Adios Mexico City. Selleks korraks jätsime siis pealinnaga hüvasti, kuid vaid mõne nädala pärast oleme siis eeldatavasti tagasi. Maksime letis 4 öö eest 1900$ ja tegime veel restoranis hommikusöögi. Muide tasub maksta sularahas, sest siis on toa hind 10% odavam. Plaan oli selline, et võtame kohvrid bussijaama kaasa ja anname need pakihoidu. Tagantjärele vaadates oli see viga, kuid meil puudus sellel hetkel veel ülevaade kaugbussiliinide toimimisest.
Igatahes metrooga 2 ümberistumist ja pool tundi hiljem olime Terminal Nortes, kust oli kõigepealt plaan teha üks day-trip Teotihuacani. Kohvrite hoidmise eest kasseeriti 160$. Bussifirma leidsime kiirelt ja mõne aja pärast istusimegi bussis, mille esiplafoonile oli märgitud "Los Piramides". Teotihuacani nime muide kannab ka seal lähedal asuv linnake, mistõttu piletit ostes tuleb ikkagi mainida püramiide. Üks ots maksis 28$ per naase.
Tänu ummikutele kestis sõit ligikaudu tund aega. Tee peal oli väike õnnetus ning see ajas sujuva liiklemise kokku. Sõit läks läbi tõeliste slummide, kus elavad vaesematest vaesemad ning kus sisuliselt riigikord ei kehti. On vaikiv kokkulepe, et need elanikud ei maksa mingeid makse, samas ei paku linn/riik neile vastu ka mingit teenust. Lagunenud lobudikud ruutkilomeetrite viisi mäeseljandikel oli ikka üsna masendav vaatepilt. Palju nendest lobudikest on jäänud samasse seisu, kuhu viis neid 1985 aasta suur maavärin. Mäletatavasti oli see 8,1 palline maavärin, kus hukkus üle 9000 inimese. See annab tõelise rikkuse-vaesuse perspektiivitunnetuse. Eesti on ikka väga heal järjel ning vaeseks maailma mastaabis saab siin end nimetada ikka väga väike hulk inimesi.
Teotihuacani arheoloogilise alani jõudes oli kell tiksunud 11.00-ni ning väljas oli põrgukuumus. Tõeliselt ahvatlev arvestades seda, et see ala, kuhu me kondame läksime, oli megasuur ning varju minemise kohti palju polnud. Õnneks oli meil kõvasti vett ja veidi toitu varutud, sest sellega on seal kitsas käes. Päikesekreemi läks ohtrasti ning selle kasutamata jätmisel tabanuks meid sama saatus, mis oli olnud rohul/murul - see oli nimelt kas kollaseks põlenud või hoopiski tolmuks muutunud. Ainukesena vohasid kaktused ja akaatsiad.
Pilet maksis nagu enamustes Mehhiko valitsuse hallatavates vaatamisväärsustes 45$, mis on väga mõistlik hind, arvestades pakutavat. Võtsime väravast ka ühe raamatukese, mis andis kohast ja vaatamisväärsustest parema ülevaate ning asusime teele. Jõudsime surnute avenüü e "La Calzada de los Muertos" algusesse. See on üle 2 km pikkune territooriumi läbiv tee, mis on kohati isegi 100 meetrit lai.
Aga väike ajaloominut kah. Teotihuacan on üsna pika ajalooga, kuid siiski lühemaga, kui võiks arvata. Vanimad ehitised ulatuvad aastasse 200 e.m.a ning arvatakse, et linna alusepanijaks olid tolteegid. Linna algne nimi ei ole muide teada, Teotihuacan pandi nimeks pärast linna hääbumist ning see tähendab nahuatli keeles "kohta, kus jumalad sündisid". Väga huvitav paralleel on minu arvates aga see, et sõna "jumal" on nahuatli keeles sama, mis kreeka ja ladina keeles - teo (deus). Huvitav kokkusattumus. Tippajad olid linnal ca 100-450 m.a.j., mil see kasvas suurimaks Kolumbuse-eelseks linnaks Ameerika kontinendil. Tippajal hõlmas linn enda alla 30km2 (veidi väiksem kui Tartu) ja seal elas erinevatel hinnangutel 150 000 - 250 000 inimest. Võimalik, et see oli omal ajal isegi maailma suurim linn. Sealt valitseti territooriumi, mis algas Mehhiko keskosast ja ulatus isegi kuni tänaste Hondurase aladeni. Linn jäeti maha 6. sajandi paiku ja kõige tõenäolisemalt põudadest tingitud hädade tõttu. Sealt käisid üle ka mitmed vallutusretked naabrite poolt, mis jättis suure osa linnast varemetesse. Hästi on säilinud olulisemad ehitised nagu - Kuupüramiid ja Päikesepüramiid, aimatav on ka Tsitadell ning Jaaguari palee, lisaks mitmed keskklassi talud-tablero stiilis ehitised. Kõndisime siis vaikselt ja põikeid tehes mööda Surnute Avenüüd. Mitmes kohas oli võimalik ka majadesse sisse astuda ning lisaks kõigele andis see veidi varju kõrvetava taevakeha eest. Osades majades olid väga selgelt näha ka seinamaalingud, väga vinge! Põhiteemaks ikkagi jaaguarid (püha loom) ja kilpkonnad (püha loom), aga oli palju muudki. Ühel hetkel olimegi mesoameerika suurima püramiidi - Teotihuacani päikesepüramiidi - jalamil. 
Selleks pidime küll läbima igasugust "autentset" kraami müüvate ärikate rivi, kuid maksimaalse peale tuunitud ükskõiksus ja mitte väljategemine mõjus. Kuumusest lõpnud mehhiklaste põhjanaabrid olid palju mugavam saak kui kaks rändurit "jumal-teab-kust", kellel kindel siht ronida püramiidi tippu. 248 erineva suurusega ja väga järsku astet ning kätte jõudnud pilvitu keskpäev tegid ronimise parajaks katsumuseks. Püramiidil on 3 taset ja igale tasemele jõudmine oli kohati ikka kõva pingutus. Kopsud kurgus, särk läbimärg ning pea kuumamas, aga üles me ikkagi jõudsime. Ei pea vist mainima, et tasus ronida küll. Vaated olid hunnitud! 63 meetri kõrguselt püramiidi tipust paistis kogu vana Teotihuacani väljakaevatud osa nagu peo peal. Aimata võis tänavaid ning sealt sai ka kätte väga hea tunnetuse linna endisest suurusest. Lisaks paistsid kätte uus Teotihuacani linn, lähedal asuvad mäed ning kaktuseistandused (need söödavate lapatsitega).
Selleks pidime küll läbima igasugust "autentset" kraami müüvate ärikate rivi, kuid maksimaalse peale tuunitud ükskõiksus ja mitte väljategemine mõjus. Kuumusest lõpnud mehhiklaste põhjanaabrid olid palju mugavam saak kui kaks rändurit "jumal-teab-kust", kellel kindel siht ronida püramiidi tippu. 248 erineva suurusega ja väga järsku astet ning kätte jõudnud pilvitu keskpäev tegid ronimise parajaks katsumuseks. Püramiidil on 3 taset ja igale tasemele jõudmine oli kohati ikka kõva pingutus. Kopsud kurgus, särk läbimärg ning pea kuumamas, aga üles me ikkagi jõudsime. Ei pea vist mainima, et tasus ronida küll. Vaated olid hunnitud! 63 meetri kõrguselt püramiidi tipust paistis kogu vana Teotihuacani väljakaevatud osa nagu peo peal. Aimata võis tänavaid ning sealt sai ka kätte väga hea tunnetuse linna endisest suurusest. Lisaks paistsid kätte uus Teotihuacani linn, lähedal asuvad mäed ning kaktuseistandused (need söödavate lapatsitega). Kuna meil kiiret kuhugi polnud, siis tegime väikese pausi. Esmalt muidugi kompenseerisime oma üüratut vedelikukaotust kaasa võetud vee manustamisega. Pärast seda tegime väikese pikniku e siis püramiidi ülemise osa serval istudes sõime kaasa võetud saia- ja muid tooteid. Lõppeks kirjutasime valmis ka esimesed postkaardid kodustele. Pärast seda kobisime alla tagasi.
Puhtalt huvi pärast testisime ühte nännimüüjat. Näitasime üles huvi ühe väikese kassikuju vastu. Algset hinda ei mäleta, kuid "Just for you" hind oli 400$. Tegime läbi rutiinse - "kust-te-tulete-Eestist-OOO (tühi pilk)" rutiini. Millegipärast tüüp arvas tükk aega, et me tuleme Espanast. Huvitav kas hispaania keeles ainult üksikute sõnade oskamine ei ole väike vihje, et me siiski ei tule nende kunagiste anastajate kodumaalt? Tema jaoks oli oluline, et me ei tule Ameerikast. Ilmselt oli ta teadlik eurooplaste suhtumisest ameeriklastesse või siis väljendaski oma isiklikku arvamust. Igatahes selle peale tuli hind veel alla 100$ võrra ja peaaegu puhtast südamest tuli juurde lause "I no like americans, they stupid." Hoolimata sellisest avameelsusest oli meie huvi rahuldatud ning loobusime tehingust. Lülitasime sisse ignoreerimisrežiimi ning läksime edasi. Hiljem nägime sama kujukest suveniirikioskites müügile 150$ eest. Estonians no stupid.
Surnute Avenüü läks üha laiemaks ja laiemaks ning varsti olime me iidse linna olulisuselt teise püramiidi ees olevalt platsil. Loomulikult oli vaja ju ka sinna otsa ronida. Miks, küsite? Ei tea, oli vaja. 
Väike infarktieelne seisund tekkis, kuid tippu me jõudsime. Kuupüramiid on küll väiksem, kuid selle eest on ülesminek järsem. Ja astmed oli kõrged! Seda fenomeni ma ei tabanud ära. Mina, kes ma olen napilt alla 2m pikk ning jalad moodustavad sellest poole, ka minu jaoks olid need astmed kõrged. Mida aga peaks tegema pisikesekasvulised pärismaalased? Ilmselt tee jumala juurde ei tohtinud ka neil kerge olla. Nautisime vaadet ja puhkasime ning jällegi alla ära. Käisime vaatamas veel ka sealsamas kõrval asunud Quetzalpapalotli paleed, mis oli üllatavalt hästi säilinud. Ilmselt oli tegemist Teotihuacani ülempreestrile kuulunud paleega. Palee seinad oli täis maalinguid (peamiselt jaaguarist) ning sambad olid üleni bareljeefidega kaetud. Väga põnev!
Väike infarktieelne seisund tekkis, kuid tippu me jõudsime. Kuupüramiid on küll väiksem, kuid selle eest on ülesminek järsem. Ja astmed oli kõrged! Seda fenomeni ma ei tabanud ära. Mina, kes ma olen napilt alla 2m pikk ning jalad moodustavad sellest poole, ka minu jaoks olid need astmed kõrged. Mida aga peaks tegema pisikesekasvulised pärismaalased? Ilmselt tee jumala juurde ei tohtinud ka neil kerge olla. Nautisime vaadet ja puhkasime ning jällegi alla ära. Käisime vaatamas veel ka sealsamas kõrval asunud Quetzalpapalotli paleed, mis oli üllatavalt hästi säilinud. Ilmselt oli tegemist Teotihuacani ülempreestrile kuulunud paleega. Palee seinad oli täis maalinguid (peamiselt jaaguarist) ning sambad olid üleni bareljeefidega kaetud. Väga põnev!
Külastuse lõpetasime suveniiriputkade läbikammimisega. 5$ sinna ja 10$ tänna, meened olid odavad, kuid omapärased. Kõige lahedam ja märkimisväärsem ost oli vast kilpkonna kujuline savist vilepill, mis on kohalikus kultuuris olnud kasutusel väga pikka aega. Sellega saab siiamaani vahest tuututatud, sest teeb mõnusalt iseäralikku häält :)
Shopping tehtud, jalutasime tuldud tee kogupikkuses tagasi (ca 2 km), läksime bussi peale ja veidi rohkem kui poole tunni pärast olime tagasi Mexico City Terminal Nortes. Kell näitas juba hilist pärastlõunat.
Õhtuks plaanisime olla Taxcos, mis on üks väikelinn mägedes, mitte väga kaugel pealinnast. Võtsime oma kohvrid pakihoiust ja hakkasime otsima kohta, kust lähevad bussid meie sihtkohta. Siis selgus tõsiasi, et ei lähegi. Mitte sellest terminalist, vaid hoopis Terminal Sur-st. Nagu arvata võite asub lõunaterminal teises linna otsas. Maailma ühe suurima linna teises otsas. HOOLIKALT Lonely Planetit lugedes me loomulikult avastasime selle info ka sealt, kuid mis nüüd sellest enam... Niisiis kogu see kohvrite tasuline bussijaamas hoidmine oli olnud mõttetu, oleksime võinud need hoopis tasuta hotelli jätta. Kui pea ei jaga, siis teeb seda mingi muu kehaosa. Metrooga läbi linna ja tunni aja pärast olimegi Lõunaterminali ukse ees.
Ostsime 2 first-class piletit Taxcosse (2*105$) ning võtsime väikese linnupette. Paar hot-dogi ja grande (1l papptops!) coca-cola sobisid algatuseks küll. Cocaga on muide Mehhikos omaette teema. See on sisuliselt kultusjook ja seetõttu on ka Mehhiko oma põhjanaabri järel maailma suuruselt teine Coca-Cola tarbija. Eks üritatakse igatepidi oma suurema venna moodi olla.
Varsti oligi aeg käes ning ootasime huviga "Estrella Blanca" nimelise firma esimese klassi bussi. Vaikselt tegime nalja, et ei tea kas see esimene klass tähendab seda, et saab istuma. Tegelikult tähendas esimene klass aga parimat bussisõidu elamust kogu senises elus. Esiteks jagati reisisaatja (!) poolt väike pakike joogi ja närimisega. Teiseks olid istmed supermugavad ja istmevahed sellised, et isegi mina (otsige strateegilised andmed eelnevast jutust) sain jalgu sirutada. Kolmandaks omas buss töötavat konditsioneeri, mis ei olnudki põhja keeratud.
Sõit kestis 2,5 tundi läbi mägede ning selle aja jooksul jõudis minna kottpimedaks. Vahelduva eduga sai vaadatud ümbrust ja bussi telekatest tulevat filmi. Film oli helitugevust arvestades ilmselt mõeldud kurtidele (kuuljate kuulmisvõime pigem vähenes selle 2 tunni jooksul, mil film käis).
Film oli loomulikult hispaaniakeelne ja üsna sürrealistlik. Sisu oli järgnev: Kaluriküla. Mingi noor kutt, kelle paps ei tulnud merelt tagasi. Sellest hoolimata oli külarahval väga lõbus ja kõik naersid kogu aeg. Siis sai veel mingi rahvas surma ja siis tuli Jeesus ning tõi rahvale kala. Ja siis jälle kõik naersid. Fin.
Kui see absurdsuse piire kompav filmilint läbi sai, hakkas Taxco juba paistma. Nimelt asub linn üsnagi järsu mäe küljel ning seetõttu olid linna tuled kaugelt näha. Bussijaamas otsustasime võtta takso ning selleks oli loomulikult VW Põrnikas (see autoliik moodustas hinnanguliselt 90% linnakese autopargist). Kohvrid esiistmele ja meie ise tagaistmele. 
Hotelliks olime välja otsinud juba eelnevalt (tripadvisori alusel) sellise väikehotelli nagu "Los Arcos". See asus mõned sammud keskplatsist ja hotell asus kunagises nunnakloostris. Juht kohta teadis ja pani kummi vilisema. Sõit oli lühike, kuid väga virgutav. Kui ma eelnevalt ütlesin, et linn on järsu mäe küljel, siis ma ka mõtlesin järsu mäe küljel. Osade tänavate kaldenurk oli vast teravam kui suusahüppemägedel, kuid volkari mootor sai väga hästi hakkama. Tänavad olid üsna kurvilised ja kohati ka päris kitsad, õnneks juht sellega ka arvestas, hoides gaasi põhjas ning möödudes ohtlikest kohtadest maksimaalse võimaliku kiirusega. Selle 5 minutise ameerika mägedel sõitmise eest küsiti meilt ainult 15 peesot. Seega isegi kui ei oleks vaja, tasub korra ikkagi taksosõitu proovida. Noh, et nagu meelelahutus.
Hotelliks olime välja otsinud juba eelnevalt (tripadvisori alusel) sellise väikehotelli nagu "Los Arcos". See asus mõned sammud keskplatsist ja hotell asus kunagises nunnakloostris. Juht kohta teadis ja pani kummi vilisema. Sõit oli lühike, kuid väga virgutav. Kui ma eelnevalt ütlesin, et linn on järsu mäe küljel, siis ma ka mõtlesin järsu mäe küljel. Osade tänavate kaldenurk oli vast teravam kui suusahüppemägedel, kuid volkari mootor sai väga hästi hakkama. Tänavad olid üsna kurvilised ja kohati ka päris kitsad, õnneks juht sellega ka arvestas, hoides gaasi põhjas ning möödudes ohtlikest kohtadest maksimaalse võimaliku kiirusega. Selle 5 minutise ameerika mägedel sõitmise eest küsiti meilt ainult 15 peesot. Seega isegi kui ei oleks vaja, tasub korra ikkagi taksosõitu proovida. Noh, et nagu meelelahutus.Hotellis kohti oli ning 450$ öö eest oli mõistlik hind. Hotell tundus vinge (vt ka pilti) - nagu mainisin toimis see sajandeid kloostrina. Hispaania koloniaalstiilis ehitis suure siseõue ning privaatsete ja suurte tubadega. Siseõues oli palju rohelust, väike tiik, istumiskohad jne. 
Meie tuba oli viimasel (3.-l) korrusel ning sisaldas endas kahte kaheinimese voodit ja lakoonilist, kuid antiikset mööblit. Probleeme oli kah - alguses ei tulnud duššist sooja vett ja probleeme oli ka WC imavusega. Viimane tuleb sellest, et äravoolutorud on väga peenikesed ning sinna ei tohi tegelikult paberit panna. Selleks on poti kõrval prügikast. Aga mõlemad probleemid lahenesid iseenesest. Ennem linna peale minekut käisime ära ka katusel (vt eelviimast pilti), kust avanesid vapustavad vaated tuledes Taxcole.
Meie tuba oli viimasel (3.-l) korrusel ning sisaldas endas kahte kaheinimese voodit ja lakoonilist, kuid antiikset mööblit. Probleeme oli kah - alguses ei tulnud duššist sooja vett ja probleeme oli ka WC imavusega. Viimane tuleb sellest, et äravoolutorud on väga peenikesed ning sinna ei tohi tegelikult paberit panna. Selleks on poti kõrval prügikast. Aga mõlemad probleemid lahenesid iseenesest. Ennem linna peale minekut käisime ära ka katusel (vt eelviimast pilti), kust avanesid vapustavad vaated tuledes Taxcole. Linna peale mineku eesmärk oli üks - söök. Otsustasime minna keskplatsile, mis siis arvatult asus hotelli lähedal. Maad oli sinna vast mingi 100m, kuid see oli ikka paras ronimine. Me juba kujutasime ette, et siin linnas tasub läbi mõelda, et kuhu lähed. Niisama lonkimine (vastu mäge) oli ikka väga väsitav.
Keskplatsi (zocalo) ääres oli söögikohti mitu, meie valik oli pizzeria. Olime selle õhtu ainukesed külalised - personal vahtis telekat ning muusikameeli erutas (D)emis Russos. Pizzadele võtsime kõrvale mitmed Coronad, niisama toodi aga suur hulk erinevaid kastmeid (Mehhiko köögi eripära). Kõik olid väga head, kuid üks jäi eriti hästi meelde. See oli selline kaste, et toda maitstes ei tundunud sa paar minutit enam mingit maitset. Niivõrd terav oli lihtsalt. Õhtusöök läks kokku ca 300$ - ikkagi üsnagi populaarse turismilinna keskplatsi söögikoht.
Õhtusöögi lõppedes oli kell juba tiksunud südaöö kanti, kuid sellegipoolest leidsime veel ühe avatud poe. Võtsime veel paar õllet, proovimaks sorte, mida ennem pole joonud. Muide Coronat müüdi seal poes enamasti 0,7l või 1l pudelites, mitte nagu meil siin 0,33. Läksime hotelli tagasi ja üle mitme päeva kasutasime Internetti. Uudiste poole pealt huvitas meid valimiste tulemus (Riigikogu valiti) ning meie rõõmuks olid oravad valimised võitnud. Vaatasime veel kontojääke ja suhtlesime MSN-s abikaasa vennaga. Kes oli veel/juba üleval. Sellega meie päev ka oma lõpu leidis.
No comments:
Post a Comment