Aga sama soojaga edasi...
Kuna lend toimus enamuse ajast pimedas, siis selline poolunes vegeteerimine oli ka suhteliselt kerge. Kurb on aga see, et niimoodi välja ei puhanud ja liigesed jäid sundasendis suhteliselt kangeks.
Teine asi, mille pärast me muretsesime, oli edasilend Pariis-Helsingi. Päris tükk aega läks selle arvutamisele ja arvamisele, et mis kellast me Pariisi jõuame. Lend oli hilinenud kuid milline oli olnud tempo? Vahetult ennem maandumist anti teada ka Pariisi kellaaeg ning selgus, et maandusime 45 min ennem Helsingi lennuki väljumist. Nii kui lennukist välja saime, andsime jalgadele valu. Pidime jõudma teise terminali ning aega oli vähem kui pool tundi (lennukist väljasaamine võttis kah aega). Aga jõudsime! Ilmselt oli see üsna kummaline vaatepilt - 2 ähkivat, suhteliselt õhukeselt riides kuju (ühel peas ka õlgkübar), samas väljas olid väikesed miinuskraadid ja lumi oli maas. Lend Helsingisse pooltühjas lennukis oli lausa lust - sai veel korra süüa ning mõned tunnid ka magada.
Huvitavaks läks jälle pagasilindi juures, kui see otsustas väljastada ainult 50% Mexico Citys ära antud kohvritest. Minu oma, abikaasa oma aga mitte. Me ei olnud ainukesed. Ligikaudu 10 inimese pagas oli kuhugi maha jäänud. Meile anti lootust, et tuleb järgmise Pariisi lennuga e ca 1 tunni pärast. Ootasime. Lend tuli, kuid meie kohvrit mitte. Tark mees leti taga uuris veidi ja ütles, et kohver on jätkuvalt Pariisis ja ilmselt tuleb hilisema lennuga. Ja ta lubas, et see toimetatakse Tallinnasse. Vot see on teenindus! Meie lend oli ainult Helsingini, kuid kohver toimetatakse ikkagi Tallinnasse. Hoolimata sellest, et koju läksime laevaga. Ah kurat, laev! Avastasime ühel hetkel, et "Romantika" väljumiseni oli jäänud ainult tunnike. Ometi Helsingisse jõudes oli tunne, et aega on maa ja ilm. Tuli minna taksoga. Vastupidiselt Mehhikole, ei ole Soomes taksoga sõitmine eriliselt kasumlik tegevus. Vantaa lennujaamast (mis asub üsna kaugel Helsingi kesklinnast) Länsisatamasse läks takso peale neljakohaline summa Eesti kroone. Ja viimase otsa pidime ikkagi jala käima, sest sadama sissesõidutee oli maksimaalselt autodest umbes. Aga no laeva peale jõudsime ja need olid väga piinavad 4 tundi. Tegime väikese eine ja lihtsalt passisime aknast välja pimedusse. Väsimus oli peal ning tuju rikkus ka abikaasa kohvri saatus. Eesti levisse jõudes helistasime Tallinna lennujaama pagasipunkti ning sealt öeldi, et see kohver jõuab kesköise Helsingi lennuga. Vägev - kohver jõuab veidi ennem meid. Ja meie muretsesime. Aga öösel me enam järele ei läinud sellele, sest lubati koju ära tuua (ei väsi kiitmast Finnairi teenindust). Koju jõudmisel oli selline imelik tunne. Kas tõesti oleme tagasi? Kas me tõesti käisimegi Mehhikos? See pikk-pikk tagasilend, arvestatav ajavahe ning väsimus tekitasid sellise sürreaalse tunde. Selle vastu aitas ainult välja puhkamine. Kuna sisemine kell oli totaalselt sassis, siis magama jäämine ei olnudki kõige kergem. Kuigi Tallinnas oli kell kusagil 1 öösel (laupäeval), siis keha oli oma kella edasi kruttimata jätnud ning elas hetkel kusagil reedeses pärastlõunas. See seletas ka varajase ärkamise ning taastumiseks läks tegelikult 2-3 päeva. Vastupäeva lendamine on ikka kordades karmim. Aga selle teadmisega paneks ka reisipäevikule punkti.
Teine asi, mille pärast me muretsesime, oli edasilend Pariis-Helsingi. Päris tükk aega läks selle arvutamisele ja arvamisele, et mis kellast me Pariisi jõuame. Lend oli hilinenud kuid milline oli olnud tempo? Vahetult ennem maandumist anti teada ka Pariisi kellaaeg ning selgus, et maandusime 45 min ennem Helsingi lennuki väljumist. Nii kui lennukist välja saime, andsime jalgadele valu. Pidime jõudma teise terminali ning aega oli vähem kui pool tundi (lennukist väljasaamine võttis kah aega). Aga jõudsime! Ilmselt oli see üsna kummaline vaatepilt - 2 ähkivat, suhteliselt õhukeselt riides kuju (ühel peas ka õlgkübar), samas väljas olid väikesed miinuskraadid ja lumi oli maas. Lend Helsingisse pooltühjas lennukis oli lausa lust - sai veel korra süüa ning mõned tunnid ka magada.
Huvitavaks läks jälle pagasilindi juures, kui see otsustas väljastada ainult 50% Mexico Citys ära antud kohvritest. Minu oma, abikaasa oma aga mitte. Me ei olnud ainukesed. Ligikaudu 10 inimese pagas oli kuhugi maha jäänud. Meile anti lootust, et tuleb järgmise Pariisi lennuga e ca 1 tunni pärast. Ootasime. Lend tuli, kuid meie kohvrit mitte. Tark mees leti taga uuris veidi ja ütles, et kohver on jätkuvalt Pariisis ja ilmselt tuleb hilisema lennuga. Ja ta lubas, et see toimetatakse Tallinnasse. Vot see on teenindus! Meie lend oli ainult Helsingini, kuid kohver toimetatakse ikkagi Tallinnasse. Hoolimata sellest, et koju läksime laevaga. Ah kurat, laev! Avastasime ühel hetkel, et "Romantika" väljumiseni oli jäänud ainult tunnike. Ometi Helsingisse jõudes oli tunne, et aega on maa ja ilm. Tuli minna taksoga. Vastupidiselt Mehhikole, ei ole Soomes taksoga sõitmine eriliselt kasumlik tegevus. Vantaa lennujaamast (mis asub üsna kaugel Helsingi kesklinnast) Länsisatamasse läks takso peale neljakohaline summa Eesti kroone. Ja viimase otsa pidime ikkagi jala käima, sest sadama sissesõidutee oli maksimaalselt autodest umbes. Aga no laeva peale jõudsime ja need olid väga piinavad 4 tundi. Tegime väikese eine ja lihtsalt passisime aknast välja pimedusse. Väsimus oli peal ning tuju rikkus ka abikaasa kohvri saatus. Eesti levisse jõudes helistasime Tallinna lennujaama pagasipunkti ning sealt öeldi, et see kohver jõuab kesköise Helsingi lennuga. Vägev - kohver jõuab veidi ennem meid. Ja meie muretsesime. Aga öösel me enam järele ei läinud sellele, sest lubati koju ära tuua (ei väsi kiitmast Finnairi teenindust). Koju jõudmisel oli selline imelik tunne. Kas tõesti oleme tagasi? Kas me tõesti käisimegi Mehhikos? See pikk-pikk tagasilend, arvestatav ajavahe ning väsimus tekitasid sellise sürreaalse tunde. Selle vastu aitas ainult välja puhkamine. Kuna sisemine kell oli totaalselt sassis, siis magama jäämine ei olnudki kõige kergem. Kuigi Tallinnas oli kell kusagil 1 öösel (laupäeval), siis keha oli oma kella edasi kruttimata jätnud ning elas hetkel kusagil reedeses pärastlõunas. See seletas ka varajase ärkamise ning taastumiseks läks tegelikult 2-3 päeva. Vastupäeva lendamine on ikka kordades karmim. Aga selle teadmisega paneks ka reisipäevikule punkti.
Ahjaa - kadunud kohver toodi tõepoolest koju ära.
1 comment:
väga võimas reisijutt ja pildid, olen tõesti väga tänulik.
jõudu edaspidiseks!
teie tiimi fänn tiina
ps. kavandan nüüd ka ise minna, loodan, et Jumal annab, igatahes uurin teemat edasi.
ja teie reisikiri oli/on seejuures absoluutselt kuldaväärt kraam.
Post a Comment