Tänase päeva jutt tuleb keskmisest pikem, kuna meile räägiti pikalt ja laialt kohalike pärismaalaste kommetest ning niipalju kui meelde jäi, sai kõik üles tähendatud. Sest vähemalt meie jaoks oli tegu pagana huvitava jutuga.
Aga kõigest järgemööda. Hommik San Cristobal de las Casases oli omamoodi huvitav. Öösel olime isegi endale paksema teki peale vedanud, sest temperatuur langes sinna 13-14 kraadi juurde (varvaste ja ninaga mõõdetud tulemuse keskmine). Ehk siis selline keskmine Eesti suveilm ööpäev läbi. Hommikusöögiks oli kuum kohv, hot cakes, soojad saiakesed ning maasika- ja papaiamoos. Hot cakes ja soojad saiakesed on muide 2 erinevat asja - esimesed on magusad koogikesed ja teised... noh soojad saiakesed. Magusast sai oksendamiseni ja arve selle suhkrulaksu eest jäi alla 100 peeso.
Tänase päeva peamine plaan oli külastada pärismaalaste külasid. Just nimelt ei taha öelda indiaanlaste, kuna Kolumbuse geograafilist ignorantsust pole mõtet rõhutada ning Indiaga pole ju kohalikel mingit pistmist. LP väitis, et tuurid algavad keskplatsilt ning turistidel omapäi pole mõtet küladesse minna, kuna taustinfo tegeliku elu kohta annab külastusele kordades väärtust juurde. San Cristobali keskväljakul astuski üks tüüp juurde ning andis meile voldiku, mille peale oli kirjutatud "Alex & Raul Tours", San Juan Chomula & San Lorenzo Zinacantan, 5 tundi, 150 peesot nägu. Diil! Alexi ja Rauli tuur oli ka üks kiidetumaid nii LP-s kui ka erinevatel reisisaitidel.
Tuur algas 9.30, vahepeal saime jälle korrespondentsi Eesti poole teele panna. Sõit kahe mikrobussiga kestis 20 minutit ning grupid jagunesidki kaheks - ca 6-7 inimest ühe giidiga. Esimeseks peatuskohaks oli San Juan Chomula ning meie giidiks oli Cesar, kelle juured olid samuti siin mägedes, kuid kuna ta soovis elada modernsemat elu, siis oli ta sunnitud ära kolima San Cristobali. Pärismaalaste külad toimivad oma reeglite järgi ning kui neid reegleid ei järgita, siis heidetakse sind lihtsalt kogukonnast välja ja sunnitakse ära kolima. Cesar oli töötanud ka mõnda aega Cancunis, Hiltoni keti hotellis, kuid üle paari aasta sellele orjatööle (tema sõnad) ja korporatiivelule pühendada ei soovinud. Tuli hoopis tagasi oma juurte juurde ja nüüd tutvustab külalistele oma kultuuri ja traditsioone. Edasi tulebki pikem jutt maiade järeltulijate elust-olust nagu Cesar meile seda rääkis.
Esteks seletati ära käitumisreeglid - kirikus sees pilti teha ei tohi, kogukonna liidritest pilti teha ei tohi ning ka tavalisi külaelanikke ei ole mõtet ilma luba küsimata fotografeerida. Kahe esimese reegli rikkumine toob kaasa füüsilise karistuse kohalike kappide poolt (varustatud kaigastega). Erandeid ei ole. Seega oli väga kasulik, et need reeglid meile nüüd üheselt selged olid. Pildistamine oli keelatud seetõttu, et väidetavalt võtab see juhtidelt ja kirikus pühakutelt hinge. Hinge kaotamise eest ei tundunud kaikaga mööda kuppu andmine tegelikult eriti julma karistusena.
San Juan Chomula e lihtsalt Chomula ning enamus ümberkaudsetest küladest kuuluvad tzotzili keelt rääkivatele maiadele. Võõraid (sh mehhiklasi) sinna elama ei lubata, isegi ööbida ei ole külades reeglina võimalik. Rääkimata siis majade müümisest. Mehhikos elab kokku ligikaudu 12 miljonit pärismaalast, kes räägivad 62 erinevat keelt. Maiade keeli räägib Mehhikos ja Guatemaalas kokku 5 miljonit inimest. Enamus pärismaalastest on vaesed ja tegelevad põlluharimisega, see on ka põhjus, miks zapatistid oma rühmituse lõid.
Tzotzilid on teadlikult valinud sellise eraldatuse muust maailmast. Samuti on nad valinud oma elustiili ja tegelikult ka elatustaseme. Nende soov on säilitada oma kultuuri ja keelt ning nad ei soovi saada mehhiklasteks. Cesar rääkis kuidas suurte turismibussidega külla kirikut ja turgu vaatama saabuvad turistid vaatavad kohalikele tihti ülevalt alla ja ei mõista nende elustiili. Arvatakse, et nad on rumalad ja ei suuda oma elu kaasajastada, teadmata, et see on inimeste teadlik valik.
Meie tuur algas surnuaia juures. Surnuaial oli nelja värvi riste - valged, mustad, sinised ja rohelised. Jah riste. Tegemist ei ole siiski katoliiklike ristidega vaid maiade ristidega (visuaalselt erinevusi pole). Nende ristidega koos kasutatakse männioksi, mis on tzotzilide jaoks püha puu. Lõuna pool džunglis, kus mände ei kasva, on pühaks puuks Ceiba puu. Samas katoliiklus on siiski kohalikku usundit väga palju mõjutanud ning kaasaegne usund on katoliikluse ja maausundi ristand, kuid sellest hiljem. Ristide värvid näitasid surnud inimese vanust - valged ristid tähistavad surnud lapsi, mustad täiskasvanuid ja sinised ning rohelised noori. Noori tähistavate ristide erinevatel värvidel oli samuti üsna lihtne seletus - tzotzilite jaoks on tegemist ühe ja sama värviga. Nende keeles on üks ja seesama sõna nii rohelise kui sinise jaoks e siis taevas ja muru on nende jaoks ühte värvi. Surnuaial ja selle ümber kolasid ringi ja nosisid rohtu lambaid. Neid kasvatavad kohalikud ainult villasaamise eesmärgil, lambaliha ei sööda kunagi. Lambavillased paksud riided olidki domineerivad Chomula elanike garderoobis (kui nii võib öelda). Muide iga küla rahvariided on erinevad, seega on väga lihtne kindlaks teha, kust keegi pärit on.
Meie tuur jätkus väikese jalutuskäiguga küla põldude vahel looklevatel tänavatel. Varsti jõudsime ühe maja juurde, mis oli lokaalse tähtsusega pühakoda. Meie grupp paluti sealse usujuhi poolt sisse. Lugupeetav ise oli muide täis kui tinavile (tuletan meelde, et kell oli ligikaudu pool 11 hommikul). Usujuht pühakojale valitakse aastaks ning selle ametiposti saamiseks tuleb teha läbi üsnagi pikk rituaal. Esiteks pead valima Chomula kirikus endale pühaku kuju, keda hakkad kummardama. Kui ennem sind on selle sama pühaku omale kummardamiseks valinud näiteks veel 17 meest, siis pead 17 aastat ootama ennem kui saad usujuhi staatuse. Selle aja jooksul pead töötama kirikus, sest usujuhiks olemine on VÄGA kulukas. Kui sinu aeg kätte jõuab, siis kolid oma kodukülast Chomulasse, rendid aastaks maja ja rajad oma pühakoja. See pühakoda, kuhu meid viidi oli tavaline muldpõrandaga talutare, kuhu sisse oli rajatud siis altar.
Kulutused aga tekivad rituaalidest. Esiteks muidugi maja rent, kuid peale selle on veel väga palju kohustuslikke elemente, mille eest peab usujuht hoolitsema (ning mille peab omast taskust kinni plekkima). Näiteks pühakojas peavad maas olema männiokkad, seintel peavad rippuma värsked mägitaimed, altaril peavad pidevalt põlema küünlad, urnis peab tossama männivaik lõhna tekitamiseks ning lisaks omatakse veel hulk erinevaid altarikaunistusi. Iga 20 päeva tagant (maiade jaoks 1 kuu) vahetatakse taimi ning siis tuleb korraldada suur pidu, jällegi usujuhi rahakoti arvelt. Cesar tõi ka näite - männivaigu kilo on 250 USD ja aastas läheb seda ca 80kg. Seega ainuüksi männivaigu peale kulub aastas 220tuh EEK! Täiesti uskumatud summad.
Peale kõigi nende kaunistuste ja pidude, peab usujuht varustama palvetajaid söögi ja joogiga. Eks seda jooki jagub muidugi ka juhile endale :) Aga mis veel meile pühakojas silma jäid, olid üle altari veetud jõulukaunistused (tuletan meelde, et oli märtsi keskpaik) ja vilkuvad ning pinisevad jõulupuu tuled. Meie giid rääkis, et need võetakse maha alles siis, kuid nad katki lähevad. Seni aga värvilised tuled jäävad vilkuma ning kõlab "Aisakell, aisakell...".
Meile seletati veel ka värvide tähendusi (mitte siis jõulukaunistuste omi vaid üldiselt). Põhivärve on 5 - roheline/sinine, must, valge, punane ja kollane. Roheline on maailma keskpunkt e mänd/Ceiba puu. Must on ka neil seotud surmaga ning samuti tähistab läänt. Läände loojub päike (e sureb päev) ja peaga lääne suunas maetakse ka kõik surnud. Selle vastand on loomulikult valge ning see tähistab sündi ja toitu, valge on ka idakaare värv. Kollane sümboliseerib põhja ning jõukust ja punane oli lõunakaare värv (tähendas ka verd). Vastavalt nendele värvidele põletatakse pühakodades ka küünlaid. Valge on tortilla värv, seega seda värvi küünla põletamine on toit jumalale. Kollase põletamisega paluti aga näiteks raha. Küünlaid on alati 3-ga jaguv arv või siis 13. 13 on liigeste arv inimesel - 3*2 kätel, 3*2 jalgadel ning kael. Nii 3 kui 13 on maiade jaoks pühad arvud ning seoseid ja uskumisi nende numbritega seoses on palju. Aga pühakojaga oli selleks korraks kõik ning mõne peeso toel kergendasime selle pühakoja usujuhi kulude koormat ja tänasime teda vastuvõtu eest. Vaevalt, et ta midagi väga adus, sest alkohol oli teinud oma töö.
Sellest pühakojast edasi liikusime keskväljakule, kus oli tõesti näha juba üsna palju turiste. Peaväljak oli agressiivseid müügimehi ja kerjavaid lapsi täis. Meie giid ütles, et me mingil juhul lastele raha ei annaks, sest muidu nad ei lähe kooli. Leiavad, et kerjamine tasub palju rohkem ära. Tegime nagu Cesar õpetas ja ükski kriimunägu ei saanud meilt peesotki. Meile anti natuke vaba aega ja kõndisime keskplatsil ja selle läheduses asuval turul ringi. Tegime vargsi pilte, üritades teha nägu, et mitte inimestest. See sobis, ükski kaikamees keskplatsi kõrvalt meiega õiendama ei tulnud.
Niisiis kirik. Korrati veel üle, et kirikus pildi tegemine tähendab minimaalselt lõhutud kaamerat, verist nina ja ööd kohalikus kongis. Väljast oli kirik nagu kirik ikka, kuid sisemus ja traditsioonid erinesid kristlikust kirikust kui öö ja päev. Kiriku põrand oli üleni kaetud männiokastega ning kõik seinad olid täis pühakute kujusid (needsamad pühakud kelle poole peab palvetama, et usujuhiks saada). Pühakutel rippusid kaelas peeglid, millel on mitu seletust. Kõige levinumaks on uskumus, et vanad maiade jumalused kandsid kaelas mingeid mineraalsest materjalist kilpe, mis päikest peegeldasid. Seega on komme lihtsalt katoliiklikele pühakutele üle toodud. Peegeldav valgus ka puhastavat inimesi.
Peale pühakute sai veel oma usku kinnitada ka teiste objektide poole palvetades. Üheks levinuimateks olid Coca Cola või Pepsi Cola pudelid. Nagu ma vist juba eelnevalt olen kusagil maininud, on Coca Cola mehhiklaste absoluutne lemmikjook ning tarbimise järel ollakse oma põhjanaabrite järel teisel kohal. Kuid ei kummardata ei maailma kallimat kaubamärki ega selle pakendit vaid hoopis sisu. Vana pärismaalaste uskumuse kohaselt seostub gaaside väljastamine kehast pahadest vaimudest vabanemisega (sellest ilmselt ka nende gaaside paha lõhn :)). Vanasti joodi nende gaaside tekitamiseks mingit taimedest kokku keedetud pruuni jooki, tänasel päeval on see lihtsalt üle kantud kaubandusvõrgust saada olevatele kooladele. Värv ja toime on ju sama. Seega kui keegi krooksub või pihustab vaikselt peeru, siis palun mitte pahandada! Inimene tegeleb omaette eksorsisimiga!
Võib-olla võib tavalisest katoliiklusest erinevaks pidada ka kanade ohverdamist kirikus. Ka sellel on täiesti loogiline põhjus - juba vanad maiad rääkisid, et kanaga ravitakse haigusi. Tegemist on täiesti unikaalse ja universaalse medikamendiga. Sest kui puudutada elusa kanaga käsi, keha, jalgu ja pead, siis lähevad kõik haigused kana sisse. Siis piisab vaid kanal kael kahe korra keerata ning oledki haigustest prii. Musta kanaga sama operatsiooni tehes saab muide vabaneda nõidustest, seega kanu tasub pidada. Vähemalt nii seal usutakse.
Ja kõigele sellele ebatavalisusele vaatamata on tegemist siiski peamiselt katoliiklusega. Kõige suurem pühak selles linnas (nagu linna nimigi vihjab) on Ristija Johannes. Usuhierarhias on tema asetatud isegi Jeesusest endast kõrgemale.
Ahjaa, meessoost chomulalastele meeldis pauku teha. Seest õõnes puujunn kätte, see püssirohtu täis, punn ette, suitsu pealt süüde, käsi püsti, silmad kinni ja JUMAKI. Mitu korda jättis süda lööke vahele. Eriti populaarne on paugu tegemine siis, kui mehepoeg on joonud. Ja nende Jumal kaitseb joodikuid, sest käteta kohalikke me ei näinud. Kuigi pauk, mis sellisest instrumendist tuleb on ikka võimas.
Nii palju siis San Juan Chomulast, edasi sõitsime naaberkülla San Lorenzo Zinacantani ning see oli hoopis teistsugune. Ei mingit paugutamist, ei mingeid turiste, ei mingit joomingut. Kirik oli nagu kirik ikka - pinkidega, põrand pühitud ja palvetati Jeesuse kuju poole. Zinacantanlased ütlevad, et Chomulalased elavad nagu koerad. Seda öeldes nad siiski ei heida midagi ette nende uskumustele ja kommetele - ollakse tolerantsed kõikide uskude suhtes. Seda kasutatakse aga tihtipeale ära. Mehhikosse voolab sisse igatsugu uskukeerajaid - mormoone, Jehhoova kummardajaid, presbüterlasi ja muid elukaid, kes tahavad tuua "ainsat ja õiget usku matsidele". Jätke põlisrahvad rahule kuradi jobud!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Zinacantanis sai meile osaks au külastada ühte käsitööliste kodu. Tegemist oli väikese majapidamisega kesklinna lähedal. Ok tegelikult ikka ei olnud väike - kokku oli selles perekonnas 21 liiget. Kodus olid ainult naised, sest nii on kombeks. Mehed lähevad kas varavalges põllale (või nt kohvi-istandusse) või aitavad küla peal kellelgi maja ehitada. Maja ehitamist ka nägime - üks mees kopsis midagi, 3-4 meest tõmbasid suitsu ja ilmselt aasisid töötegijat. Üksteise aitamine on siiski põlisrahvaste seas üsna levinud ja talgutelaadset töötegemist on palju. Vastavalt meie giidi jutule vastandub see keskmise mehhiklase ellusuhtumisele. Seega ühe mehhiklase enda hinnangul on nad ikka üsna kinnised - maja ja krundi ümber ehitatakse müür ning kogu elu käib müürist seespool. Ega see väga ei huvita, mida naaber teeb. Ehk siis mehhiklased ei ole sellised ülevoolavalt avatud ja suhtlemisaltid, pigem ikka natuke kinnised. Selle väitega võib nõusse jääda, kuigi peab mainima, et kõik kellega suhtlesime ja kohtusime olid vägagi sõbralikud.
Aga käsitöölistest edasi. Kodus olevate naiste tööd on kudumine (elatusallikas), söögitegemine, laste kasvatamine. Muide kõik, mis naine oma käsitööga teenib, jääb naisele. Mehega ei pea ta midagi jagama. Abiellutakse selles kogukonnas noorelt 12-13 aastaselt, esimene laps sünnib 15-aastaselt. Peres on keskmiselt 7-8 last, sest rasestumisvastaseid vahendeid ei ole lubatud kasutada.Meie külaskäigu ajal kõva töö käis. Hunnik vaipu, tekke, laualinasid jne oli muidugi valmis ja meie ootel, kuid samas käis ka pidev uute tegemine. Ülemine pilt on 37 aastasest naisest, kes tegi järjekordset vaipa. Et külalistel asi ülemäära teoreetiliseks ei läheks ja et ostusoov kergemini esile tuua, viidi meid kööki. 
Köögiks nimetan ma hoovi peal olnud muldpõrandaga hoonet, kus ühes nurgas oli lõke e söögitegemise koht. Meie meeleheaks valmistati meile musta värvi maisijahust tortillasid, mida sai siis kuumalt proovida, raputades eelnevalt peale purustatud kõrvitsaseemneid ja lisaks lusikaga teravat tomatikastet. Oi kuidas maitses hästi! Kohe mitu tükki sai hinge alla pandud. Kuid see polnud veel kõik. Meile anti proovida ka kahte erinevat alkot, kuid nende nimetused ja koostis on kadunud ajaloo annaalidesse. Märkmikus on mul lihtsalt kirjas, et mu abikaasale teine jook maitses, kuna see oli selline magus. Toidu eest panime neile laua peale ka veidi kõlisevat ja läksime kauplesime käsitöö müüjatega. 
Müüjannadeks olid ilmselt pere vanim ja noorim liige, kes oskasid hispaania keelt vist jällegi sama palju kui meie. Oluline oli see, et numbrid olid selged. Kauplesime välja 2 lauakatet ja veel 2 väiksemat alust - kokku 90$. Suurt tekki ei tahtnud veel ikka osta, kuna pikk tee veel ees ja ega kohver pole kummist.
Köögiks nimetan ma hoovi peal olnud muldpõrandaga hoonet, kus ühes nurgas oli lõke e söögitegemise koht. Meie meeleheaks valmistati meile musta värvi maisijahust tortillasid, mida sai siis kuumalt proovida, raputades eelnevalt peale purustatud kõrvitsaseemneid ja lisaks lusikaga teravat tomatikastet. Oi kuidas maitses hästi! Kohe mitu tükki sai hinge alla pandud. Kuid see polnud veel kõik. Meile anti proovida ka kahte erinevat alkot, kuid nende nimetused ja koostis on kadunud ajaloo annaalidesse. Märkmikus on mul lihtsalt kirjas, et mu abikaasale teine jook maitses, kuna see oli selline magus. Toidu eest panime neile laua peale ka veidi kõlisevat ja läksime kauplesime käsitöö müüjatega. 
Müüjannadeks olid ilmselt pere vanim ja noorim liige, kes oskasid hispaania keelt vist jällegi sama palju kui meie. Oluline oli see, et numbrid olid selged. Kauplesime välja 2 lauakatet ja veel 2 väiksemat alust - kokku 90$. Suurt tekki ei tahtnud veel ikka osta, kuna pikk tee veel ees ja ega kohver pole kummist. Lõpuks anti veel väike õppetund kohalikust rahvameditsiinist. Kribasin üles selle, mis meelde jäi.
Haavade kokkukasvamise kiirendamiseks soovitatakse sinna peale panna ämblikuvõrk. Ma muidugi ei tea millised need kohalikud ämblikud on. Et kas peab 10 mehega minema ning kõigepealt matšeetedega ämbliku ära tapma (kusjuures nt keskmiselt 2 meest ei tule tagasi), et tema võrku saada, kuid loogika selles on, et veidi kleepuv ja riidesugune aine hoiab vere kinni. Eriti huvitav ravim oli punetiste ja ekseemide vastu. Nimelt tuleb kolmeks päevaks panna päikese kätte, kaevu kohale tubaka ja kange alkoholi leotis. Hiljem sellega määrides pidavat probleemid kaduma kiirelt. Merehaiguse vastu aitab kaneel ja seda ma tegelikult juba teadsin. Neid tarkuseid oli veel, kuid kellel täpsem huvi, sellel tuleb Mehhikos ära käia.
Aga iga hea asi saab ükskord otsa. See oli meie tuuri viimane peatus. Kokkuvõttes oli tegemist väga, väga huvitava tuuriga, mis aitas väikesegi pilgu heita Mehhiko põlisrahvaste järglaste igapäeva ellu. Ega kõik ei pruukinud ju meeldidagi, kuid see on nende elu, mistõttu kedagi hukka mõista ei saa.
San Cristobalis olime tagasi kella 2 paiku päeval. Et maksimaalselt oma aega siin ära kasutada, läksime uuesti käsitööturule. Abikaasa ostis pluusi ja seeliku ning veel mingit ninni-nänni. Kust mujalt sa ikka nii vinget käsitööd leiad - osta tuleb ikka otse allikast. Bussijaamast sai ära ostetud ka piletid homseks sõiduks Palenquesse. Kuna seekord oli vahemaa lühike, siis startisime hommikul, maksma läks järgmine ots 116$ per istmik.
Et need paar tortillat ikka terve päeva toiduvajadust ei kata, siis hüppasime sisse ühte söögikohta ja tellisime "Menu del Dia" neljakümne kaheksa peeso eest. Selle eest toodi meile kana consomé (supp), biifsteek juurviljadega ja kook jäätisega. Lisaks sai tellitud apelsinimahla, millest ühe valas autor pikemalt mõtlemata oma pükstele. Kohe terve klaasi. Nii tore oli. NOT. Toit oli muidu selline Harju keskmine, hinnangut vähendas kindlasti ka märg ja kleepuv tunne.
Pärast hotelli liipamist ja riiete vahetus läksime uuesti linna peale õhtut veetma. Läksime kaasa kohaliku trendiga ning võtsime OXXO nimelisest kauplusest hot-dogi (kõik tegid seda!) ning üritasime keskplatsil müüjate käest ühte pleedi välja kaubelda. Meie hind oli 40$, müüja küsis 50$. Kuna järeleandmisi ei tehtud kummalgi poolel, siis jäi tehing ära. See intsident näitas väga hästi seda, et igakord ei ole võimalik tingida ja hindadel ei ole alati mingit hullu kirvest vahel. Aga see suhtumine, et "alati tuleb tingida", on tegelikult rumal. 50$ pleedi eest on ju tegelikult naeruväärselt tilluke hind, et mida siin enam tingida, aga noh... Püüame ennast parandada.
Õhtu lõppes minu jaoks selle romaani kirjutamisega ning abikaasa parandas "saladuslikult" purunenud lühikesi pükse :).
No comments:
Post a Comment