Mõistus tõrgub uskumast, et on olemas selline kellaaeg nagu 5.30 hommikul. Ja veel puhkuse ajal. Ometigi just piiksuv telefon ja taimeriga tööle hakanud telekas seda üritavad tõestada. Ette rutates võib öelda, et see päev testis tõsiselt meie arusaama kellaajast ning päeva pikkusest.
Tegelikult oli lugu muidugi veel hullem, autoril olid silmad lahti juba 2 tundi varem. Abikaasa on ilmselt oluliselt stabiilsema närvikavaga ja ärkas mainitud instrumentide helisignaalide peale. Reisiärevus pühkis tegelikult kiirelt peast igasugused väsimuse märgid ning 50 minutit hiljem istusime juba hotelli lennujaama transfeeri bussis ning veel mõned minutid hiljem sisenesime Vantaa rahvusvaheliste lendude terminali. Check-in kuni Mexico Cityni käis kiirelt ja oma kohvreid pakilindil eemaldumas vaadates tabasime endid heldinult mõtlemas, et: " teab kas näebki neid enam?". Aga see selleks. 
Nüüd oli paar tundi aega ja see läks kohvi juues ning ristsõnu lahendades. Kell 9:25 oli start ning ilmajaam teatas järgmist - 1 kraad Celsiust, udu. Lennuajaks Pariisi pakuti 2 tundi ja 40 minutit ning vahemaaks 1896km. Usinad füüsikud/matemaatikad võivad nüüd enese lõbustamiseks välja arvutada kiiruse.
Nüüd oli paar tundi aega ja see läks kohvi juues ning ristsõnu lahendades. Kell 9:25 oli start ning ilmajaam teatas järgmist - 1 kraad Celsiust, udu. Lennuajaks Pariisi pakuti 2 tundi ja 40 minutit ning vahemaaks 1896km. Usinad füüsikud/matemaatikad võivad nüüd enese lõbustamiseks välja arvutada kiiruse.
Pariisi Charles de Gaulle (edaspidi ka CDG) lennuväljal panime rattad maha 3 tundi hiljem e siis hilinesime. Aga vahet polnud, sest aega oli maa ja ilm. Air France suunaga Ciudad de Mexico väljus 14:25 kohaliku aja järgi.
Tekkis väike mõte minna ja teha linnas üks bussituur, kuid antud küsimuse läbihääletamisel olid pooled osalejad (e siis naine) selle vastu. No mis siis ikka. CDG on suur ja lai nagu...lennuväli. Valisime omale istekohad meie väljumisvärava lähedale ja sealt avanesid hunnitud vaated interkontinentaalsete lendude hoovõturajale. Aeg lendas koos lennukite, ristsõnade ja ajakirjade lugemisega, vahepeal sai ka käidud oma prantsuse keelt testimas kohalike söögimüüjate peal. Täiesti normaalselt sai hakkama! Paar korda uitas jälle mõte kohvrite peale. Et kuidas neil ikka läheb ja ei tea kas nad on ka juba Pariisis.
Aga poole kolmest rebis Air France'i Airbus 340-300 oma rattad Euroopa pinnalt lahti ning võttis suuna läände. Istumisega meil vedas - olime kaheses pingireas akna all ning kuna olime täpselt poole lennuki peal, siis meie taga oli sein ja võimalus istet alla lasta. Miinuseks oli suht lähedal asuv WC, kus tihti käidi, kuid selle probleemi sai elimineerida välja jagatud kõrvatroppide ja silmaklappide sihipärase kasutamisega. Aga muidu oli tibens-tobens, isegi autoril (kellel jäi kasv kinni vahetult ennem 2 meetrini jõudmist), oli enam-vähem mugav. Eesolevate seljatugede sees olid väikesed ekraanid ning heli sai läbi kõrvaklappide. Lisaks muusikale, mängudele, lennuinfole ja multikatele, said vaadata ka sellel ajal kinos jooksnud filme nagu "Casino Royal", "Dreamgirls", "Flags of our Fathers" jne + mitmed prantsuse filmid.
Lennuinfost niipalju, et eesolev vahemaa oli ligikaudu 9300 kilomeetrit, 7 ajavööndit ja 12 tundi. Lennuk lendas 800-1000 km/h ja 10 km kõrgusel.
Vastupidiselt oodatule, ei lenda lennuk nii nagu atlasest võiks eeldada (e kui tõmmata sirge joon Pariisi ja Mexico City vahele). Väidetavalt on maakera hoopis ümmargune, mitte aga lame plaat, mis seisab kolmel vaalal. Sellest tulenevalt lendab lennuk arvestades maakera kumerust ning samuti üritatakse lennata võimalikult palju mandri kohal. Et kui peaks midagi juhtuma.
Lennukaardi järgi lendasime üle Londoni, Manchesteri ja Belfasti ning siis tuli tükk tühja maad. Tühja maa lõppedes tekkis lennukis elevus, sest kapten teadvustas, et vaadates välja parempoolsetest akendest võib näha Gröönimaa lõunatippu. Seda polnud vaja kaks korda öelda. 
Pilguheit aknast välja tõestas, et tegemist ei olnud halva naljaga. Meie ees laius tõepoolest Gröönimaa jäine vaikelu (pildil), lumised mäed nii kaugele, kuni silm ulatus. Täiesti ootamatu ja uskumatu vahepala.
Pilguheit aknast välja tõestas, et tegemist ei olnud halva naljaga. Meie ees laius tõepoolest Gröönimaa jäine vaikelu (pildil), lumised mäed nii kaugele, kuni silm ulatus. Täiesti ootamatu ja uskumatu vahepala.
Edasi läks juba suhteliselt loogiliselt - Põhja Kanada. Kuna taevas oli selge ja veel oli valge, siis vaated olid lummavad. Liustikulaadsed mäed, jäätunud jõesängid, otsatud metsas ehk siis selline karm ja puutumatu Labradori poolsaare loodus. Abikaasa kahjuks magas selle otseses mõttes maha. Aga polnud ka midagi ette heita - päevajoon hakkas lennukit kätte saama, kuna suund oli juba piki ajavööndit mitte üle nende.
Vahepeal serveeriti meile ka õhtusööki, midagi eriti fantastilist polnud. Nagu ikka - mingi makaroni-lihalobi, kana maltsadega (ok, salatiga), paar baguette'i, maitsetu jogurt, juust, kook ja igast jooki. Kuna valik oli suur, siis sai isegi valida ja niiviisi kõhu täis.
Pisarsilmil loobusime tasuta alkoholist, sest abikaasa oli kergelt tõbine (loe: tablettide mõju all) ja üksi ei tahtnud ka tinistada. Kuigi mõte ja kiusatus oli teha paar veinikest. Aga ei teinud.
Vaikselt sai tudeeritud Hispaania keele vestmikku ja poolunes jälgisin lendu üle Põhja-Ameerika - Fort George, James'i laht, Thunder Bay (vana ja kuum ETV-s näidatud seriaal tuli meelde :)) ja Suur Järvistu. Siis kadus nähtavus ja vahepeal oli isegi väike turbulents. Ekraan aga näitas edasi - Minneapolis, Mankato, Fairmont, Creston, Maryville, Atchinson, Topeka, Lawrence, Tulsa, Dallas... Dallase kohal tuli pilt jälle ette, sest ilm oli selgem ja linn oli tuledesäras.
Enam-vähem sellel ajal jagati meile kätte ka 2 paberit, mis tuli ära täita. Üks oli riiki sisenemise paber ja teine palus kinnitust kaasas olevate esemete kohta. Kuna viimane formular oli puhtas Hispaania keeles, siis tuli stjuuardessilt (lennusaatjalt?) abi küsida. Tema soovitusel tuli panna igal poole kindlalt "No", täpsustamata mida siis kaasas ei tohtinud olla. Loodetavasti meie kohvritesse narkootikumide ja plastiklõhkeaine vahele hoolsalt pakitud dollarid ja paar Uzit ei olnud nimekirjas :)
Tunnike või paar veel ja juba liuglesime üle otsatu Mexico City lennuvälja suunas. Kuna linn asub kõrgel mägedes, täpsemalt mäe tipus asuvas kuivendatud järves, siis maandumiseks tuli madalalt teha poolkaar üle õhtuse linna. Vapustav vaatepilt - isegi lennukist ei paistnud selle 20-miljonilise elanike arvuga megapolise otsa. Niikaugele kui nägid, oli tulede meri. Maandusime kohaliku aja järgi 21:35, Euroopas oli kell siis vist mingi pool 6 hommikul, mistõttu bioloogiline kell oli lootusetult sassis. Keha ja aju võitluses õige kellaaja pärast tuli võitjaks keha, kes ütles, et "ma peaksin juba ammu magama, sest olen rampväsinud". Piirilt sai templi kiirelt, kuna blanketid olid täidetud veatult. Erksaks tegi kohvrite ootamine, kuid need olid täiesti üllatuslikult sama lennuki peal ja sellega oli pinge maas.
Vastavalt soovitustele vahetasime oma kaasas olnud dollarid ja eurod peesodeks (1USD=11.15 MXN ja 1EUR=14.45 MXN) kohe lennujaamas. Seal olid tõepoolest parimad kursid, linnapeal oleks vähem peesosid peo peale laotud. Mehhikosse minnes ongi vast kõige parem variant see, kui mingi sulanuts on öirösid ja dollareid kaasas ning kui lisa vaja, siis tuleb minna pangaautomaadi manu. Eestis (Tavidis) peesosid ostes peab ikka väga vihane oma raha peale olema. Kaotad vähemalt 10%. Aga hindasid olid lihtne arvestada - panid peesodes hinnale 10% otsa ja oligi väärtus Eesti tugrikutes olemas. Mehhiko peesode lühend hindadel on $, seega ei maksa hinnasilte vaadates ära ehmuda. Põhjanaabri rahas makstavad hinnad on märgistatud US$.
Vastavalt Lonely Planeti soovitusele läksime lennujaamast hotelli 1st Class taksoga. Esiteks sellepärast, et oli õhtu ja teiseks sellepärast, et me ei tundnud linna. Mehhiko kohta üüratu hinna eest - 225$ - saime endale suure VW tuunitud kaubiku, viksi ning viisaka vanapapi ning tõeliselt 1st class teeninduse. Papi kimas nagu jaksas läbi õhtuselt "rahuliku" linnaliikluse ning veerand tunni pärast olimegi oma hotelli - "Hotel Catedral" - ukse ees. Hotell sai valitud TripAdvisori pingerea järgi - tegemist oli selgelt soosituima mõõduka hinnaklassi hotelliga. Asukoht 5 minutit jala Zocalost (peaväljakust) ning hind igati soodne. Selgus, et minu maili teel tehtud broneering oli olemas ja toa saime kiirelt. Euroopa mõistes max 3 tärni, kuid kõik oli olemas ja puhas - suur voodi, telekas, vannituba duššiga. Hoolimata sellest, et väljas oli jumalik õhtu - üle 20 kraadi sooja ja pilvitu taevas, keerasime kohe magama. Meid ei häirinud ka õue poolt tulev klubikära - mängiti vist Mehhiko etnopunki. Väsimus nõudis oma. Muss vaibus kesköö paiku (järgmiste õhtute tähelepanekud), seega müra mõttes oleks mõistlikum võtta tuba tänava poole, kes sinna hotelli läheb.
Aga oluline oli see, et olime õnnelikult kohal. Mehhikos.
No comments:
Post a Comment