Reede, 2.märts - Mexico City

Läbi hommikuse une kostsid vaikselt fanfaarihelid. Ah, mingi luul. Magan edasi.

Ühel hetkel muutub aga kardinate vahelt sisse pressiv päike niivõrd agressiivseks, et tuleb ikkagi oma uni katkestada ja üles ärgata. Uduselt meenub eilne rännak läbi aja ja ruumi, vaikselt ennast näpistades selgub, et see kõik toimus ka tegelikult. Mobiililt silmatav kellaaeg vihjab, et on õhtu ja tuleks varsti magama minemise peale mõelda. Mobiilile oponeerib televiisor, ekraaninurgas oleva kellaajaga 09:30. Selgub, et ikkagi ON hommik.

Kardinate eemaldamisel tabab meid esmalt jõhker valguse üleküllastus, silmade kohandumisel hakkab silma aknast paistev Mexico City katedraal ning peaväljaku Zocalo keskel lehviv maailma suurim lipp (vt pilti). Hotelli tutvustus ei valetanudki!

Noh ega siis midagi, tuleb hakata tegutsema. Värskendus dušši all oli tõeliselt mõnus. Ennem uksest välja astumist sai veel kohvrid lahti pakitud (kuna olime linnas nii mõnedki ööd) ja väärtesemed (nagu pangakaardid, sularaha jne) kaasa võetud. Vääriskraam läks alla hotelli seifi, nii igaks juhuks.

Ennem alla minemist sai veel ära käidud ka korrus kõrgemal asunud (meie tuba oli 614) hotelli katuseterrassil. Leitsak oli. Ca 30 Celsiust. Ja kell oli 10 hommikul. Mõnus! Sellist Mehhikot me tahtsimegi!

Terrassilt paistis linn üsna hästi kätte, see tähendab väike killuke selle suure megalinna kesklinnast. Aga ega ilusad vaated ei toida, kõht nõudis tungivalt süüa. Air France'i lennulobi manustamise aeg oli jäänud liiga kaugele minevikku.

Heaks üllatuseks avastamiseks, et Hotel Catedrali restoran oli supervaliku ja hea toiduga söögikoht, kus käisid meeleldi ka kohalikud. See viimane fakt kinnitab restorani headust rohkem kui ükskõik milline reisiraamat.

Hommikusöögi valikutest rõhuva enamuse moodustasid ühel või teisel moel muundatud munad. Kana omad siis. Ilmselt. Sai võetud üks ports singiga ja teine ports (kuna meid oli 2, mitte et ma mingi õgard olen) munapuder. Mõlema toidu juurde käisid mõned nachod, oakreem ja kartulipuder. See oamögin alguses ei maitsenud, kuid päevade arenedes sai sellest üks lemmiklisand. Nagu näha on inimene väga hästi kohanev loom. Muide väikest kasvu mehhiklaste pealt toiduportsjoni suuruseid aimates pingutasime üle. Juba see põhieine oli korraliku suurusega, lisaks võetud ülisuur kukkel ja puuviljakokteil oli selge liialdus. Aga kust me teadsime? Ja kui nüüd täpsustada, siis kahe silma vahele oli jäänud fakt, et mehhiklased on küll vertikaalses kasvamises laisad, kuid horisontaalses plaanis midagi ette heita pole. Enamus rahvas oli ikka selline kehakas, eks saiatooted (tacod, nachod, tortillad jne) võtavad/annavad oma. Pärast seda kui meie kelnerist kõige suurem amigo 150$ sisse kasseeris oli aeg minna linna peale.

5 minutit hiljem olime Ciudad de Mexico ja ka endise asteekide linna Tenochtitlani keskuses. Tänasel päeval kutsutakse seda kohta Zocaloks e keskväljakuks. Nagu kusagil eelpool mainitud lehvib selle keskel maailma suurim lipp, lisaks asuvad selle ühe maailma suurima linnaväljaku ääres mitmed olulised hooned/vaatamisväärsused - peakatedraal, asteekide peatempli varemed ja presidendipalee.

Esiteks astusime sisse peakatedraali. Kirik ehitati hispaanlaste poolt, ristiusu kombe kohaselt - vana paganausu tempel kisti maha ja selle peal ehitati ümberkaudsete hoonete kividest oma tempel. Kuna pinnas on kehv (ikkagi kuivendatud järv), siis on kirik üsna lääpas. Asteekidel oli palju arenenum ehituskunst kuid sellest hiljem. Aga katedraal oli suur ja väga lahe. Lonely Planeti (edaspidi ka LP) abil sai nii mõndagi teada ning veidi sai ka jahutust kuumava päikese eest. Põhjamaa niiskest talvest kuuma Mehhikosse jõudmine vajab harjumist. Päikesekreemi läks ämbriteviisi, et ära ei põleks. Katedraali ees on klaasi all näha vana templi jäänuseid.

Edasi läksime jalutasime Zocalol ning juhtus see mis juhtuma pidi - lumivalgele (loe: äsjasaabunud ja kogenematule turistile) tehti ära. Nagu alati. Igasugusteks muudeks asjadeks olin valmis, kuid saapapuhastaja Ricardoks mitte. Saapapuhastamine on muide Mehhikos väga popp, hoolimata riietusest peavad kingad läikima nagu Veneetsia peegel. Seetõttu on saapapuhastaja pinke igalpool linnas ka näha.

Aga Ricardo juurde tagasi. Esmalt tuli ta niisama juurde ja pakkus kingapuhastust. Ütlesime "Ei, tänan". Ja nii mitu korda. Siis uuris, et kust tuleme ja kas hispaania keelt oskame ehk siis tavaline tänavaparseldaja skeem. Usun, et ta meie päritolumaast väga aimu ei saanudki, kuid see ei pärssinud tema innukust kaasa noogutamast. No ja siis ta ikkagi vihjas veel korra, et mul tossud ikka jube tolmused ja vajavad puhastamist (mis oli ka muidugi tõsi). Vaidlesin küll vastu, et "No, gracias", kuid hetk hiljem ta juba kükitas ning minu tossunina oli mingi oranži lögaga koos. Sellel hetkel sain aru, et kõik on läbi. Alistunud pilgul vaatasin, kuidas minu ülimugavad, nahast ning peaaegu 3 aastat vanad Conversed said oma esimese tõsise hoolduse. Töö oli muidu igati kvaliteetne - kõigepealt puhastus, siis mingi kaitsekreem ja lõpuks hõõrus ka läikima. Küsis 80$, andsin 40$, ilmselt maksin ca 4 korda üle, aga mis teha. Korra reisi ajal tõmmatakse sind ikkagi ja see oli siis see kord. Samal ajal üritas mingi seltskond teha ka "kleeps käele, anna peeso" trikki, kuid see ei läinud läbi. Rohkem meid isegi ei tüüdatud.

Zocalolt jalutasime edasi kõrvalasuvasse presidendipaleesse (Palacio Nacional). See oli lisaks presidendi töökohale ka väike ajaloomuuseum ning suures siseõues oli kompaktne botaanikaaed. Laskmata end heidutada hambuni relvastatud paleevalvuritest, marssisime peaväravast sisse. Esimesed asjad, mis huvi pakkusid ja tegelikult ka silma paistsid olid Diego Rivera muraalid (e seinamaalid). Nendest ka üks näide. Need on kuulsad üle maailma ning Rivera on käinud maalimas ka väljaspool Mehhikot. Kurikuulsaim on vast Rockefelleri keskuse lugu, kus Rivera maalis mainitud keskuse fuajeesse suure muraali, kuid kuna maalil oli Lenin (Rivera oli tugevalt vasakpoolsete vaadetega), siis tellimus tühistati poole pealt ning seinamaal hävitati. Kes soovib kunstniku kohta lisainfot, siis kõige kergema ülevaate saab Hollywoodi filmist "Frida", mis räägib Rivera abikaasast Frida Kahlost. Aga temast hiljem...

Presidendipalee on koloniaalstiilis ehitis, ehitatud kunagise asteekide kuningapalee kohale. Palee siseõu oli algselt mõeldud muide härjavõitluseks. Botaanikaaias sai nähe suurt hulka kaktuseid ja... kasse. Viimaseid isendeid oli kindalt üle kümne ning oma kodu olid nad leidnud just suurte, okkaliste kaktuste varjus. Leitsak oli teinud gatod selliseks, et liigutada nad ei viitsinud. Lihtsalt lebotasid seal.

Aga õhustikust veel. Nagu mainitud, oli väga kuum ja taevas polnud ühtegi pilve, õhk ei liikunud üldse. Tänavad oli lärmakad, liiklus karm. Positiivne oli see, et turiste liikus vaid loetud arv. Samas tänavad olid isegi üllatavalt puhtad, meie hotelli juures näiteks pesid poeomanikud oma poeesise igal hommikul klooriveega üle. Aga eks neid räpaseid kvartaleid oli muidugi ka, seda nägime taksoga lennujaamast hotelli sõites.

Pärast Palacio Nacionalist väljasaamist jõudsime kohe kõrval asuva Templo Mayor väravasse. Ega konkreetset plaani polnud, kuid kuna ta kohe ette jäi, siis otsustasime ära käia. Esimene tõsine muuseum ja arheoloogiline vaatamisväärsus. 45$ makstud ja esimese asjana saime selle raha eest kohalike noorte kooliõpilaste tähelepanu keskpunktiks. 10-11 aastaste õpetajat ootavate jõnglaste jaoks olid pea 2-meetri pikkune hiiglane ning tema valgete juustega kaasa selgelt suurem vaatamisväärsus kui vana asteekide peatempli varemed. See ei olnud ei esimene ega ka viimane kord kui meie poole näpuga näidati ja sosistati.

Aga Templo Mayor oli - nagu hispaaniakeelne nimigi vihjab - peatempel. Asteekide linna Tenochtitlani ja tegelikult kogu asteekide universumi keskpunkt. Mitusada aastat oli arvamus, et see peatempel hävitati hispaanlaste poolt täielikult ja varemed jäid katedraali alla. 1978 hakati kõrvalasuvatesse majadesse uusi elektrikaableid vedama ja siis varemed avastatigi. Vastupidiselt kodumaisele kinnisvarapraktikale, tuli sellepeale linnavalitsusest otsus - kogu kvartal tuleb maha lõhkuda ja varemed välja kaevata. Nii ka läks. Asteekide peatempel koosnes kahest ühendatud püramiidjast templist (vt ka maketti). Üks pool oli pühendatud viljakuse- ja vihmajumal Tlalocile ning teine sõja- ja päikesejumal Huitzilopochtlile. Sõda ja maaharimine olidki asteekide ühiskonna alustalad. Väljakaevamistel avastati meeletu hulk artifakte, millest killuke oli ka väljakaevamiste kõrval asuvas suures muuseumis välja pandud (vt ka linki lõigu alguses). Muide ka muuseum oli üles ehitatud nagu tempel - pool ja pool. Väljakaevamiste tõttu oli hästi näha peatempli arengulugu - kõigepealt tehti üks väike püramiid ning aastakümnete jooksul ehitati kihte juurde. Jällegi üsna ebatavaline lähenemine. Mitte ei lammutata vana ära ja siis ehitatakse suurem, vaid ehitatakse olemasolevale püramiidile uus püramiid ümber. Seda tehnikat kasutasid näiteks ka maiad. Templo Mayoril oli kihte kokku 8 ja pärast viimase kihi ladumist oli tegemist tõsiselt võimsa ehitisega.

Pärast muuseumis käiku tegime väikese lõuna ning käisime hotellis ja värskendasime end. Ennem veel sai proovitud tänaval müüdavat, silme all apelsinidest pressitavat mahla. Hind oli peaaegu et olematu, kuid maitse lausa oivaline. Antud teoga läksime ka jõhkralt vastuollu igasuguste paketituristile üllitatud reisijuhtide (LP siia ei kuulu) soovitustega - ärge ostke tänavalt süüa/juua. Käisime läbi ka hotelli juures asuvast 7/11 kauplusest, mis sai kokkuvõttes üsna külastatud kohaks. Peamiselt just kraadidega ja kraadideta vedelike soetamiseks.

Kuna kell hakkas jõudma õhtusse ning käidud oli tegelikult üsna palju, siis otsustasime teha ühe linnatuuri bussiga. Turibus väljub Zocalolt ning üks ring kestab sõltuvalt ummikutest 3-3,5 tundi. Vaat sulle säh, jällegi tuletati linna suurust meelde - ülevaade olulisematest turistikohtadest suudetakse anda 3 tunniga. Hoiatati ka ette, et buss lõpetab sõidu täpselt kell 9 õhtul, sõltumata sellest kus parasjagu asutakse. Kell oli kohe saamas 6 õhtul, seega nibin-nabin ehk jõuab tagasi. Lootuses, et me kella 9-st kusagil getos ei ole, lunastasime 100$ eest pileti ja kõrvaklapid. Võtsime koha sisse bussi teisel korrusel ja alustasime ringreisi - 20 meetrit hiljem jõudsime reedeõhtuse tipptunni lõppematusse ummikusse. Aga tegelikult oligi lahe - sai rahulikult jälgida teosammul mööda libisevaid ehitisi, ruttavaid või niisama asjatavaid inimesi ning mõnusalt hullumeelset liiklust. Bussi teisel korrusel puhus ka väike jahutav tuuleke, ruumi oli piisavalt, seega igati mõnus viis esimene täispäev kokku tõmmata.

Bussireis liikus vaikselt Zocalolt Paseo de la Reforma suunas, mis on linna arter (autodele). Kõrvaklappides rääkis neidis sulni häälega läbisõidetavate kvartalite ja üksikute ehitiste ajaloost. Lisaks hispaania koloniaalarhitektuurile jäid eredalt meelde ka modernsed (ja samuti huvitava arhitektuuriga) pilvelõhkujad. Kõrgeim neist tänasel päeval Torre Mayor oma 55 korrusega. Paseo de la Reforma oli reedeõhtuselt tiheda liiklusega - rohelised põrniktaksod, linnaliinide mikrobussid, kojusõitvad kontoriinimesed ja kesklinna nodiärikad jne. Selle pika-pika magistraali ääres tõmbasid tähelepanu endale ka väga huvitavad pargipingid. Kõik pingid olid erinevad ning väga vaimukad tänavakunsti näidised. Hiljem järele uurides sain teada, et tegemist oli siiski näitusega, mitte püsivate linnaarhitektuuri osadega. Mõned pildid kohaliku modelliga leidsin siit, bussist ei saanud väga hästi klõpsida.

Reformat hakkivate ringristmike keskel on ka skulptuuride püsiekspositsioonid, millest kuulsaim on vast vabadusesammas "El Angel de la Independencia" , mida saab näha enamustes Mexico Cityt reklaamivates klippides, lisaks filmides ja olen täheldanud ka seebikate alguses (mitte, et ma neid viimaseid vaataksin :P). Seal lähedal asub ka massiivne Revolutsioonimonument (pildil), millele president Porfirio Diaz aastal 1897 aluse pani. See on samas ka mausoleum, kuhu on maetud sellised Mehhiko Revolutsiooni protagonistid nagu Francisco Madero, Venustiano Carranza, Francisco "Pancho" Villa ja paljud teised.

Buss viis meid ka läbi Ciudad de Mexico jõukurite rajooni, kus asusid kõrgete aedade taga uhked villad ning kauplused tänava ääres olid Gucci, Armani, Fendi jne. Kontrast Zocalo lähedal asuva üsnagi väsinud ja vaese rajooniga on järsk ja vahet nende kahe maailma vahel saab mõõta ilmselt valgusaastates. Aga eks arengumaades ongi vahed kõige ilmsemad, Eestit siia patta panna ei saa. Eestis arvab keskmine inimene, et ta on vaene, kui ta sõidab üle 10 aasta vanuse autoga ja kodus pole plasmatelekat. Mexico Citys elab mitu miljonit inimest linnaäärses getos, kus pole elektrit, teid ega jooksvat vett. Muide maailma rikkamaks inimeseks peetakse samuti mehhiklast -mobiilivõrkude omanikku Carlos Slimi (vara ca 60 miljardit USD).

Vaikselt hämardus ning taevasse tõusis täiskuu, ca poole tunniga oli kottpime. Sõitsime vaikselt mööda Chapultepeci parkmetsa väikesi teekesi, kus enam ühtegi hingelist ei paistnud. Tee peale jäid veel Auditorio, loomaaed, Zona Rosa, Museo Antropologia, Museo Art Modern jne. Linn on väga kirev ja elav nagu ühelt lõunamaa linnalt oodata võib.

Ühel hetkel oligi kell 9 ning buss pidas kinni ja vastavalt algselt lubatule kamandati bussi allesjäänud ca 10 gringot tänavale. Õnneks olime tagasi üsna Reforma alguses, kust hotelli oli vast pool tundi jala.

Õhtusöögi tegime oma hotelli restos. Üks proovis kanatacode valikut ning teine tortillasid singi ja vedela juustuga. Lisaks hulgaliselt kastmeid ja muid lisandeid. Kõhu sai väga täis. Sooje, värskelt valmistatud tortillasid sai vajadusel kogu aeg juurde võtta, need nagu meil leiva eest. Lõpuks veel hooaja puuviljade valik ja gurmaanne nirvana oli saabunud. Kohalikega võrreldes sõime ikkagi liiga vähe ja liiga kiirelt. Neil ikka õhtusöök 3-4 käiku ja paar tundi, meie olime tunni ajaga minekuvalmis.

Õhtul nautisime veel katusel vaateid öisele linnale ja toas järjekordset kontserti lähedal asuvas klubis :). Tegus ja kordaläinud päev oli.