Päev algas vara, poole seitsme paiku, kuna tänase päeva plaan oli teha väike ring Yucatani poolsaarel ja ära käia Chichen Itzas. Seda, kuhu me õhtul ööbima jääma, me veel ei teadnud. Isegi linna ei osanud öelda - eks paistab kuhu jõuab. Check-outi saime võrdlemisi kiirelt tehtud, kuigi aeg oli varajane ka hotellitöötajate jaoks ning ainuke, kes personalist 7 paiku kohal oli, oli territooriumi turvamees. "El Paraiso" perenaine saabus 15 mintsa jooksul ning võttis meilt lahkelt võtmed vastu. 45$ eest saime sama taksoga bussijaama. Meist maha, hotellitoa öökapi peale jäi tequilapudel, millel väike tilk põhjas. See siis tasu saadud klaaside eest. :D
Natuke raske oli see minek, kuna Tulum ja tema rannad on maagiliselt kaunid ning hea meelega oleks sinna jäänud pikemaks. Eestimaal kontoris rabamine tundus nii tühine ja mõttetu - ära elada saab ju ka nii, et investeerid väheke, viid igal hommikul 6-8 kahvanägu sukelduma, küsid korralikku pappi ning iga päev oled alates pärastlõunast vaba. Meri, päike, soojus. Sõnad nagu stress, rutiin ja väsimus ilmselt muutuvad siis sõnadeks, mida ei kasuta kunagi ennast kirjeldades. Aga see võib olla muidugi ka kõrvaltvaataja idealiseering. Ja Kariibi mere ääres on ikka orkaanihooaeg kah.
Bussijaamas ostsime pileti Valladolidi, kuna läbi selle linna käis kogu liiklus Chichen Itzasse. Istekoht bussis maksis 46$ ning järgmise bussini oli aega 40 mintsa. Valladolidi (ja ka mujale Yucatani suurematesse linnadesse) läks busse suhteliselt tihedalt, seega pileteid ette osta pole vajadust. See oli ka meie esimene pikem reis Intermedio Class bussiga, siiani on enamasti olnud väga pikad otsad, mistõttu First Class on olnud hädavajalik. Tulumi bussijaamas istudes kuulsime üle pika aja ka keelt, mille puhul ajus aktiivselt töötanud tõlkemootor pisut puhkust sai. Nimelt arutasid kaks härrasmeest Tulumi ja Yucatani randade tugevusi/nõrkusi sulaselges eesti keeles. Võtke heaks või pange pahaks aga tüüpilise (võib-olla ka ebatüüpilise) eestlasena me juttu tegema ei läinud. Pealegi keeras peagi peatusesse bussifirma "Oriente" buss Valladolidi. See oli selline keskmine Eesti linnalähikas - paarkümmend aastat vana, aga sõitis. Muidugi pagasi eest me selles klassis mingeid kviitungeid ei saanud ja ka kohtadel polnud numbreid. Õnneks oli buss suhteliselt tühi, seega ruumi oli piisavalt. Sõit Valladolidi läks läbi Coba, kus päris hea hulk turiste maha läks, kuna ka seal on ühe maialinna varemed. Reis väga suurt muljet ei avaldanud, sest Yucatani poolsaar on täiesti tasane ning loodus selline soolaadne. Sealsed teed on nagu joonlauaga tõmmatud (ilmselt ongi joonlauaga tõmmatud) , aga üsna kitsad. Õnneks olime ca tunniga kohal. Bussisõidu ajal tekkis meil aga mõte, et äkki läheb see buss otse Chichen Itzasse, sest lõppjaamaks oli Merida ning Itza jääb Valladolid-Merida maanteele. Otsustasime oma uitmõtet ennem bussist väljumist kontrollida ja nii oligi. Maksime 2*40$ juurde ja sõitsime veel pool tunnikest. Ilmselt maksime üle.
Chichen Itza lähedusest hakkasid märku andma teeääri palistama hakkavad müügiletid. See on ju Cancuni rannaturistile mugav ja poolkohustuslik kultuuriosa. Bussist maha astudes testiti kohe meie kuulmekilede tugevust - bussipeatusesse oli püsti pandud väike varjualune, paar suurt kõlarit ning DJ-pult. Sellel harjutasid oma kätt noored DJ-d. Ilmselt tundus neile, et nende töö kvaliteet sõltub sellest, et kui kõvasti nad suudavad mussi keerata. Selle mõõdupuu järgi oli asi väga hästi, pool aega kõlar lihtsalt plärises ja isegi omavahel kätemärkidega rääkimist ei olnud kuulda. :) Aga see fakt ärgitas meid kiirelt kõmpima sissepääsu poole, kuhu oli maad vast ca 500 meetrit. Iga teeäärne ruutmeeter oli täidetud kitšimüügi lettidega. Sellist soga nagu seal müüdi, ikka annab otsida. Müüjad olid samuti suhteliselt aktiivsed ning karjusid pidevalt: "Uan doolar, džast foor juu, uan doolar". Meie aga tirisime kõrvetavas kuumuses oma kohvreid suhteliselt külma kõhuga ning ei teinud nendest Hiina ekspordiedendajatest välja. Kohvrid sai sissepääsu juures tasuta ära anda ja ka ootama ei pidanud. 2*90$ astusime sisse tollase "Uue Maailmaime" kandidaadi väravast. Muide seda seal ka kõvasti promoti ning mälu järgi vist isegi pääses lõpuks esiseitsmesse.
Chichen Itza tähendab muide yucateci maiade keeles "Itzade kaevusuuet". Ilmselt tuleb nimi suurest cenotest, mis asub kunagise linna territooriumil. Cenoteks nimetatakse sisuliselt maa-alust järve või meteoriidikaatrisugust veekogu, mis arvatakse olevate tekkinud just maaväliste kivide langemisega Yucatani poolsaare alale. Cenotesid on Yucatanil ja Kariibi mere saartel palju ning vanade uskumuste kohaselt on see otsetee hauatagusesse maailma. Sellepärast ongi nende põhjast leitud palju inimluid ja väärisesemeid. Muide neitsid ja sõjamehed pidid cenote surma kaudu saama otse hauataguse elu viimasesse ringi.
Chichen Itza sai oluliseks linnaks 600 A.D. ning aja jooksul olulisus tõusis. See oli ka seotud teiste maialinnade (nagu Tikal Guatemaalas) olulisuse vähenemisega. Aastaks 800-900 A.D. oli tegemist regiooni poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse keskusega. Maiade kroonikate järgi algas allakäik aastal 1221, mil puhkes kodusõda, kuigi viimased avastused panevad allakäigu alguse aastasse 1000. Linna ei jäetud küll täielikult maha, kuid hispaanlaste sinnajõudmisel (1531), oli elanike arv linnas praktiliselt olematu.Sisse pääsedes on sisuliselt esimene asi, mis silma hakkab Chichen Itza kõige kuulsam maamärk e Kukulkani püramiid e maiade kalender (esimene pilt). Selle maiakeelne nimi on Quetzalcoatl e Sulgedega Madu. Sellel astmikpüramiidil on igal küljelt trepp ja ta asub võrdsete, 55,5 meetriste külgedega, ristkülikul. Igal trepil on 91 astet ning koos tipus asuva platvormiga teeb see kokku 365 astet e 1 aste iga päeva kohta. Need trepid jaotavad ka püramiidi astmed 18-ks terrassiks, mis vastavad 18 maiakalendri kuule. Kevadese ja sügisese pööripäeva päikeseloojangu ajal tekib põhjatrepile trepist alla liugleva mao kujutis, mida käivad imetlemas tuhanded inimesed. Huvitava aparaadi olid kunagised püramiidiehitajad välja mõelnud! Ei tehta enam selliseid kalendreid.
Edasi viskasime pilgu peale kõigile olulisematele vaatamisväärsustele - 1000 samba galerii, Sõdalaste tempel (pilt 3), Veenuse tempel, Cenote Sagrado, palliväljak, observatoorium ja kuningate palee. Eks iga ehitis, iga nikerdus ja iga maaling on huvitav, kuid paari sõnaga pikemalt räägiks vaid cenotest ja palliplatsist.Cenote Sagrado (pilt 4) on arvatavasti põhjuseks, miks linn üleüldse siia ehitati. Tegemist on tõeliselt muljetavaldava loodusliku vaatamisväärsusega - diameeter 50 meetrit, sügavus äärest veepiirini 20 meetrit ja vee sügavus ca 15 meetrit. 1894 ostist USA konsul Meridas selle ala ära ning cenote põhja uurides tuli sealt välja rohkelt kullast, vasest, nefriidist jne artifakte ning ehteid. Arvatakse, et tegemist oli annetustega vihmajumal Chaac-le. Lisaks leiti loomulikult hulgi ka inimluid, kuna tänu tolteekide mõjule hakkasid ka, kunagi suhteliselt rahulikud, maiad tegelema inimohverdustega. Ja see cenote oli palverännakute kohaks ka pikka aega pärast seda kui Chichen Itza oli linnana lakanud eksisteerimast.
Palliplats Chichenis (viimane pilt) ja tegelikult ka teistes linnades on üks väga oluline linna osa. Chichenis oli palliplatse kokku 7, mis näitab, et tegemist oli väga sportlike inimestega. Või siis väga hasartsete inimestega. Linna peamine palliplats on aga Mesoameerika suurim - 166 meetrit pikk ja 68 meetrit lai. Väljaku äärt palistavad 12 meetri kõrgused müürid, mille keskel on kummalgi pool kivist rõngas. Mängu ajalugu arvatakse ulatuvat 3000 aasta taha. Mina leidsin palju sarnasusi kivipalliga :) Nimelt käis mäng 4 kilose täiskummist palliga ja enamuse reeglite järgi võis palli rõngasse suunata ainult õlgade ja puusadega. Vigastused polnud harvad (kui mõelda palli raskusele ja kehaosadele). Tegelikult arvatakse, et mängu versioone oli palju. Kõige tavalisem siis see õlgade-puusadega palli läbi rõnga ajamine, 
hiljem ka lihtsalt ilma võrguta võrkpalli taoline mängi. Variatsioonide alla käivad ka kaigastega või käelabadega väikese palli läbi rõnga ajamine. Mis teeb aga asja huvitavaks ja ajab motivatsiooni üles ka mängijatel (isegi kõrgemaks kui tänapäeva kõige kõrgemalt makstud sportlastel) on see, et tihtipeale üks võistkond mängu lõpus ohverdati. See tava ilmus küll suhteliselt hilja - jällegi verejanuliste tolteekide mõju tugevnemisega e 200+ A.D. - kuid see on asi millest alati räägitakse. Samas ei osata kindlalt öelda, et kas ohverdati võitjad või kaotajad. Loogiline oleks, et luuseritel võeti kupp maha, kuid teisalt peeti jumalate juurde minekut suureks auks ja jumalatele parimate (võitjate) ohverdamist suureks ohvriks. Mine sa võta nüüd kinni. Samas kui mulle öeldakse, et võitmisel tehakse mind peajagu lühemaks, siis ilmselt mina väga ei pingutaks palli läbi rõnga ajamisega.Aga palliplatsil oli veel üks naljakas omadus - seal plaksu tehes kajas see 7 korda. Seda seost palliplatsi ja plaksutamisega teati, kuid väga paljudel oli ilmselt ainult meelde jäänud see plaksutamise osa. Plaksutavaid ja lolli näoga kuulatavaid kahvanägusid (peamiselt ameeriklasi) leidus tegelikult üle terve Chichen Itza. No kurat kas on raske aru saada, et see plaksutamine toimib ainult ÜHES kohas - palliplatsil. Mitte metsas. Ega ka püramiidi ees.
Pöörasime siiski inimeste rumalusele palju vähem huvi kui kunagiste inimeste geniaalsusele. Kokku läks meil Chicheni ära ligikaudu 4 tundi. Kuumus oli tappev ja ringi kolamine seetõttu vaevaline, samas oli pagana huvitav. Kuumusele lisaks hakkas tuju rikkuma ka tühi kõht, mistõttu otsustasime kiirelt Valladolidi tagasi minna ja teha seal ühe lõunasöögi. Selleks ajaks oli paika pandud ka päeva lõpu eesmärk - jõuda Cancuni. Valladolidi viis meid teise klassi buss, mis oli ikka tõeline loks. Raha küsiti sama 20$ näos ja sõit kestis 45 mintsa. Bussijaamas ostsime kohe ka ära Cancuni piletid (2*92$) - pakkumisel oli ainult 2.klassi buss ja kell 6 õhtul. Sobis, see jättis meile tunnikese söögi otsimiseks.Leidsime üsna kiirelt ühe söökla, mis oli üsna väsinud ilmega. Kuna väga otsida ei viitsinud, siis sobis küll. Abikaasa proovis quesadillasid (juustukoogikesed) ning mulle hot-dog. Väga põhjalikku söömist ette ei võtnud, kuna valik oli väike. Panustasime Cancunile. Ennem bussi saabumist läksime läbi ka kohalikust pagariärist, kust leidsime nii mõndagi isuäratavat. Teatava osava isuäratavast kraamist ka omastasime tehinguga "raha koogikeste vastu".
Bussi saabumise ajal hakkas juba pimenema. Sõit mööda kiirteed läks kiirelt ja ka bussil polnud väga viga. Kohale jõudsime juba täiesti pimedas ning sõidu ajal sai sisuliselt tahtejõu valgel (sest valgustus oli nii kehv) leitud LP abil ka võimalikud hotellid, kus ööbida. Loomulikult hoidsime me eemale Zona hotelerast, mis asus mere ääres. Meie eesmärk oli lihtsalt ööbida ja hommikul lennujaama saada. Nagu juba traditsiooniks oli saanud, saime toa kohe esimesest hotellist, kuhu sisse astusime. Mainit' asutus asus bussijaamast mõnekümne meetri kaugusel ja kandis nime "Axul". 390$ eest saime ronida neljandale korrusele ja antud võti avas ukse väsinud ilmega kuid üsna suurele toale. Samas oli toas televiisor e siis vidin, mille olemasolu olime viimastel nädalatel sisuliselt unustanud. Viimase nädala jooksul meil vist polnudki ööbimiskohta, kus selline aparaat sees oleks olnud. Mitte et me igatsesime selle järele.
Aga ega me sinna passima ei jäänud. Käisime üle tee 7-11 poes ja siis hotelli kõrvalmajas asunud restos söömas. Tegu oli sellise pererestoranidega. Meile lükati ette noor perepoeg ja siis terve pere vahtis ja itsitas kuidas noormees välismaalastega hakkama saab. Täiesti normaalselt sai. Selles mõttes, et saime täpselt need asjad, mida tellisime. Täis kõhuga vedasime end uuesti üles oma tuppa ning lõpetasime päeva laiseldes. Libistasime vaikselt õlut, vaatasime "Los Simpsoneid" hispaania keeles ning õhtu lõppes "Iseseisvuspäeva" filmi meeldetuletamisega. Kell oli lõputiitrite alates 01.30. Üllatus-üllatus - homme tuleb jälle vara tõusta.
No comments:
Post a Comment