Kui oma silmad lahti lõin - paistis aknast silt Tuxtla Gutierrez. Järelikult olime õige bussi peal :)
Sõit oli olnud tegelikkuses paar tundi lühem kui sõiduplaan oli välja lubanud - kell oli 7.30 hommikul. Saime oma pagasilipikute aluselt kohvrid kätte ja LP kaardi alusel hakkasime minema keskplatsi suunas. Paljud linnad on Mehhikos sellise tüüpilise ameerikaliku ülesehitusega. Joonsirged tänavad ühtepidi ja täpselt samasugused ristuvad tänavad teistpidi. Ehk siis tekib selline ruudustik, kus on suhteliselt lihtne orienteeruda. Tänavanimed on ka sarnane matemaatika - 1.Põhi, 4.-s Lääs jne. Ehk siis kohe saada teada kuhu poole tänav läheb ja mitme tänava pärast on sinu sihtkoht.
Keskväljakul olime täpselt kell 8.00. Nii täpselt sai seda määrata seetõttu, et just algas lipuheiskamine. Justkui Mexico Citys - pasunamehed, trummarid, suur lipp. Ilmselt see siis traditsioon igal pool üle riigi.
Natuke arupidamist LP-ga ning otsustasime üle vaadata keskplatsi lähedal asuva hotelli "Regional San Marcos". Vabu tubasid oli ning hind sobis kah - 360$ öö eest. Esimest (ja hiljem tuli välja, et ka viimast korda) sain kasutada maksevahendina kaarti, krediitkaarti. Siiani ja ka edaspidi oli ainult sularahaäri. Kuigi hotellides olid terminalid olemas, nad ütlesid kohe, et kaarte nad vastu ei võta. No mis siis ikka, sularaha automaate oli igal pool piisavalt, seega ei pidanud ka mingeid üüratuid summasid kaasas kandma. Abikaasa arvas, et tuba oleks võinud olla veidi puhtam, minul etteheiteid polnud. Positiivne oli konditsioneeri olemasolu.
Dušši all käimine, riiete vahetus ja jalgade sirutamine aitas meil ööbussist taastuda. Pärast seda läksime alla restorani hommikust sööma.
Aga nagu tavaliselt, annaks väikese ülevaate ka sellest linnast, kuhu jõudsime. Tuxtla Gutierrez on Chiapase osariigi pealinn ning seal on natuke rohkem elanikke kui Tallinnas. Chiapas piirneb kagust Guatemalaga ning edelast Vaikse Ookeaniga. Siin on Lõuna-Mehhiko mägiseim alu ning siin asuvad ka vihmametsad. Tänu asukohale ja geograafilistele iseärasustele on siin ka üks ohtlikumaid piirkondi riigis - narkoäri, zapatistid ja muu rahvas. Tuxtla keskmise turisti peatuskohaks ei kvalifitseeru (seda kinnitas valgete inimeste vähesus tänavail), kuigi teha ja näha oli seal nii mõndagi. Aga sellest kõigest järgemööda. Tuxtla Gutierreze nimi on muide segu vanast ja uuest kultuurist (nagu paljud asjad sellest kirevas riigis). Tuxtla tuleb nahuatli keelsest sõnast Tochtlan, mis tähendab "jänesterohket kohta". See oli ka vana pärismaalaste asula nimi. Gutierrez lisati paarsada aastat hiljem ühe senjoor Gutierreze auks, kes kaitses vapralt föderaalse Mehhiko riigi teket.
Kuhu ma jäingi... Ah jaa, läksime hommikust sööma. Et veelkord üle rõhutada hommikusöögi traditsioone, siis omlett on kõige alus. Ükskõik millega see omlett siis on (nt singi, nachode, ubade, kana, juurikate või muuga). Sinna juurde käib apelsinimahl ja lõpetuseks kohvi. Tuxtla eripäraks oli see, et omleti juurde serveeriti ka praetud banaane. Arve oli mul seekord ka reisimärkmiku juures - 82$ läks kokku. Normaalne hind seega.
Päev jätkus asjalike tegevustega, sest soov oli pesu pesta. Olime mitmetes linnades näinud lavanderiasid e selvepesulaid. Kuna LP kaart näitas paari säärase olemasolu läheduses, siis haarasime oma kõige räpasemad hilbud ning asusime otsima. Leidsime asutused üles, kuid kuna oli pühapäev, siis olid kõik kinni. Jälle parimad tervitused Murphyle, kes oma seadustega tegi selle kuuma ja tuulevaba ilmaga kõndimise mõttetuks tegevuseks. Kõmpisime noruspäi hotelli tagasi ja küsisime retseptsioonist nõu. Seal soovitati veel ühte vaadata. Mis arvate kas see oli laht? Muidugi....ei olnud. Tapva pilgu vastuvõtulaua poole vaadates, läksime oma tuppa tagasi. Hetkel kui hakkasime oma ust avama, kõnetas meid toateenindaja. Käte ja muude märkidega küsis ta meie käest, et kas meie tahtsime pesu pesta. Meie muidugi noogutasime lootusrikkalt. Proua lubas, et ta peseb vajaliku pesu ära ning lisaks ka triigib ära. Hinnaks oli 6$ hilp. Tundus mõistlik, seega andsime talle portsu riideid ja leppisime kokku, et raha jätame homme kapi ääre peale. Ise läksime linna peale.
Kuna oli tõesti väga lämbe ja suhteliselt keskpäeva lähedane aeg, siis läksime sinna kus ei olnud nii kuum - läksime poodidesse kolama. Hakkasime valmistuma džunglisse jõudmiseks - malaariasääskedele kingituseks võtsime 2 purki tõrjevahendit. Kuna riidepoodides olid aled, siis abikaasa tegi seal kiire kammimise. Ja seekord tõesti kiire :)
Kui päike oli taeva keskelt veidi edasi liikunud, oli linn taas jalutatav. Võtsime takso ning sõitsime kohalikku loomaaeda. Kesklinnast linna äärde maksis sõit 30$, pagan mulle meeldib selline 
taksondus, kus taksomeetrit ei ole, kuid keegi ei koori sind (vähemalt ei tundu, et kooritakse). Loomaaed oli sõna otseses mõttes kohalik, sest kõik seal eksponeeritavad isendid olid oma osariigi kraam. Pileti eest kasseeriti 20$ ning see läks kirja annetusena. Chiapase osariiki iseloomustab see loomaaed väga hästi - nagu öeldud oli kõik oma osariigi loomad, kuid sellegipoolest oli see üks liigirikkamaid loomaaedu Põhja-Ameerikas! Zoo asus parkmetsas, ühe mäe küljel. Ka väljaspool puure kolas ringi igatsugu põnevaid elukaid. Mis meil siis meelde jäid - krokodillid, lademetes erinevaid kilpkonni ja iguaane, ahvid, maod, kotkad, kümned liigid papagoisid, kaslased jne. Möiraahvid olid vabas looduses - kõrgel puude otsas ja möirgasid seal. Eredalt jäid meelde aarad (sest nad olid eredavärvilised ja tegid sea häält), puuma (killeripilguga kiisu) ning jaaguar 
(mängis oma kaslase rolli hästi välja - magas puu all). Kokku läks meil seal ära paar tunnikest, sest meie jaoks oli väga palju selliseid linde/loomi, keda siiani polnud õnnestunud elusast peast näha. Osadest polnud kuulnud kah.
taksondus, kus taksomeetrit ei ole, kuid keegi ei koori sind (vähemalt ei tundu, et kooritakse). Loomaaed oli sõna otseses mõttes kohalik, sest kõik seal eksponeeritavad isendid olid oma osariigi kraam. Pileti eest kasseeriti 20$ ning see läks kirja annetusena. Chiapase osariiki iseloomustab see loomaaed väga hästi - nagu öeldud oli kõik oma osariigi loomad, kuid sellegipoolest oli see üks liigirikkamaid loomaaedu Põhja-Ameerikas! Zoo asus parkmetsas, ühe mäe küljel. Ka väljaspool puure kolas ringi igatsugu põnevaid elukaid. Mis meil siis meelde jäid - krokodillid, lademetes erinevaid kilpkonni ja iguaane, ahvid, maod, kotkad, kümned liigid papagoisid, kaslased jne. Möiraahvid olid vabas looduses - kõrgel puude otsas ja möirgasid seal. Eredalt jäid meelde aarad (sest nad olid eredavärvilised ja tegid sea häält), puuma (killeripilguga kiisu) ning jaaguar 
(mängis oma kaslase rolli hästi välja - magas puu all). Kokku läks meil seal ära paar tunnikest, sest meie jaoks oli väga palju selliseid linde/loomi, keda siiani polnud õnnestunud elusast peast näha. Osadest polnud kuulnud kah.Siis sõitsime linna tagasi ja läksime Burger Kingi. Jah Burger Kingi (kriitika säärase korporatiivse rämpstoidukoha külastamise eest palun saata tähitud kirjaga)! Niisama, vahelduseks. Osati ka kontrollimaks, et kas tõepoolest kõht enam mitte-Mehhiko toitu ei seedigi (nagu eile juhtus). Seedis küll ja kõhu sai seal ikka kõvasti täis. Ning mis kõige tähtsam - burksiputka oli konditsioneeritud ning seal oli jahe!
Pärast sellist kõhuruunet läksime hotelli ja tegime siesta kuni õhtu kell seitsmeni. Tuxtlas esinev lämbe õhk ja tuulevaikus oli kontimurdev. Pealegi oli meil öine bussisõit seljataga, mis vaikselt tunda andis. Õhtul, pärast väikest uinakut olime värsked ning panime end kenasti riidesse ja mõtlesime minna Marimba parki, kus igal laupäeval ja pühapäeval on tasuta marimbapeod. Marimba on vist eesti keeles timpan, Chiapase osariigis oli aga marimbamuusika väga populaarne. Lõunas asuvas Guatemaalas on see aga lausa religioon. Mehhikos mängitavasse marimbamuusikasse on põimitud nii Lääne-Aafrika kui ka ameerika pärismaalaste rütme. Lubas igatahes lahedat õhtupoolikut.
Tegelikult kukkus välja veel lahedam kui ootasime. Niipea kui hotellist välja saime, nägime, et peatänaval toimub midagi. Kogu peatänav oli liikluseks suletud ning nii kaugele kui silm ulatus olid rahvamassid. Tuli välja, et täna peeti Tuxtlas karnevali! Mööda peatänavat liikusid erinevad orkestrid, tantsutrupid, suured ehitud platvormautod (sh nt Corona ja Coca-Cola reklaamidega) ning tuunitud sõidukid. 
Justkui oleks Brasiiliasse sattunud. Kogu rongkäigu pikkus oli silmaga hinnates ca 2 kilomeetrit ja kogu selles pikkuses kõlas sambamuusika. Mõnda aega seisime ja vaatasime showd, kuid kuna otsa ei paistnud tulevat, siis hakkasime minema marimba-pargi suunas, mis asus karnevali liikumisele vastupidises suunas. Karnevali lõpetasidki üles vuhvitud eramassinad, millest rõhuva enamuse moodustasid VW Põrnikad. Ikka seesama kama - võimas soundisüsteem, igale poole võimalikku ja võimatusse kohta topitud sporttuled, ülespoole käivad uksed, keremaalingud, tuunitud sisu jne. Üks volkar suutis kiirendamisel isegi leegi sumpast välja lasta ning seda inimeste kätetöö tippsaavutust ei väsinud autoomanik ka kordamast. Täpselt sellel hetkel kui meist möödus viimane karnevali sõiduk, olime marimba-pargi väravas. Seal käis pidu juba täie hooga - suur bänd mängis pargi keskel asuval laval, mingi neidis laulis ja üle keskea rahvas vihtus tantsu. Lugude vahepeal tutvustati kaugelt tulnud külalisi - jutule saadi Kuubalt ja Venetsueelast tulnud vanameestega. 
Nad said omale isegi sooviloo. Jalutasime pargis ringi, nautisime head mussi ja imestasime kui hästi kohalikud vanainimesed liiguvad. Nautisime ka tegelikult tähelepanu, sest heledanahkne valges kleidis blond tüdruk ja 2-meetrine heleda nahaga kodanik eristusid rahvamassist väga selgelt. Eriti läks abikaasa peale kohalikele lastele - need jõllitasid silmad suured, näitasid näpuga ja sosistasid. Tuues võrdluse Eesti tasandile - justkui neeger jalutaks Elvas ringi (palun neegritel ja Elva elanikel mitte otsida sellest lausest solvangut).
Justkui oleks Brasiiliasse sattunud. Kogu rongkäigu pikkus oli silmaga hinnates ca 2 kilomeetrit ja kogu selles pikkuses kõlas sambamuusika. Mõnda aega seisime ja vaatasime showd, kuid kuna otsa ei paistnud tulevat, siis hakkasime minema marimba-pargi suunas, mis asus karnevali liikumisele vastupidises suunas. Karnevali lõpetasidki üles vuhvitud eramassinad, millest rõhuva enamuse moodustasid VW Põrnikad. Ikka seesama kama - võimas soundisüsteem, igale poole võimalikku ja võimatusse kohta topitud sporttuled, ülespoole käivad uksed, keremaalingud, tuunitud sisu jne. Üks volkar suutis kiirendamisel isegi leegi sumpast välja lasta ning seda inimeste kätetöö tippsaavutust ei väsinud autoomanik ka kordamast. Täpselt sellel hetkel kui meist möödus viimane karnevali sõiduk, olime marimba-pargi väravas. Seal käis pidu juba täie hooga - suur bänd mängis pargi keskel asuval laval, mingi neidis laulis ja üle keskea rahvas vihtus tantsu. Lugude vahepeal tutvustati kaugelt tulnud külalisi - jutule saadi Kuubalt ja Venetsueelast tulnud vanameestega. 
Nad said omale isegi sooviloo. Jalutasime pargis ringi, nautisime head mussi ja imestasime kui hästi kohalikud vanainimesed liiguvad. Nautisime ka tegelikult tähelepanu, sest heledanahkne valges kleidis blond tüdruk ja 2-meetrine heleda nahaga kodanik eristusid rahvamassist väga selgelt. Eriti läks abikaasa peale kohalikele lastele - need jõllitasid silmad suured, näitasid näpuga ja sosistasid. Tuues võrdluse Eesti tasandile - justkui neeger jalutaks Elvas ringi (palun neegritel ja Elva elanikel mitte otsida sellest lausest solvangut). Hilisõhtul jalutasime hotelli tagasi, tänavad oli rahvast tühjenenud. Võtsime poest jälle veidi kesvamärga ning toitu ja veetsime mõnusa õhtupooliku. Muide meie riided olidki pestud ja triigitud ning ootasid meid oma toas voodi peal. Järjekordne tore päev oli.
No comments:
Post a Comment