajad" 13 tiiru, mis 4 tantsija peale teeb kokku 52 tiiru (nädalate arv aastas). Arvatakse, et see traditsioon on 1500 aastat vana ja peaks aitama kaasa maaviljakusele ja vihma välja manamisele. Igatahes seekord neil posimine ebaõnnestus, sest lähipäevil ei olnud isegi sedamoodi, et selles kandis kunagi pilvi oleks olnud.
Pärast showd uurisime veel seda, et mida kohalikud kraamimüüjad pakuvad. Põhiteema oli söök - kuivatatud seanahakrõpsudest (suured lehed) kuni väga värviliste maiustusteni. Ostsime paar erinevat maiustust, väga head olid. Ei oskagi millegagi võrrelda.
Hilise pärastlõuna veetsime sealsamas asunud Chapultepeci pargis jalutades. Silma jäid agressiivsed, varese moodi, pika sabaga linnud. Nende nime sain teada hiljem, seega kui reisipäevikus selle leheni jõuan, kus see kirjas, siis märgin ta ka üles. Otsida ei viitsi. Neid linde oli igal pool Mehhikos. Veel nägime näiteks musta värvi oravaid, pargis kasvasid palmid ja bambus. Ja niimoodi uudistades ja lonkides need tunnid lendasid.
Pargist jõudsime välja Torre Mayori lähistel ja seetõttu mõtlesime, et käime selle tipus ka ära. Torre Mayor on mingitel andmetel Ladina-Ameerika kõrgeim pilvelõhkuja oma 55 korruse ja 230 meetriga. Sees käisime ära, kuid ei saanud aru, kas siis saab sinna tippu või ei. Kusagil mingit viidet ei leidnud, hiljem kodulehelt uurides ei olnud ka ühtegi sõna selle kohta. Samas LP väitis, et vaateplatvormilt avaneb hunnitu vaade linnale. Mine sa nüüd võta kinni, meie igatahes esimesest korrusest kõrgemale ei saanud. Samas oli ka laupäeva õhtu ning pilvelõhkuja all olevatest kauplustest hakkasid viimasedki uksi kinni panema.
Pärast seda läksime hotelli ära, kell oli juba 6 läbi. Hävitasime jällegi proovimiseks ostetud toite nagu hommikulgi, jõime rahvusjooki cocat ning veidi ka cervezat ning vaatasime hispaaniakeelset "Tagasi tulevikku". Rohkemaks lihtsalt jõudu ei olnud.
Klubis oli täna jälle pidu. Seekord siis midagi Tarantino filmimuusika laadset. Täitsa lahe oli, seekord sai pidu ennem läbi, kui uni peale tuli. Ehk siis 12 paiku.

Pühapäev, 4.märts - Mexico City

Domingo ehk pühapäev. Mõtlesime küll, et magame pikalt ja puhkame ennast maksimaalselt välja, kuid ega üle kella 9 välja ei venitanud. Olime otsustanud, et sellel päeval midagi väga aktiivset ei tee. Mitu päeva järjest ju muuseumis ei käi, muidu sulab aju ära :)
Catedrali restoranis vahetasime 81$ kahe hommikusöögi vastu. Abikaasa otsustas loterii kasuks ning võttis mingi kohaliku roa, mille nimi ja tutvustus söögi sisust väga aimu ei andnud. Mina tegin kindla panuse ja võtsin omleti. See loterii-hommikusöök kõditas põhjamaalase koolitamata maitsemeeli täpselt niipalju, et pool jäi alles. Mitte, et halb oleks olnud, kuid siiski liialt erinev, et seda täielikult nautida.
Ilm oli veidi jahedam, lausa 24 kraadi. Meile sobis. Plaanis oli suunduda kesklinnast veidi eemale ja teha üks retk Xochimilco kanalitel.
Kõigepealt vast üldse Mexico Cityst e Ciudad de Mexicost e Distrito Federalist. Linn asutati asteekide poolt Texcoco järves asuvale saarele. Järv ise asub rohkem kui 2 km kõrgusel ja on ümbritsetud mägedega. Kunagine pealinn Tenochtitlan sai kiiresti suure impeeriumi keskuseks, mistõttu hakati seda laiendama maad kuivendades läbi kanalite rajamise. Tänaseks sisuliselt järve enam alles pole ja linn on enda alla haaranud kogu Texcoco ala. Siiski on linna lõunaosas kanalid alles ja nendel sõitmine on väga populaarne meelelahutus.
Muide Mexico City loomise kohta on olemas ka legend. Asteegid otsisid oma pealinnale asukohta. Texcoco järve äärde jõudes nägid nad järsku üht kotkast maandumas kaktusele, madu suus. See oli neile piisav märk, et kuhu linn rajada. Noh nagu meil lasti härg/hobune/oinas jalutama ning sinna, kuhu ta seisma jäi, ehitati kirik. Aga see kotkalegendi lugu on manatud ka Mehhiko lipul/vapil. See selleks.
Xochimilco tähendab nahuatli keeles "koht kus kasvavad lilled" ning selle asukoht oli linna lõunaosas. Sinna saamiseks pidime kõigepealt sõitma metrooga lõpp-peatusesse (Tasquena). Muidugi ei olnud asi nii lihtne - see liin oli suures ulatuses remondis. Seega pärast ühte peatust metrootamist kamandati kõik bussidesse, mis loomulikult olid tasuta. Kõik oli korraldatud väga efektiivselt ja busse oli varutud piisavalt. 15 minuti pärast olimegi sihtpunktis ning sealt läksime linnalähirongile, mis viis meid otse Xochimilcosse.
Rongijaamast välja astudes olime juba hoopis teises keskkonnas. Väike, aktiivse pühapäevase turuga äärelinnake. Turg kulges mööda peatänavat ja haaras enda alla ka kogu keskväljaku ning ümberkaudsed alad. Melu oli võimas - rahva vahel sõeluvad masinad, kaupa pakkuvad müüjad ning kõige tipuks testiti paarikümneaastaste kõlarite maksimumvõimsust mariachimuusikaga. Turul müüdi kõike - puu- ja juurvilju, metsalinde, patareisid, tacosid, küünekääre, autorehve, riideid jne. Kirev oli nii silmadele vaadata kui ninale tunda. Uudistasime seal veidi ringi, kuid ega turg ei olnud meil sihtmärk.
Hakkasime LP kaardi järgi liikuma kanalite suunas. Aega võttis see jalgsi 10 mintsa. Ühel tänavanurgal olime just oma kaarti uurimas, kui üks kohalik meid õiges suunas juhatas. Lihtsalt niisama heast peast. Normaalne. Varsti olimegi embarcaderosel kust sai laenutada paati koos juhiga. Kõige väiksemad oli 8-inimese parved ning sõitmine käis nagu Veneetsias - juht tõukas toikaga põhjast parve edasi. Need paadid-parved olid tõeliselt kirjud ja neid oli palju. Väga palju. Ühe 8 inimese parve e trajinera nimega "Angie" saime oma kasutusse kaheks tunniks 280$ eest. Rahvast oli liikvel palju, sest oli pühapäev. LP küll hoiatas nädalavahetusel sinna minemise eest (kuna palju rahvast), siis mina just soovitan. Saab tõelise fiesta meki kätte. Melu oli võimas ning enamus sõitjatest olid kohalikud - kes pidas parvel oma sünnipäeva (oli kuni 15 inimese trajinerasid ning kõigil olid peal toolid ja lauad), kes pani niisama pidu, kes sõi, kes jõi. Lisaks rendiparvedele sõelusid seal vahel ka teenuste paadid - sai osta värskeid tacosid ning muud söögikraami, sai osta külmu jooke (temperatuur oli tõusnud jälle üle 30) ning ka ninni-nänni. Lisaks võis rentida ühe arvukatest mariachi ansamblitest (tulevad sinu paati või siis sõidavad oma paadiga sinu paadi kõrval), võis lasta teha pilti, võis palgata ka timpanimängija jne. Ehk siis ilus ilm, mariachimuusika, kirevad paadid, söögilõhnad ning 2 tundi aega. Kallastel pakkus vaatamist ka kohalik floora, peatus sai tehtud ühel lilleturul. Seal näidati muide ka lihasööjaid taimi, kuid minu üllatuseks olid need suhteliselt miniatuursed. "Trifiidide päeva" taimedest oli asi kaugel. Kahjuks. Või siis õnneks.
Paar tundi läksid nigu niuhti ja varsti olimegi Xochimilco turul tagasi. Ei tahtnud turult niisama ka ära minna - inimesed tulevad teab kui kaugelt kokku, et oma kraami müüa ja mina olen siis nii ülbe, et ei osta. Muidugi ostan. Kõigepealt sai soetatud 2 kilo apelsine, mille eest kasseeriti 10$. Tõlge: ca 5.50 EEK kilo ehk väga odav. Oranžid vitamiinipommid olid veidi teistsuguse maitsega kui Eesti kaubandusvõrgus saada olevad Maroko vennasviljad, kuid siiski väga mahlakad ja maitsvad. Mõnekümne peeso võrra jõukamaks tegime ka ühe särgimüüja. Ülejäänud aja lihtsalt uudistasime ja imestasime, et mida kõike ei müüda. Nagu kunagine Kadaka turg (ime küll aga kõik müüdavad, ca 10$ maksvad CD-d, olid piraadid), selle erinevusega, et hulgaliselt müüdi (meie jaoks) eksootilist toidukraami.
Turul käidud, läksime uuesti rongi peale ja sõitsime Tasquenasse. Sealt kesklinna tagasi veel ei viitsinud minna. Otsustasime, et käime ja vaatame üle Frida Kahlo "sinise maja", mis jäi poolele teele. Vähemalt kaardi järgi. Tuleb tunnistada, et Frida jõudmine meie teadvusesse tuleneb pool-hollywoodilikust filmist. Me ei ole erilised kunstifriigid ega ka vasakpoolsete vaadete propageerijad. Samas film meeldis minu abikaasale väga ja ta tahtis selle huvitava elukäiguga naise kohta rohkem teada saada. No mis mul selle vastu saab olla. Kes filmi ei ole näinud, siis vaadake.
Frida lühike elulugu on selline. Kõigepealt sündis, ühe kunstniku perekonda. Üsna noorelt sattus liiklusõnnetusse ja kaotas mõneks ajaks käimisvõime. Vahelduva eduga see küll taastus, kuid valu ja piin oli elu lõpuni. Voodis lamamise ajal hakkas maalima, väga omapärases ja naivistlikus stiilis. Tutvus ja abiellus Mehhiko ühe kuulsaima kunstniku Diego Riveraga. Viimane oli aga kõva naistemees, mistõttu kooselu läks karidele (korduvalt). Vahepeal varjasid nad enese juures NSVL-st põgenenud Trostskit, kuid hoolimata sellest õnnestus vene kommaritel ta ära tappa. Oma elu lõpuaastatel oli Frida jällegi voodisse aheldatud, kuid sellegipoolest oli tegemist Mehhikos armastatud ja austatud kunstnikuga. Vot nii.
Frida "sinine maja" asus Coyocanis, mis on üks Mexico City eeslinnadest. "Siniseks majaks" kutsutakse seda seetõttu, et see on... noh sinist värvi. Coyocani oli Tasquenast päris pikk maa. Oli 3 varianti - teha mitu ümberistumist metrooga (võtaks väga palju aega), minna otse taksoga (pikk maa, äkki kallis?) või siis minna bussiga (collectivoga). Valgele turistile ebatraditsiooniliselt valisime viimase.
Ühe lõigu pühendaks ka collectivodele, sest nad on seda väärt. Collectivoks kutsutakse mikrobussist veidi suuremat ühistranspordivahendit, mis sõidavad kindlat marsruuti pidi. Peatused on ainult tellitavad (nii mahaminek kui pealetulek). No nagu meil marsad. Marsadega on aga vahe selles, et need bussid kuuluvad bussijuhtidele ja seetõttu on kvaliteet seinast seina. On selliseid tuttuusi ja tuunitud busse, kuid on ka jumal-teab-mis-aastast pärit sõiduvahendeid, mille olulisemad osad seisavad koos teibiga. Enamus marsadest langeb viimasesse kategooriasse. Sõit on nendega praktiliselt poolmuidu, mõned peesod. See seletab ka busside olukorda.
Pärast mitmet küsimist leidsime õige collectivo üles ja tegime bussijuhile selgeks, et soovime Coyocanile võimalikult lähedal maha minna (ühtegi collectivot otse Coyocani keskele ei läinud, vähemalt meie andmetel). Pärast mõningast sõitu pidas bussijuht kinni ja viitas ühemõtteliselt uksele. Olime ühe suure tee ääres, inimesi läheduses ei liikunud ja kõik poed olid kinni (pühapäev). Kuna LP kaardi järgi oli veel paar kilti minna, siis otsustasime, et võtame takso.
Taksist oli tubli, hakkas kohe sõitma. Kuigi arusaamine sellest, et kuhu me minna tahame, tuli ca 5 minutit hiljem. Frida Casa Azul tundus temale sama arusaadav, kui me oleksime öelnud "Pika Hermani juurde, palun". Esmalt saime selgeks tehtud (teistelt taksistidelt küsimise teel), et sõidame Coyocani keskusesse. Selge, 15 mintsa pärast olime seal. Siis küsis taksist kohalike inimeste ja politseinike käest Frida maja kohta ning siin juba teati. Veel 5 minti hiljem ning kohal me olimegi. Bensiinirahaks 25$. Selge, Mehhikos kannatab taksoga sõita küll.
Frida muuseum ise oli selline värviline-kummaline-positiivne. Sai näha sellise kunstniku touchiga kunagise Mehhiko keskklassi maja. Suur siseõu ning äärmiselt detailirohke sisekujundus. Tasus tulemist.
Edasi (tegelikult küll tagasi) kulgesime Coyocani keskuse Plaza Hidalgo poole. Kõht andis üha agressiivsemalt märku, et süüa on vaja. Teel keskplatsile leidsimegi vinge, kohalikke pungil täis restorani. Tellitud sai erinevaid üsna teravaid liharoogasid ja lõpuks veel ka karamelliga pannkooke. Aga mitte pannkoogid ei olnud magustoit vaid selle koha meelelahutus. Baarileti kõrval seisis 2 vanameest-muusikut. Üks plõnnis kontrabassi ja teine tõmbas akordioni ja laulis. Vanameeste vanus kaldus hinnanguliselt sinna 70 juurde ja seetõttu ei olnud iga noot just õige koha peal, kuid feeling... See oli põhjas. Nii nad siis laulsid seal - "Guantanamera, guajira Guantanamera..." ja veel mitmeid väga tuntud lugusid. See lõunasöök jääb kauaks meelde. Väga ehe.
Pärast seda jalutasime keskplatsi poole edasi. Plaza Hidalgol oli sellel päeval suur laat. Kohale olid toodud karussellid, ohtralt küpsetati igasuguseid maiuseid ning melu missugune. Ka rahvast oli väga palju, ilmselt kohaliku linnakese jaoks suursündmus. Proovisime seal mitmesuguseid küpsetusi ka meie ning lisaks tegime mõned suveniirsed sisseostud kõrvalasuvalt turult. Kokku veetsime seal ikka üsna pikalt aega.
Pärast seda läksime jälle collectivo peale ja sõitsime metroopeatusesse (LP oli kõvasti abiks), sealt juba kesklinna ning nurgapealsest 7/11-st sai jälle joogipoolist võetud. Kuidas sa ikka Mehhikos käid ja Coronat ei joo :)
Kuna hotell sobis ja reisi lõpul tulime Mexico Citysse veel tagasi, siis broneerisime kuu lõpuks kah veel toa paariks ööks. Tegime õhtusöögi, libistasin õlut (naisel oli veel kodus põetud külmetuse antibiootikumide kuur lõpetamisel) ning pakkisime asju.
Järjekordselt saab tõdeda, et mõnus päev oli.

Esmaspäev, 5.märts - Teotihuacan, Taxco

Adios Mexico City. Selleks korraks jätsime siis pealinnaga hüvasti, kuid vaid mõne nädala pärast oleme siis eeldatavasti tagasi. Maksime letis 4 öö eest 1900$ ja tegime veel restoranis hommikusöögi. Muide tasub maksta sularahas, sest siis on toa hind 10% odavam. Plaan oli selline, et võtame kohvrid bussijaama kaasa ja anname need pakihoidu. Tagantjärele vaadates oli see viga, kuid meil puudus sellel hetkel veel ülevaade kaugbussiliinide toimimisest.
Igatahes metrooga 2 ümberistumist ja pool tundi hiljem olime Terminal Nortes, kust oli kõigepealt plaan teha üks day-trip Teotihuacani. Kohvrite hoidmise eest kasseeriti 160$. Bussifirma leidsime kiirelt ja mõne aja pärast istusimegi bussis, mille esiplafoonile oli märgitud "Los Piramides". Teotihuacani nime muide kannab ka seal lähedal asuv linnake, mistõttu piletit ostes tuleb ikkagi mainida püramiide. Üks ots maksis 28$ per naase.
Tänu ummikutele kestis sõit ligikaudu tund aega. Tee peal oli väike õnnetus ning see ajas sujuva liiklemise kokku. Sõit läks läbi tõeliste slummide, kus elavad vaesematest vaesemad ning kus sisuliselt riigikord ei kehti. On vaikiv kokkulepe, et need elanikud ei maksa mingeid makse, samas ei paku linn/riik neile vastu ka mingit teenust. Lagunenud lobudikud ruutkilomeetrite viisi mäeseljandikel oli ikka üsna masendav vaatepilt. Palju nendest lobudikest on jäänud samasse seisu, kuhu viis neid 1985 aasta suur maavärin. Mäletatavasti oli see 8,1 palline maavärin, kus hukkus üle 9000 inimese. See annab tõelise rikkuse-vaesuse perspektiivitunnetuse. Eesti on ikka väga heal järjel ning vaeseks maailma mastaabis saab siin end nimetada ikka väga väike hulk inimesi.
Teotihuacani arheoloogilise alani jõudes oli kell tiksunud 11.00-ni ning väljas oli põrgukuumus. Tõeliselt ahvatlev arvestades seda, et see ala, kuhu me kondame läksime, oli megasuur ning varju minemise kohti palju polnud. Õnneks oli meil kõvasti vett ja veidi toitu varutud, sest sellega on seal kitsas käes. Päikesekreemi läks ohtrasti ning selle kasutamata jätmisel tabanuks meid sama saatus, mis oli olnud rohul/murul - see oli nimelt kas kollaseks põlenud või hoopiski tolmuks muutunud. Ainukesena vohasid kaktused ja akaatsiad.
Pilet maksis nagu enamustes Mehhiko valitsuse hallatavates vaatamisväärsustes 45$, mis on väga mõistlik hind, arvestades pakutavat. Võtsime väravast ka ühe raamatukese, mis andis kohast ja vaatamisväärsustest parema ülevaate ning asusime teele. Jõudsime surnute avenüü e "La Calzada de los Muertos" algusesse. See on üle 2 km pikkune territooriumi läbiv tee, mis on kohati isegi 100 meetrit lai.
Aga väike ajaloominut kah. Teotihuacan on üsna pika ajalooga, kuid siiski lühemaga, kui võiks arvata. Vanimad ehitised ulatuvad aastasse 200 e.m.a ning arvatakse, et linna alusepanijaks olid tolteegid. Linna algne nimi ei ole muide teada, Teotihuacan pandi nimeks pärast linna hääbumist ning see tähendab nahuatli keeles "kohta, kus jumalad sündisid". Väga huvitav paralleel on minu arvates aga see, et sõna "jumal" on nahuatli keeles sama, mis kreeka ja ladina keeles - teo (deus). Huvitav kokkusattumus. Tippajad olid linnal ca 100-450 m.a.j., mil see kasvas suurimaks Kolumbuse-eelseks linnaks Ameerika kontinendil. Tippajal hõlmas linn enda alla 30km2 (veidi väiksem kui Tartu) ja seal elas erinevatel hinnangutel 150 000 - 250 000 inimest. Võimalik, et see oli omal ajal isegi maailma suurim linn. Sealt valitseti territooriumi, mis algas Mehhiko keskosast ja ulatus isegi kuni tänaste Hondurase aladeni. Linn jäeti maha 6. sajandi paiku ja kõige tõenäolisemalt põudadest tingitud hädade tõttu. Sealt käisid üle ka mitmed vallutusretked naabrite poolt, mis jättis suure osa linnast varemetesse. Hästi on säilinud olulisemad ehitised nagu - Kuupüramiid ja Päikesepüramiid, aimatav on ka Tsitadell ning Jaaguari palee, lisaks mitmed keskklassi talud-tablero stiilis ehitised.
Kõndisime siis vaikselt ja põikeid tehes mööda Surnute Avenüüd. Mitmes kohas oli võimalik ka majadesse sisse astuda ning lisaks kõigele andis see veidi varju kõrvetava taevakeha eest. Osades majades olid väga selgelt näha ka seinamaalingud, väga vinge! Põhiteemaks ikkagi jaaguarid (püha loom) ja kilpkonnad (püha loom), aga oli palju muudki. Ühel hetkel olimegi mesoameerika suurima püramiidi - Teotihuacani päikesepüramiidi - jalamil. Selleks pidime küll läbima igasugust "autentset" kraami müüvate ärikate rivi, kuid maksimaalse peale tuunitud ükskõiksus ja mitte väljategemine mõjus. Kuumusest lõpnud mehhiklaste põhjanaabrid olid palju mugavam saak kui kaks rändurit "jumal-teab-kust", kellel kindel siht ronida püramiidi tippu. 248 erineva suurusega ja väga järsku astet ning kätte jõudnud pilvitu keskpäev tegid ronimise parajaks katsumuseks. Püramiidil on 3 taset ja igale tasemele jõudmine oli kohati ikka kõva pingutus. Kopsud kurgus, särk läbimärg ning pea kuumamas, aga üles me ikkagi jõudsime. Ei pea vist mainima, et tasus ronida küll. Vaated olid hunnitud! 63 meetri kõrguselt püramiidi tipust paistis kogu vana Teotihuacani väljakaevatud osa nagu peo peal. Aimata võis tänavaid ning sealt sai ka kätte väga hea tunnetuse linna endisest suurusest. Lisaks paistsid kätte uus Teotihuacani linn, lähedal asuvad mäed ning kaktuseistandused (need söödavate lapatsitega).
Kuna meil kiiret kuhugi polnud, siis tegime väikese pausi. Esmalt muidugi kompenseerisime oma üüratut vedelikukaotust kaasa võetud vee manustamisega. Pärast seda tegime väikese pikniku e siis püramiidi ülemise osa serval istudes sõime kaasa võetud saia- ja muid tooteid. Lõppeks kirjutasime valmis ka esimesed postkaardid kodustele. Pärast seda kobisime alla tagasi.
Puhtalt huvi pärast testisime ühte nännimüüjat. Näitasime üles huvi ühe väikese kassikuju vastu. Algset hinda ei mäleta, kuid "Just for you" hind oli 400$. Tegime läbi rutiinse - "kust-te-tulete-Eestist-OOO (tühi pilk)" rutiini. Millegipärast tüüp arvas tükk aega, et me tuleme Espanast. Huvitav kas hispaania keeles ainult üksikute sõnade oskamine ei ole väike vihje, et me siiski ei tule nende kunagiste anastajate kodumaalt? Tema jaoks oli oluline, et me ei tule Ameerikast. Ilmselt oli ta teadlik eurooplaste suhtumisest ameeriklastesse või siis väljendaski oma isiklikku arvamust. Igatahes selle peale tuli hind veel alla 100$ võrra ja peaaegu puhtast südamest tuli juurde lause "I no like americans, they stupid." Hoolimata sellisest avameelsusest oli meie huvi rahuldatud ning loobusime tehingust. Lülitasime sisse ignoreerimisrežiimi ning läksime edasi. Hiljem nägime sama kujukest suveniirikioskites müügile 150$ eest. Estonians no stupid.
Surnute Avenüü läks üha laiemaks ja laiemaks ning varsti olime me iidse linna olulisuselt teise püramiidi ees olevalt platsil. Loomulikult oli vaja ju ka sinna otsa ronida. Miks, küsite? Ei tea, oli vaja. Väike infarktieelne seisund tekkis, kuid tippu me jõudsime. Kuupüramiid on küll väiksem, kuid selle eest on ülesminek järsem. Ja astmed oli kõrged! Seda fenomeni ma ei tabanud ära. Mina, kes ma olen napilt alla 2m pikk ning jalad moodustavad sellest poole, ka minu jaoks olid need astmed kõrged. Mida aga peaks tegema pisikesekasvulised pärismaalased? Ilmselt tee jumala juurde ei tohtinud ka neil kerge olla. Nautisime vaadet ja puhkasime ning jällegi alla ära. Käisime vaatamas veel ka sealsamas kõrval asunud Quetzalpapalotli paleed, mis oli üllatavalt hästi säilinud. Ilmselt oli tegemist Teotihuacani ülempreestrile kuulunud paleega. Palee seinad oli täis maalinguid (peamiselt jaaguarist) ning sambad olid üleni bareljeefidega kaetud. Väga põnev!
Külastuse lõpetasime suveniiriputkade läbikammimisega. 5$ sinna ja 10$ tänna, meened olid odavad, kuid omapärased. Kõige lahedam ja märkimisväärsem ost oli vast kilpkonna kujuline savist vilepill, mis on kohalikus kultuuris olnud kasutusel väga pikka aega. Sellega saab siiamaani vahest tuututatud, sest teeb mõnusalt iseäralikku häält :)
Shopping tehtud, jalutasime tuldud tee kogupikkuses tagasi (ca 2 km), läksime bussi peale ja veidi rohkem kui poole tunni pärast olime tagasi Mexico City Terminal Nortes. Kell näitas juba hilist pärastlõunat.
Õhtuks plaanisime olla Taxcos, mis on üks väikelinn mägedes, mitte väga kaugel pealinnast. Võtsime oma kohvrid pakihoiust ja hakkasime otsima kohta, kust lähevad bussid meie sihtkohta. Siis selgus tõsiasi, et ei lähegi. Mitte sellest terminalist, vaid hoopis Terminal Sur-st. Nagu arvata võite asub lõunaterminal teises linna otsas. Maailma ühe suurima linna teises otsas. HOOLIKALT Lonely Planetit lugedes me loomulikult avastasime selle info ka sealt, kuid mis nüüd sellest enam... Niisiis kogu see kohvrite tasuline bussijaamas hoidmine oli olnud mõttetu, oleksime võinud need hoopis tasuta hotelli jätta. Kui pea ei jaga, siis teeb seda mingi muu kehaosa. Metrooga läbi linna ja tunni aja pärast olimegi Lõunaterminali ukse ees.
Ostsime 2 first-class piletit Taxcosse (2*105$) ning võtsime väikese linnupette. Paar hot-dogi ja grande (1l papptops!) coca-cola sobisid algatuseks küll. Cocaga on muide Mehhikos omaette teema. See on sisuliselt kultusjook ja seetõttu on ka Mehhiko oma põhjanaabri järel maailma suuruselt teine Coca-Cola tarbija. Eks üritatakse igatepidi oma suurema venna moodi olla.
Varsti oligi aeg käes ning ootasime huviga "Estrella Blanca" nimelise firma esimese klassi bussi. Vaikselt tegime nalja, et ei tea kas see esimene klass tähendab seda, et saab istuma. Tegelikult tähendas esimene klass aga parimat bussisõidu elamust kogu senises elus. Esiteks jagati reisisaatja (!) poolt väike pakike joogi ja närimisega. Teiseks olid istmed supermugavad ja istmevahed sellised, et isegi mina (otsige strateegilised andmed eelnevast jutust) sain jalgu sirutada. Kolmandaks omas buss töötavat konditsioneeri, mis ei olnudki põhja keeratud.
Sõit kestis 2,5 tundi läbi mägede ning selle aja jooksul jõudis minna kottpimedaks. Vahelduva eduga sai vaadatud ümbrust ja bussi telekatest tulevat filmi. Film oli helitugevust arvestades ilmselt mõeldud kurtidele (kuuljate kuulmisvõime pigem vähenes selle 2 tunni jooksul, mil film käis).
Film oli loomulikult hispaaniakeelne ja üsna sürrealistlik. Sisu oli järgnev: Kaluriküla. Mingi noor kutt, kelle paps ei tulnud merelt tagasi. Sellest hoolimata oli külarahval väga lõbus ja kõik naersid kogu aeg. Siis sai veel mingi rahvas surma ja siis tuli Jeesus ning tõi rahvale kala. Ja siis jälle kõik naersid. Fin.
Kui see absurdsuse piire kompav filmilint läbi sai, hakkas Taxco juba paistma. Nimelt asub linn üsnagi järsu mäe küljel ning seetõttu olid linna tuled kaugelt näha. Bussijaamas otsustasime võtta takso ning selleks oli loomulikult VW Põrnikas (see autoliik moodustas hinnanguliselt 90% linnakese autopargist). Kohvrid esiistmele ja meie ise tagaistmele. Hotelliks olime välja otsinud juba eelnevalt (tripadvisori alusel) sellise väikehotelli nagu "Los Arcos". See asus mõned sammud keskplatsist ja hotell asus kunagises nunnakloostris. Juht kohta teadis ja pani kummi vilisema. Sõit oli lühike, kuid väga virgutav. Kui ma eelnevalt ütlesin, et linn on järsu mäe küljel, siis ma ka mõtlesin järsu mäe küljel. Osade tänavate kaldenurk oli vast teravam kui suusahüppemägedel, kuid volkari mootor sai väga hästi hakkama. Tänavad olid üsna kurvilised ja kohati ka päris kitsad, õnneks juht sellega ka arvestas, hoides gaasi põhjas ning möödudes ohtlikest kohtadest maksimaalse võimaliku kiirusega. Selle 5 minutise ameerika mägedel sõitmise eest küsiti meilt ainult 15 peesot. Seega isegi kui ei oleks vaja, tasub korra ikkagi taksosõitu proovida. Noh, et nagu meelelahutus.
Hotellis kohti oli ning 450$ öö eest oli mõistlik hind. Hotell tundus vinge (vt ka pilti) - nagu mainisin toimis see sajandeid kloostrina. Hispaania koloniaalstiilis ehitis suure siseõue ning privaatsete ja suurte tubadega. Siseõues oli palju rohelust, väike tiik, istumiskohad jne. Meie tuba oli viimasel (3.-l) korrusel ning sisaldas endas kahte kaheinimese voodit ja lakoonilist, kuid antiikset mööblit. Probleeme oli kah - alguses ei tulnud duššist sooja vett ja probleeme oli ka WC imavusega. Viimane tuleb sellest, et äravoolutorud on väga peenikesed ning sinna ei tohi tegelikult paberit panna. Selleks on poti kõrval prügikast. Aga mõlemad probleemid lahenesid iseenesest. Ennem linna peale minekut käisime ära ka katusel (vt eelviimast pilti), kust avanesid vapustavad vaated tuledes Taxcole.
Linna peale mineku eesmärk oli üks - söök. Otsustasime minna keskplatsile, mis siis arvatult asus hotelli lähedal. Maad oli sinna vast mingi 100m, kuid see oli ikka paras ronimine. Me juba kujutasime ette, et siin linnas tasub läbi mõelda, et kuhu lähed. Niisama lonkimine (vastu mäge) oli ikka väga väsitav.
Keskplatsi (zocalo) ääres oli söögikohti mitu, meie valik oli pizzeria. Olime selle õhtu ainukesed külalised - personal vahtis telekat ning muusikameeli erutas (D)emis Russos. Pizzadele võtsime kõrvale mitmed Coronad, niisama toodi aga suur hulk erinevaid kastmeid (Mehhiko köögi eripära). Kõik olid väga head, kuid üks jäi eriti hästi meelde. See oli selline kaste, et toda maitstes ei tundunud sa paar minutit enam mingit maitset. Niivõrd terav oli lihtsalt. Õhtusöök läks kokku ca 300$ - ikkagi üsnagi populaarse turismilinna keskplatsi söögikoht.
Õhtusöögi lõppedes oli kell juba tiksunud südaöö kanti, kuid sellegipoolest leidsime veel ühe avatud poe. Võtsime veel paar õllet, proovimaks sorte, mida ennem pole joonud. Muide Coronat müüdi seal poes enamasti 0,7l või 1l pudelites, mitte nagu meil siin 0,33. Läksime hotelli tagasi ja üle mitme päeva kasutasime Internetti. Uudiste poole pealt huvitas meid valimiste tulemus (Riigikogu valiti) ning meie rõõmuks olid oravad valimised võitnud. Vaatasime veel kontojääke ja suhtlesime MSN-s abikaasa vennaga. Kes oli veel/juba üleval. Sellega meie päev ka oma lõpu leidis.

Teisipäev, 6.märts - Taxco

Ärkasime linnulaulu ja taksode põristamise peale poole üheksa paiku. Kitsad ja majadega ääristatud tänavad võimendavad Põrnika mootori müra vaata et hävitaja reaktiivsüdame hääle sarnaseks.
Aga Taxcost kah veidi. Et miks me üldse sinna linna läksime? Miks mitte. Taxco (hääldus: Tasko) on vana koloniaalaegne hõbedakaevandamise linn, mis asub Sierra Madre Sur mäestiku lääneosas, keskmiselt 1,8 km kõrgusel merepinnast. Ehk siis võrreldes Mexico Cityga olime nüüd madalamal. Linn asutati aga hoopiski asteekide poolt ning nimi oli siis Tlacho, mis tähendab "koht kus mängitakse palli". Ei oska nüüd arvata, et mis palli nüüd ühe järsu mäe küljel mängiti, kuid selline see nimi oli. Hispaanlastest vallutas linna Hernan Cortez isiklikult (1552), kuid maapõues peidus olevad suure hõbedavarud tulid ilmavalgele 2 sajandit hiljem. Sellest ajast saadik on linn olnud jõukas ning elu on edenenud. Ka tänasel päeval on Taxcos üle 200 hõbedakaupluse ja kümneid juveliire. Samas kaevandamisega enam väga ei tegeleta. Siiski võib sealt hõbeehteid osta väga soodsalt ja see oli üks peamistest põhjustest miks me sinna läksime.
Uurisime veidi oma reisikava ja Lonely Planetit ning avastasime, et meie hotelli vastas peaks asuma hõbedamuuseum. Mõtlesime, et hüppame ennem hommikusööki. Sisuliselt hotelli vastas asuva maja uksel oligi silt "Museo de la Plata". Läksime sisse, kuid mida ei olnud, oli muuseum. Oli küll söögikoht ja kellegi kodu, kuid muuseumit mitte. Uurisime LP-d ja jõudsime järeldusele, et muuseumile peab lähenema keskplatsi poolt. No ronisime siis zocalole ja üritasime õiget auku leida. Lõpuks (pärast mõningast sihitut edasi-tagasi tõmblemist) me tee ka leidsime. Iseenesest oli ju kõik lihtne - tuli minna sisse keskplatsi ühe kohviku uksest, siis minna läbi kohviku, siis jõudsid terrassile (otse meie hotelli vastas) ning sealt terrassilt läks siis kitsas trepp alla. Selle trepi lõpus oligi muuseum. Ja see oli kinni. Kuigi pidi olema lahti. Ühtegi silti ka ei olnud, et miks oli kinni.
No mida iganes. Loobusime muuseumist ja eemaldusime veidi linna keskusest, otsimaks ehedat söögikohta. Ja sellise ka leidsime. Üks väike peresöögikoht, kuhu saamiseks tuli minna läbi kunstniku ateljee. Söögikoht oli väga lihtne ning kohti oli, vaid mõned kohalikud jõid oma hommikukohvi ning sõid tacosid ja mune. Ilmselgelt olid kõik kunded omaniku tuttavad ja ilmselgelt käisid nad siin iga päev. Meie olime sellised võõrkehad. Oma kehva keeleoskuse ja samas teatava hispaaniakeelse menüülugemise oskusega saime kiirelt söögid tellitud ning need olid järjekordselt maitsvad. Tegevused olid hästi jaotatud - väike tüdrukutirts vedas kergemad asjad lauda, vanaema oli köögis ning ema tegeles rahadega. Kõik toimis.
Kõht täis, sukeldusime linnamelusse. Kui kaardi järgi on Taxcos üsnagi sirged tänavad, siis tegelikkus oli selline, et kitsamad tänavad olid tegelikult trepid ja ei olnud need sirged ühti. Ei horisontaalis ega vertikaalis. Autodega sõidetavate tänavate kõrval asus ikka tõeline treppide rägastik ning kõik trepiääred (kesklinnas vähemalt) olid täis müügilette. Müüdi jällegi kõike, mida müüa kannatas. Kontsentreerusime hõbedale. Alguses hindasime valikut ja uurisime hindu. Ühel hetkel olime aga hõbedaturul ja siis hakkas abikaasal tõeline ostumaania, sest hinnad olid tõesti odavad. Paar näidet kah - hõbesõrmus 60$, lahe täiskomplekt (kee+kõrvarõngad+käekett) 190$ jne. Ja andis ka kaubelda. Keskmiselt kolmandiku sai algsest hinnast ikka alla. Ei tea kas seda oli palju või vähe, kuid meie jaoks olid ka algsed hinnad soodsad.
Pärast esimest müügikohtade läbikammimist vajasime midagi hingele. Ronisime zocalole tagasi ja käisime ära Santa Prisca kirikus. Tegemist on tõelise barokk-pärliga nii väljast kui ka seestpoolt. Kiriku ehitas Don José de la Borda, kes 18. saj-l taasavastas Taxco maapõue rikkused. Ta kauples katoliku kirikult välja loa kiriku ehitamiseks tingimusel, et katoliku kirik ei sekku ehitusse. Ehitus kestis 7 aastat ning see peaaegu pankrotistas Don José. Temalt on pärit kuulus lause: "Jumal annab Bordale, Borda annab Jumalale." Kiriku fassaad on kaetud roosaka kivimiga ning sisekujundus oli rabav. Tohutud puust ja kullatud nikerdused, seinad kaetud jumalaema piltidega. Palju oli kasutatud ka kaevurimotiive, ikkagi kaevanduslinn ja jõukuse allikas.
Jumalakoda seljataha jäetud, ostsime turult kotitäie maasikaid ning plaanisime minna ja teha ühe tiiru köisraudteega. Nimelt läheb Taxcost funikulöör lähedal asuva kalju otsas asuvasse külakesse. Kaardi järgi oleks pidanud alguspunkt olema keskväljakust mõnisada meetrit ülespoole. Hinnates tegelikkuse ja kaardi vahelise ebakõla tõenäosust suureks, võtsime takso. Ja õigesti tegime. Takso võttis suuna hoopis teisele poole - sõitis all-linnas asuva bussijaama juurde ning mööda mäejalamit jõudsime linna äärde, kust siis trosside otsas kõlkuva kastide teekond võis alata. Aga jah, taksoga sõit Taxcos on ikka väga lahe. Tõeline lunapark. Ja odav kah, üle 15-20$ ei lähe kunagi.
Köisraudtee jaamas teisi huvilisi polnud ning asja tegi põnevaks see, et ühte gondlit just remonditi. Õigemini selle kinnitust trossiga. Meie väikesest kõhklusest mittehoolivalt paluti meid lahkelt veidi oodata ja müüdi kohe ka piletid ära. Viie minuti pärast saimegi värskelt parandatud gondliga minema. Ma juba kujutasin ette, et kui me olime kümnete meetrite kõrgusel õhus, siis üks mehhaanik ütles teisele: "Kuule vist hoiab." Oma hirmu alget nivelleerisime maasikate söömise ja vaadete nautimisega.
Kalju otsas oli siis väike külake koos mõne hotelli ja villadega. Otsides parimat vaatekohta Taxco linnale, viipasid mingid mehed hotelli ukse juures, et minge siit, läbi hotelli. Läksimegi. Jõudsime kohaliku lukshotelli basseinialale, kust paistis kogu Taxco kätte justkui peo peal. Huvitav uudis oli meie jaoks see, et hotell oli sisuliselt tühi. Bassein oli suletud, baarid samuti, mehed värvisid hotellirõdude piirdeid, korrastati aeda. Huvitav kas oli hooaja lõpp või algus? Pigem ikkagi vist viimane. Jalutasime edasi aeda ning suht üksinduses ja supervaatega pingikesel lõpetasime oma vastuseisu maasikatega. Hiljem, hotellist väljudes, nägime sealsamas kasvamas greibipuud. Tekkis meeletu kiusatus mahakukkunud greipe üles korjata, kuid millegipärast me ei julenud seda teha. Kuigi oleks võinud. Tühja neist passivatest töömeestest.
Greibitutena sõitsime Taxcosse tagasi ning käisime ära bussijaamas. Ostsime piletid hommikusele bussile Acapulcosse, maksis see nali 360$. Abikaasa näitas ülesse teatavat rahutust, et juba homme läheme minema, aga niiiiiiipalju ilusaid ehteid oli müügil. No missiis ikka, tegime veel ühe tiiru turu peal ja soetasime veel portsu ehteid. Selleks, et kõik kulinad ilusti vormis püsiksid kuni koju jõudmiseni, kauplesime kohalikelt memmedelt välja ühe puust karbikese. Need olid käsitsi üle värvitud ja igaüks oli veidike erineva mustriga (põhimotiivid olid siiski sarnased). Tõestamaks, et karbid pole tegelikult "Made in China", tegelesid memmed tootmisega otse müügileti taga. Väikese pintsliga tupsutades manati väga erinevate suuruste karpide peale lindude, loomade ja lillede kujutisi. Väga peen töö peaks mainima ja hind oli alla 100$!
Pärast ostumaania lõppu läks kõhu orjamiseks. Kusagil keset tururägastikku leidsime ühe söögikoha, kus pakuti 65$ eest 3-käigulist lõunat. Supp oli kana-riisi-krevettidega, praeks oli minul väga suur lihatükk VÄGA teravas kastmes ja naisel kana juurikatega. Viimaseks maitseüllatuseks oli jäätis, mis nägi välja ja maitses nagu riisipuding. Restost väljudes jäi abikaasale silma jalanõude lett ning kuna ta nahast plätusid oli ammu otsinud, siis ühed ülimugavad sai seal ka 70$ peale tingitud.
Õhtupooliku veetsime niisama linnas jalutades, kohalikku "päris" jäätist nautides ning niisama rahvast jälgides. Hotelli naastes ostsime tee pealt 2 mannergut Corona õlut, toast võtsime eilse pitsa ülejäägid ning läksime katusele. Peale meie polnud seal kedagi. Samas paistis täiskuu, kogu linn oli tuledes ning kusagilt kostis muusika. Ideaalne. Peaaegu. Sest sääsed sõid. Aga Taxco on jällegi selline linn, mis jääb väga kauaks meelde. Mitte selle pärast, et hõbedat müüakse vaid linna atmosfääri ja omapärasuse pärast. Kui keegi sinnakanti satub, ei soovita küll vahele jätta ;)

Kolmapäev, 7.märts - Acapulco

Hommikul ajasime kargu alla üpris vara, kuna pidime minema bussile, mis viiks meid Vaikse Ookeani äärde, täpsemalt Acapulcosse. Pakkisime oma viimased asjad veel kokku, maksime hotelli eest ja tegime oma viimase tivoli nimetust vääriva taksosõidu. Buss tuligi varsti, jällegi superluks. Reisi pikkuseks oli 230 km ja tänu mägedele (või siis mägede tõttu) tähendas see ajateljel nelja tundi. Sellel sõidul hakkasime üha enam täheldama Mehhiko teede eripärasid - lamavaid politseinikke. Neid oli väga tihti (suurte maanteede peal) ja neid oli väga erinevaid. Oli selliseid tavalisi väikeseid, oli kapitaalseid betoonist tee-ehitisi (kuhu buss täies pikkuses peale mahub), oli kõrgeid ja vaevumärgatavaid, oli ka oma tehtud variante. Kusiganes tee ääres maja oli, seal oli ka 2-3 pollarit pikali. Huvitav kas muidu sõidavad inimesed end surnuks või siis rahvale meeldib oma masinate amorte pidevalt kontrollida?
Aga tee oli kohalikele kindlasti ääretult igav, kuid meie jaoks uus ja huvitav. Sierra Madre piirkonnas (nagu tegelikult kogu Mehhikos) oli sellel ajal kuiva perioodi tipp, mistõttu enamus rohust (mäeküljed olid enamasti metsavabad) oli põlenud. Kasvasid vaid kaktused - alates Mehhiko tüüpkaktusest (kolmeharulised teibad, vt ka bussiaknast tehtud pilti) kuni nende söödavate lapatsiteni. Kõrgemad oli vast 3-4 meetrit pikad ning kasvasid need nii üksikutena kui ka saludena. Looduse poole pealt jäi veel meelde kondori nägemine. Ühest järjekordsest mäeharjast üle sõitmisel ja mööda serpentiini alla sõites, üks säärane lendlev isend meie bussi kõrval liugles. Kohe päris mitu minutit ja bussiga samas tempos. Erinevaid kotkaid sai tegelikult päris palju nähtud.
Mida Acapulcole lähemale jõudsime, seda rohelisemaks loodus läks. Vahetult ennem linna hakkasid juba palmisalud ja kõike meenutas tüüpilist troopikat. Eks oma rolli mängis ka see, et esimest korda oma reisi jooksul jõudsime ka mägedest alla, merepinnaga samale tasemel. Ühel hetkel vilksataski mägede vahelt sillerdav vesi. Hurraaa, kohal! Soov ennast kasta oli ülisuur, sest jätkuvalt oli palav ning kraadiklaas näitas enamuse päevast kolmega hakkavaid numbreid. Bussijaamast võtsime endale takso ja palusime viia zocalole (kordan siis veel viimast korda üle, et keskväljakule). Taksojuht püüdis meile küll igasuguseid hotelle müüa nii vanas osas kui ka Zona Hoteleras, kuid jäime enesele kindlaks. Keskväljaku lähedal oli LP andmetel mitmeid normaalseid ööbimispaiku.
Aga Acapulcost kah. Acapulco on suur sadama- ja kuurortlinn Vaikse Ookeani kaldal. Tegelikult on ta küll poolkuu-kujulise Acapulco lahe (à la Pärnu ja Riia laht) ääres, kuid siiski jõuab ka ookeanilaine randa. Asustus on selles piirkonnas olnud pea 5000 aastat, sellele viitavad linna läheduses tehtud leiud. Hispaanlased jõudsid sinnakanti 1519 ning peagi sai Acapulcost ülioluline sadamalinn. Nimelt rajati kaubaühendus Aasia ja Ameerika vahel, üle 250 aasta toimis nn "Manila-Acapulco Galeoon", mis vedas 2 korda aasta kagu-Aasiast vürtse ja siidi Acapulcosse. Sealt läks kogu kaup üle mandri Veracruzi, kust siis omakorda veeti see laevadega Euroopasse. Selline ülikasumeid teeniv kaubavedu meelitas kohale ka piraate ning nendega oli tegemist kuni kaubaliini katkemiseni (Mehhiko iseseisvumiseni). Viimased 60 aastat on Acapulco aga olnud populaarne turismikoht nii mehhiklaste endi kui ka ameeriklaste jaoks. Vanas osas on tunda sellist 50.-te hõngu, mil linnas veetsid aega Frank Sinatra ja Marilyn Monroe. Uus osa on teisel pool lahte oma uute kiiskavate hotellide ja erarandadega. Kuna see viimane just eriti ahvatlev ei tundunud, siis suundusime just vanasse ossa, kus on veel ka Mehhikolikku hõngu. Noh selline vana kooli kuurortlinn.
Zocalol taksost välja astudes hakkasime oma LP kaarti ja võimalike hotellide asukohtasid uurima. Midagi konkreetset meil välja otsitud polnud kuid mõnele hotellile olin raamatus ringi ümber tõmmanud. Ennem kui me midagi otsustatud saime, ujus ligi üks senjoor, käsi hotellipakkumisi täis. Väitis, et on linna poolt määratud turistinõustaja ning kuna ta lõpeks isegi raha ei tahtnud, siis võib-olla isegi nii oli. Esimene koht, mida ta näitas oli "Enrique's" ning see oli tegelikult päris aus olles ikka täielik...vabandage väljendust...pasaurgas. No enam-vähem seda me talle ka ütlesime. Järgmine variant asus selle kõrval - "Hotel del Angel". Tegemist oli 3 kuud tagasi kapitaalremondist tulnud väikese hotelliga - toad olid piisavalt suured ja toas oli kontikas (väga oluline kui öösel magada tahad!). Rõdult küünitades paistis isegi meri kätte! Kõige parem osa tuli aga hinnast juttu tehes - 300$ öö eest ja rand oli üle tee mõnekümne meetri kaugusel! Uskumatu! Aga, et päris aus olla, siis paar miinust oli ka - ei olnud käterätte ja dušikardin kukkus ära (panin ilusti tagasi). Muus osas oli puhas ja toimis veatult nagu värskelt remonditud hotell ikka.
Kuigi hotellist välja astudes lausa kiskus vee äärde, mängisime siiski masohhiste ja läksime hoopiski sööma. Plaan oli ära osta ka Cancun-Mexico City lennupiletid (et saada oma reisi lõpp-punktist tagasi pealinna). Zocalo kandis on väga palju söögikohti, astusime ühte sööklasse sisse ja 45$ eest saime jälle 3 käiku - oasupp, liha ja jello. Kõik oli väga maitsev, eriti põnev oli see, et teenindajaks oli tumm inimene. Aga see ei tekitanud probleeme, sest nagunii me ju hispaania keelest väga aru ei saa :) Pärast lõunasööki hüppasime sisse ühte reisibüroosse, kust siis proovisime piletid välja rääkida. Teel sinna jalutasime mööda sadamakaid, kus ühe koha peal oli vintsiga ühe hoidja külge üles veetud ca 2,5 meetrine marliin (noh see nokaga kala). Minul tekkis meeletu kalastussoov ja naisel kahjutunne ilusast loomast (ja väike kalastussoov). Kompromissina lihtsalt uudistasime teiste poolt välja püütud saaki. Väga vinge!
Aga lõpuks jõudsime ikkagi reisibüroosse. Meie tripp oli üles ehitatud selliselt, et Mexico City läksime mööda oma marsruuti Yucatani poolsaareni ning selleks, et oma Euroopalennule saada, pidime pealinna tagasi saama. Igatahes "Agencia Viaje Zocalo" neiud said meie peal oma puist inglise keelt harjutatud ning lõpeks ka soovitud päevaks meile piletid leidsid. Pileteid saime soodukaga ning üks ots ühele inimesele suunal Cancun-Mexico City oli 1250$. Kandjaks "Mexicana" ning ajaks 20.03 kell 12.20 pidime oma reisiga maksku mis maksab olema jõudnud Cancuni lennujaama.
Piletite ostmise järel katkes meis igasugune kannatus ning jooksujalu (ok, mitte pärsis joostes, sest palav oli) läksime hotelli, ujukad selga ja üle tee randa. Huuu - vesi oli soe ja liiv tulikuum. Just sellist Mehhikot me tahtsimegi!
Rentisime kolme kümbi eest 2 rannatooli ja päikesevarju. Nagu valge inimene ikka (antud juhul ikka sõna otseses mõttes valge). Selle tõestuseks fakt, et kohe pärast randa jõudmist juhtus üks naljakas lugu. Kui abikaasa läks esimest korda ujuma, siis samal ajal läks ujuma üks vanem proua, kes küsis midagi sellist, et "Alles jõudsite, jah?" Tegemist oli ühe Saksamaalt pärit ja Londonis elava daamega, kes oli samuti puhkama sõitnud. Üksinda. Meie luikvalge nahk paistis ikka nii selgelt silma. Aga seda viga andis parandada!
Selle ranna liiv oli kohati üsna suureteraline, mistõttu kõige mugavam seal niisama ringi tatsata polnud. Jalatallad muutusid liialt hellaks, aga see oli pisike mure. Mõnusa ja selge vee ning kuuma päikese kompott oli ikka olulisim pärast mitmepäevast niisama ringikõmpimist. Mis muidugi oli randade kohta tavaline, oli see, et palju kolas ringi igasuguseid müügimehi. Kõik müügiks! Alates kooritud apelsinidest kuni rannalinade ja riieteni. Õnneks on mehhiklased oluliselt tagasihoidlikumad kui nt neegrid Itaalia randades. Näitavad oma kaupa ja kui raputad pead või ei tee välja, siis liiguvad edasi. Olime rannas kuni hilise pärastlõunani, hoolikalt ennast päikesekreemitades ning tihti ka päikesevarju hoides. Ega põhjamaa talvest tulnud inimesele ei ole hea kui päike stabiilselt tundide viisi vastu pealage laksib. Selle tulemusena ei põlenudki me esimese rannapäevaga ära. Samas tumedama jume juba saime, mis on esimese päeva kohta piisav saavutus.
Õhtusöögiks valisime hotelli lähedal, peatänava ääres asuva restorani, kus jällegi olime ühed vähestest välisturistidest. Suurte lihakamakate, jookide ning muu kraami eest õnnestus välja käia ainult 160$ ringis. Uskumatult talutav, arvestades, et tegemist on ikkagi ühe Põhja-Ameerika tuntuima turistikuurordi peatänavaga. Aga eks ikka see mängis rolli, et hotellipiirkond asus meist kilomeetrite kaugusel, lahe teisel kaldal.
Mis oli meie hotelli lähedal, oli La Quebrada kaljult vettehüpete koht. Kindlasti on enamus vähemalt midagi nendest kuulnud. Tegemist siis pärismaalastest (indiaanlane kõlab nagu tegelane vesternist) mehepoegade julgustestist alguse saanud showga. Nimelt asuvad ookeani kaldal kõrged kaljud ja ühe koha peal on kaljude sees mõne meetri laiune lõhe. Hüppajad ronivad mööda kaljuseina üles ning siis erinevatelt kõrgustelt sööstavad alla, arvestades nii tõusu kui mõõna ja ookeanilt tulevaid laineid. Valel ajal hüpates ei pruugi kahe kalju vahel olev vesi olla piisavalt sügav ning tagajärjed vüivad olla fataalsed. Tegelikult saab ikka igal aastal keegi seal hukka, seega ei ole tegemist sellise kerge meelelahutusega. Kõige kõrgem õhulend algab muide 45 meetri kõrguselt, mis majakorrustes peaks tähendama 18-t korrust. Samuti tuleb end piisavalt eemale tõugata, et mitte vastu kaljusid lennata.
Aga me sellel päeval veel showd vaatamas ei käinud, kuna oli pimedaks läinud ja rahvast oli juba väga palju ees. Võib-olla oleks vaatepilt olnud efektsem, kuid soov oli siiski paremini hüppeid näha. Aga vähemalt saime teada, et hotellist La Quebradani on 15 minuti jalutamist. Vastumäge.
Õhtu veetsime niisama rannas jalutades. Ujumiskoha lähedal kai pealt nägime vees ujumas raisid ning suure pladistamisega andis endast märku krevettide parv. Silma jäi tegelikult veel mitmesuguseid kalu, kelle liiki me tuvastada ei suutnud. Taevas oli muide täiskuu, õhusooja kopikad alla 30 kraadi ning üle lahe säramas tuledes hotellide rajoon. Päris bueno.
Peatänaval aga kimasid samal ajal ringi maksimaalselt üles tuunitud ühistranspordi bussid (suurus a la USA koolibussidel). Tuuninguid oli seinast seina, kuid elemente oli kasutatud sama palju nagu Need for Speed filmide/mängude autodel - sporttuled, erineva tooniga aknaklaasid, kogu bussi kattev maaling, kerelaiendid, neoondioodid jooksmas külgedel, võimas saundisüsteem, karmid valuveljed, muusikat mängiv autosignaal (pidevalt ekspluateeritav autovidin) jne. Ühel oli isegi diskokera keerlemas bussi laes ja muusika oli möödasõitval bussil sama kõva kui seisaks mõne ööklubi ukse peal. Huvitav kas seda otstarbe päraselt (ühistransport) kannatas ka kasutada? Tuunitud ja ületuunitud olid ka enamus VW taksod, seega tuunimine on jälle üks mehhiklaste kirgedest. Õigel machol peab olema ikka tõeliselt läikiv ja särav automobiil! See, et kõik peab särama ja helkima, seda näitasid ka kohalikud politseinikud. Politseimasinad sõitsid alati ringi nii, et põlesid nii sinised ja punased vilkurid. Konstantselt. No kui nad on juba olemas, siis peab ju ka kasutama.
Hotelli tagasi jõudes läks aga põnevaks. Reisikava järgi olime nädala kaugusel vihmametsadest ja malaariapiirkonnast, mistõttu pidime sisse võtma esimese malaariarohu. Meil oli selleks Lariam. Tegemist on väga võimsatoimelise ravimiga, mida tuleb võtta 1 kord nädalas ning mis väga paljudel tekitab hallukaid, ülivärvilisi unenägusid ja kehva enesetunnet (vähemalt nii räägitakse). Seega üsna ärevaks tegev õhkkond. Võtsime pillid sisse ja sellega tegime esimese sammu tsüklis, mis kestis kokku 5 nädalat (1 tablett nädalas). Istusime, ootasime aga midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast keerasime magama ära ja oligi kõik. Hirmul on ikka suured silmad.

Neljapäev, 8.märts - Acapulco

Día Internacional de la Mujer e siis Naistepäev. Selle päeva tähtsust rõhutasid ka paar sõnumit, mis kodumaalt telefoni saabusid.
Aga päev algas suhteliselt hilja, poole kümne paiku. Tõdesime, et oleme esimese Lariami öö edukalt selja taha jätnud ning et oleme elus. Naisel oli veidi imelik olla (asjade ettekujutusvõime oli elavnenud), kuid mitte halb. Võimalik, et see paljuräägitud kõrvalmõjude ootamine pani aju tööle ja tekitaski väikese ebakindluse. Minul polnud mitte midagi häda. Ohtrates kogustes kehva alkoholi tarbimisel on ikka kordades hullemad tagajärjed.
Venisime hommikust sööma ja superhea kvaliteedi/hinna suhtega söögikohas võtsime mõlemad hommikumenüüd (desajuno à 30$). Huevos Rancheros, melonitükid, tacod, kohv. Hotelli naastes pakkisime oma asjad, kuna ööd enam Acapulcos ei veetnud. Põhjus väga lihtne - meie järgmine sihtkoht asus 400km kaugusel lõunas ning selle läbimiseks pidi kuluma 8 tundi! Raisata selle sõidu peale 8 tundi päevast aega tundus patt. Seega plaanisime ette võtta oma esimese öise bussireisi. Piletite ostuks ja pagasi äraandmiseks sõitsimegi Acapulco bussijaama. Seekord läksime kohe õigesse, paljudes linnades on erinevate firmade jaamad erinevates kohtades. Pakid läksid hoiule 4$ eest tunnis ning üks pilet Puerto Escondidosse maksis 249$. Kilomeetri hind tuleb vist enam-vähem sama kui Eestis. Pileteid ostes arvasime, et saame ka bussis kenasti välja puhata (olid ju lennukist saadud silmaklapid ja kõrvatropid), kuid sellest kõigest hiljem.
Pärast nii asjalikke toiminguid läksime randa. Kõigepealt oma hotelli vastas olevasse. Paar korda ennast märjaks teinuna ja veel kiiremini ära kuivanuna, tegime väikese trenni, minnes siis neid La Quebrada kaljult hüppajaid vaatama. Nendest täpsemalt eilse päeva jutus. Kokku presenteeriti siis meile seitset hullu e clavadot. Rahvast oli palju, kuid saime vaateplatvormil enam-vähem normid kohad. Esimese show osana ronisid mehed vette otse läbi vaateplatvormi minnes. Häirisid ameeriklastest geront-turistid ja samast rahvusest gringo-turistid, keda oli bussidega kohale veetud sealt teiselt kaldalt. Et poindist aru saaksite defineerin need kaks klassi ka ära. Geront-turist - on tulnud Mehhikosse seetõttu, et pinssi jääb räigelt üle. Enamuse ajast istub oma hea tärniga hotellis või selle baaris ning ainult tänu hotelli reisikorraldajate ässitusele satub hotellipiirkonnast väljapoole. La Quebradas soovisid nad enamasti leida varjulisemat kohta ja pidevalt veepudeli uuendamist oma giidi poolt. Niipea kui esimene hüpe oli ära olnud ja ta selle oma fotokaga totaalselt maha magas, asutas ennast bussi poole. Variant 2 oli see, et tänu palavusele ei jaganud ta millestki enam ööd ega mütsi ning lihtsalt passis tuima näoga päikest. Gringo-turist - majutus ja elukoht sama, kui gerondil, kuid ollakse selgelt aktiivsemad. Nii mehed kui naised on ohtralt kullaga ning muude juveelidega ehitud ning hääle detsibellid 2 korda kõrgemad kui teistel turistidel. Häälitsused nagu "Wow!", "Oh really!", "You knoooow!" jne olid iga lause lahutamatud osad. Kusagil teenindusasutuses räägivad nad AINULT inglise keelt ja kui teenindaja neid ei mõista, siis korratakse sama lause kaks korda kõvema häälega (see ju ometi peaks sõnad arusaadavaks tegema). Ingliisi mitteoskajatesse suhtuvad selgelt üleolevalt.
Aga mis neist ikka rohkem rääkida. Saime enam-vähem normaalsed vaatekohad. Hüppajad alustasid kusagilt poole kalju pealt ning iga järgmine veidi kõrgemalt. Kaljudel mingeid astmeid polnud - tavaline kaljusein oma kumeruste ja konarustega. Kõigepealt pidid nad siis veest kalju peale saama, siis üles ronima ning siis alles hüppama. Kes tegi õhus saltosid, kes hüppas selg ees. Väga vinge vaatemäng, samas ka veidi õudne. Oht oli väga selgelt tunnetatav, kuna laineid jälgiti väga täpselt ja ka pealtvaatajatel oli näha, et vigadeks ruumi polnud. Viimased clavadod hüppasid kõige kõrgemalt tasemelt ning käisid enne hüpet ka sinna spetsiaalselt ehitatud väikese altari eest läbi. Ja tundub, et oli kasu, sest kõik hüpped õnnestusid.
Kui šõu läbi sai, oli vaateplatvorm minutitega rahvast tühi. Oli kuulda, kuidas üleval bussid oma mootoreid tööle panid. Meie nautisime veel vapustavaid vaateid ookeanile ning jälgisime kuidas pelikanid liuglevad ja sukelduvad. Hiljem jalutasime zocalo juurde tagasi ning läksime uuesti randa. Seekord teisele poole sadamat, kus liivariba oli pikem ja liiv oluliselt pehmem. Kell oli kaks päeval ja seega oli grillimistemperatuur põhjas. Hooletus liiga vähese päikesekreemiga karistati kiirelt ära - päeva lõpul saime teada, et olime ära põlenud. Aga see oli alles päeva lõpus :) Lisaks päikese vältimisele ja ujumisele sai tegeletud veel ühe rannaalaga. Nimelt rannakarpide korjamisega. Laine tõi iga kord randa üha uusi ja uusi ning tagurpidi ookeani poole tagasi minnes viis need uuesti minema. Seega pidi olema terane.
Meie päikesevarju lähedal lösutas ka üks pelikan. Oli ennast parkinud rannaliivale ja lebas liikumatult. Äärmiselt ebameeldiva üllatusena tabas teda see, et lained jõudsid ühel hetkel ikkagi temani (tõus oli silmnähtav) ning ta sai märjaks! Alguses vähe saputas ja jäi paigale, kuid ühel hetkel viis laine tagasitõmme ta lihtsalt endaga kaasa ning sellepeale lendas ta ikkagi minema. Tõusuga kadusid rannalt nii mõnegi inimese asjad, lihtsalt ei arvestatud nii kiire vee tõusuga. Enamus asju saadi siiski kätte.
Pärastlõunal otsustasime, et aitab peesitamisest. Kaua võib! Acapulcos on ju tegelikult veel nii mõndagi vaadata. Üsna selle ranna lähedal asus linna kuulsaim ajalooline vaatamisväärsus - viisnurkne (tegelikult pigem nagu pentagramm) fort. Kui kujutada Acapulco lahte konjakiklaasi kujulisena (ilma jalata :)), siis see fort asus klaasi põhjas, kalju otsas. Ideaalne vaade lahe suudmele ja ilmselt võtsid ka suurtükid sinnamaani välja. Aga ehitati see fort hispaanlaste poolt ja nimetati ta "Fuerte San Diegoks". Ehitamise põhjus oli väga lihtne - kaitsta linna piraatide rünnakute eest. Nagu eelpool mainisin oli Acapulco lähedane rannik väga populaarne piraatide seas tänu Aasia kaubateele. 1776 maavärin küll hävitas ehitise, kuid 9 aastaga ehitati ta uuesti üles. Täna on fordis ka Acapulco ajaloo muuseum, kus sai hea ülevaate linna ja aasiasuunalise kaubanduse ajaloost. Piltidel fordi makett, fordi köök ja kahur sihitud lahe suunas.
Kui fuertest tulema saime, siis kiskus kell juba õhtusse. Läksime ning tegime ühes Zocalo toeka eine. Abikaasa sõi teravaid kanatacosid, mina proovisin midagi huvitavamat, midagi ürg-mehhikolikku. Selleks roaks oli supp Pozole, mida tegid juba pärismaalased ammu ennem Kolumbusse eksirännakuid Indiasse. Pozole põhiained on sealiha, kuivatud maid/oad ja tšilli, lisaks veel võimalikud lisandid nagu kapsas, avokaado, redis, laim ja muud naadid. Leem oli väga hea ning seda toodi ikka korralik lähkritäis, kusagil poole suutsin kerre keerata. Selle puhul, mida tänase jutu päris alguses sai mainitud, sai võetud magustoiduks praetud banaane kondenspiimaga. Tahtis, raibe, keele alla viia. Eks tänane päev oli kah selline naistepäevalik - suure osa ajast veetsime rannas praadides ja ujudes.
Viimased 3 tundi veetsime selle kauni linna kaldal jalutades. Vaatasime kuidas kalamehed tamiili leotasid (suurt võtmist küll ei paistnud), nägime jälle krevetiparvi solberdamas, tunnistasime kuidas sellistele ujuvatele pubidele riputati silte "Welcome Springbreakers!" (USA kolledžitudengid käivad kevadvaheajal Mehhikos läbustamas), imestasime jätkuvalt peatänaval ringi kimavate busside tuuningute üle ning lõpuks lahkusime bussijaama väike kurbusenoot hinges. See vana kuurortlinn oli tõeliselt meeldejääv.
Bussini oli veel aga, seega tõstsime kohvrites (jah need olid alles!) veidi asju ringi, tegime ristsõnu ja nii see aeg lendas. Punkt kell 23.00 oli meie buss ees ning väidetav kohalejõudmise aeg oli 06.35. Ja see pikk bussisõit oligi pikk! Tee Acapulcost Puerto Escondidosse nägi välja selline, et 1 kilomeeter sõitu ja siis 3 lamavat politseinikku. No ja tihti olid need ikka sellised korralikud nii et tagumik oli bussiistme küljest lahti. Mina suutsin ka sellisest loksutamisest leida rutiini ja mõne tunniga magama jääda, naisel nii hästi ei läinud. Ta sisuliselt ei maganud üldse, oli selline une ja ilmsi vaheline seisund. Aga see oli tõsi, et öösel tasub bussi soojad asjad selga panna, kondikas uhas mis hirmus. Silmaklappidest ja kõrvatroppidest oli ka abi. Siis kui mina luugid lahti lõin keeras buss just Puerto Escondido bussijaama. Oli valge.