Laupäev, 3.märts - Mexico City

Jälle fanfaarihelid. Eile hommikul kuuldud tuututamine ei olnudki üleväsimusest tingitud kuulmishäire. Kardina vahelt piiludes tuvastasime ka heli põhjuse. Kuna olime Zocalole väga lähedal, siis kostus hommikuti tuppa lipuheiskamise muusika. Igal hommikul kell 8.00 heisatakse keset väljakut see lipp, mis on maailma suurim. Ja igal õhtul kell 8 võetakse ta maha. Heiskajatele palju humaansem kui päikesetõus/-loojang, vähemalt kindel tööpäeva pikkus. Heiskajaid oli vist kummalgi pool 3 kandjat ühe värvi kohta e siis 18 meest. See on väga suur plagu! Ja mis on veel lahedam, kui see, et hotelli aknast paistab hommikuti kätte kuidas peaväljakul lipp masti tõmmatakse.

Aga see hommik me alla restosse ei läinudki. Eelmisel päeval oli igasugust kraami ostetud "proovimiseks". Loomulikult oli sööki nii palju proovida, et mitu korda oleks kõhu täis saanud. No ja laupäev oli ka, puhkepäev ikkagi :) Näksisime ja vahtisime telekat.

Naise ettepanekul oli tänase päeva põhiroog Antropoloogia muuseum e Museo Nacional de Antropologia. Tegemist on mitmete reisijuhtide hinnangul ühe täiuslikuma Mesoameerika põlisrahvaste ajaloo kollektsiooniga. Ilmselt nii see ka on, muuseum oli ikka üsna suur.

Sinna saamiseks kasutasime aga esimest korda kohalikku metrood - Mexico Citys on maailma odavaim metroo. Pilet maksab 2$ ja metroo võrk on piisav pääsemaks kuhu parajasti vaja. Metrood sai kasutatud ikka ohtralt ning kasutamine oli tehtud väga lihtsaks, nii et laps ka aru saaks. Metrooliinid olid kõik eri värvi ning sama värvi (või sama värvi kaunistustega) olid ka metroopeatused ja tunnelid sinna peatusesse. Eksida ei olnud võimalik.

Niisiis Antropoloogia muuseum. Piletikassast möödumise järel oli rahakotis 105$ vähem - 45$ sai vahetatud pileti vastu ning 60$ Audiogiidi vastu. Ilma giidita - vahet pole et kas siis audio- või inimgiid - on muuseumide külastamisel oluliselt väiksem väärtus. Mis neist pottidest, relvadest, kujudest ikka vahtida, kui ei tea tausta ja ajalugu. Aga tegime vaikselt tiiru peale. Esimesed asustused Mehhiko territooriumil asetatakse aega 31 000 aastat e.Kr. Arvatakse, et asukad tulid Ameerikasse Aasiast (ületades Beringi väina) ning vähesel määral tuldi ka Okeaaniast meritsi. Ei tea, võib-olla oligi nii, võib-olla ei olnud. Igatahes muuseumis olid välja pandud nende rahvaste järglaste tarbeesemed - Teotihuacani aeg, tolteegid, asteegid, Oaxaca kultuurid, Mehhiko lahe äärsed rahvad, maiad, Põhja ning Lääne Mehhiko rahvad.

Ega seda ühe hooga läbi ei õnnestugi käia. Jalad väsivad ära ja tekib väike üleküllastus. Seetõttu käisimegi vahepeal keha kinnitamas, muuseumi kohvikus. Abikaasa tellis asteekide omleti ja roog nimega "Meridien" tuli mulle. Mõlemad toidud sisaldasid muna, liha, juustu ning KAKTUST. Kui abikaasal olid väiksed kaktusetükid, siis minul oli juustu ja liha vahel susatud terve kaktuse lapats (leht?). Õnneks ilma okasteta. Hiljem nägime maal ringi sõites terveid kasvandusi - lapatsid murtakse küljest, matšeetega okkad maha ja pane kasvõi kohe pannile. Lõhn oli selline keedetud oa lõhn ja maitse kergelt hapukas. Eriliseks lemmikuks see ei saanud, kuid enamuse sõin siiski ära.

Pärastlõunal jalutasime veel läbi viimaste nägemata galeriide ja tõdesime, et eel-hispaania kultuurikelts on selles regioonis ikka väga paks. Kuigi mitme tsivilisatsiooni tõus ja hukk (kõik ennem hispaanlasi) jäi saladuseks. Miks jäeti maha Teotihuacan? Kuhu kadus maiade võimas ja arenenud riik? Kas põuad, sõjad või midagi muud? Täpsest vastust ei tea tänapäeval keegi, ainult arvatakse.

Ennem muuseumist lahkumist lõbustasime end muuseumi siseõues asuvas tiigis olevate kilpkonnade vahtimisega. Nii kohalikele lastele kui meiesugustele põhjamaalastele oli kilpkonnade nägemine "vabas looduses" elamuseks.

Pärast tallasime veel muuseumi ümbruses ringi. Seal oli lugematu hulk erinevaid nänniputkasid ja ringi liikus ka pärismaalaste pidurõivastes rahvalõbustajaid. Üks tantsis näiteks trummi saatel surmatantsu. Kuigi tegemist on turistidele mõeldud meelelahutusega, on tants, rõivad ja tantsija autentsed.

Sealsamas oli püsti pandud asteekide aastaringi-karussell e Voladores de Papantla tantsu riistapuu (pildil). See oli üks vaatemäng, mida me kindlasti tahtsime näha. Mida see endast kujutab? Tegemist on ühe kõrge postiga (à la 3-kordne maja), mille otsas on neljakandiline või ringikujuline moodustis. Posti tipus on ümber selle keritud 4 nööri. Show algab sellega, et 4 rahvariietes pärismaalast ronivad posti tippu. Seal seovad nad nöörid ümber oma jalgade ja lasevad ennast pea alaspidi rippu ning hakkavad vaikselt ümber posti tiirlema. Kuna nöör kerib ennast posti ümbert lahti, siis iga tiiruga jõuavad nad maale lähemale. Üks tiirleja mängib aga samal ajal vilespillil rahvuslik-traditsioonilisi meloodiaid. Kokku teevad "lendajad" 13 tiiru, mis 4 tantsija peale teeb kokku 52 tiiru (nädalate arv aastas). Arvatakse, et see traditsioon on 1500 aastat vana ja peaks aitama kaasa maaviljakusele ja vihma välja manamisele. Igatahes seekord neil posimine ebaõnnestus, sest lähipäevil ei olnud isegi sedamoodi, et selles kandis kunagi pilvi oleks olnud.

Pärast showd uurisime veel seda, et mida kohalikud kraamimüüjad pakuvad. Põhiteema oli söök - kuivatatud seanahakrõpsudest (suured lehed) kuni väga värviliste maiustusteni. Ostsime paar erinevat maiustust, väga head olid. Ei oskagi millegagi võrrelda.

Hilise pärastlõuna veetsime sealsamas asunud Chapultepeci pargis jalutades. Silma jäid agressiivsed, varese moodi, pika sabaga linnud. Nende nime sain teada hiljem, seega kui reisipäevikus selle leheni jõuan, kus see kirjas, siis märgin ta ka üles. Otsida ei viitsi. Neid linde oli igal pool Mehhikos. Veel nägime näiteks musta värvi oravaid, pargis kasvasid palmid ja bambus. Ja niimoodi uudistades ja lonkides need tunnid lendasid.

Pargist jõudsime välja Torre Mayori lähistel ja seetõttu mõtlesime, et käime selle tipus ka ära. Torre Mayor on mingitel andmetel Ladina-Ameerika kõrgeim pilvelõhkuja oma 55 korruse ja 230 meetriga. Sees käisime ära, kuid ei saanud aru, kas siis saab sinna tippu või ei. Kusagil mingit viidet ei leidnud, hiljem kodulehelt uurides ei olnud ka ühtegi sõna selle kohta. Samas LP väitis, et vaateplatvormilt avaneb hunnitu vaade linnale. Mine sa nüüd võta kinni, meie igatahes esimesest korrusest kõrgemale ei saanud. Samas oli ka laupäeva õhtu ning pilvelõhkuja all olevatest kauplustest hakkasid viimasedki uksi kinni panema.

Pärast seda läksime hotelli ära, kell oli juba 6 läbi. Hävitasime jällegi proovimiseks ostetud toite nagu hommikulgi, jõime rahvusjooki cocat ning veidi ka cervezat ning vaatasime hispaaniakeelset "Tagasi tulevikku". Rohkemaks lihtsalt jõudu ei olnud.

Klubis oli täna jälle pidu. Seekord siis midagi Tarantino filmimuusika laadset. Täitsa lahe oli, seekord sai pidu ennem läbi, kui uni peale tuli. Ehk siis 12 paiku.