Reede, 16.märts - Tulum

Elu ei väsi üllatamast. Ööbussis on võimalik magada ja ennast välja puhata! Kella 8 paiku kui luugid lahti lõime jõudsime just Tulumi. Peale pakkide kättesaamist võtsime takso ja palusime end sõidutada rannaribale. Tulum nimelt koosneb kahest osast - kesklinn bussijaama, kaupluste, büroode, bensujaamade ja muuga ning 5 km kaugusel asuv rannariba, kus asuvad eranditult majutuskohad. Ja see rannariba oli pikk - sisuliselt 10-11 km Kariibi mere äärt oli järjest majutuskohti täis. Alates läbipaistvate seinade ja liivapõrandaga cabanadest kuni 5-tärni luks-spadeni (hinnaklass siis 100st kuni mitme tuhande peesoni). Meie olime varasemalt tripadvisori abil välja valinud (LP sekundeerimas) sellise taevaliku nimega koha nagu "El Paraiso". Selle nime peale vajutas meie (nais)taksojuht kummi vilisema ning 15 minutit ja 45$ hiljem surusime oma jalad ja kohvrirattad lumivalgesse imepeenesse, liiva ühe 8-toalise hotelli ees. Tegemist oli ideaalse paigaga - ühekorruseline hoone, 8 tuba/boksi, rand paarkümmend meetrit ning Tulumi maiade linnade varemed 30 minutilise jalutuskäigu kaugusel (mööda randa). Hind oli muidugi 2 korda kõrgem kui me seni kusagil Mehhikos olime maksnud (sh Mexico City kesklinnas) - 1200 peesot öö eest - kuid see oli seda väärt. Vähemalt meile tundus, et olime selle ära teeninud. Jäime sinna pidama kolmeks ööks.

Aga ega me väga pikalt ei kaalunud seda väljaminekut, sest reklaam oli super - nagu mainisin lumivalge liiv, õrn briis, palmid ja türkiissinine meri puude vahelt paistmas. Kiirelt said seljast heidet riided (ok, ujumisriided jäid selga) ja kiirel sammul mere äärde. Kui vaadata Kariibi mere randade pilte, siis on alati tunne, et neid on ilustatud ja värve kuidagi ilusamaks krutitud. See ei ole nii! Tegelikult on vastupidi - kohapeal on mulje veel eredam. Tegime oma esimesed suplused ja päevitamised ja suplused ja... Meri oli selgelt rahulikum kui Acapulcos (daahaaa), kuid positiivne oli jällegi see, et korralik sügavus oli võimalik saavutada mõne sammuga. Meretemperatuur oli ideaalne. Selleks, et mitte korrata Acapulcos tehtud vigu (naha eemaldus UV-kiirte üledoosiga) korjasime peagi oma rannatoolidelt asjad kokku ja läksime tuppa siestat pidama. Tundub, et sulanduksime hästi lõunamaa ellu sisse - kui kell hakkab lähenema 12-le, siis läheme päikese eest varju. Tegime väikese eine ja siis ka pisikese uinaku, poole kahe paiku olime jälle lahinguvormis. Kui lahinguvormiks pidada plätusid ja rannariideid. Avastasime, et kohaliku söögikoha hindade alusel asume me mõne Lääne-Euroopa suurlinna südames. Tegime nagu tavaliselt - tuleb kesklinnast veidi eemale jalutada ja juba hinnad langevad kordades. Ja nii oligi - paar "maja" edasi sai kõhu täis kõvasti odavamalt (selline Eesti restorani hinnatase). Aga me tegime alusteks paar kohvi - hommiku puhul :)

Kohvist oli meel järsku üsna erk. Kuna ei soovinud esimesel päeval rannamõnudega liialdada, siis otsustasime üle vaadata Tulumi varemed. Mööda randa jalutades me vaikselt nende poole suundusimegi. Tulumi varemed on ainsad maiade linna varemed, mis asuvad mere kaldal, kaljude otsas. Need paistsid kätte ka meie hotelli rannast, kuid mida lähemale, seda muljetavaldavamaks vaatepilt läks.

Tulum tähendab Yucateci maiade keeles valli või seina ning see nimi tuleneb sellest, et iidse Tulumi linna keskus oli ümbritsetud kõrge müüriga, kaitsmaks seda sissetungide vastu. Ja põhjust Tulumi rünnata ka oli, sest kunagi oli tegu jõuka sadamalinnaga. Kui linna algusaeg jääb sinna 6.saj keskele, siis enamus ehitistest on püstitatud vahemikus 1200-1450. Hispaanlased jõudsid Tulumi lähedale aastal 1518, mil Juan de Grijalva ekspeditsiooni liige kirjeldab linna nii: "Me sõitsime mööda rannikut päeva ja öö; järgmisel päeval silmasime nii suurt linna, et isegi Sevilla ei oleks suurem ega parem." Mõneks ajaks Tulum ka hispaanlaste poolt vallutati, kuid jäeti siiski mingil põhjusel sama kiirelt maha.

Arvatakse ka, et Tulumi algne nimi oli hoopis Zama, mis tähendab koidikut või hommikut. Päikesetõus Kariibi mere ääres kaljudel kõrguva Tulumi/Zama müüridelt olevat võimas vaatepilt.

Igatahes sellele imposantsele linnale me siis mööda randa ka lähenesime. Esimene katse läks luhta kuna jalutasime ranna lõppu (või tegelikult algusesse) ning lootsime, et sealt läheb trepp ülesse varemetesse. Tõsi, trepp seal oli, kuid üleval lõppes see traataiaga, mistõttu pidime sama targalt alla tagasi kobima. Samas õnnestus meile näha esimest iguaani, see taksikoera suurune (mõnikord ka väiksem) elukas hakkas meile üsna tihedalt ette jääma. Neid oli kõikjal - Tulumi varemetel päevitamas, autoteedel, võssis ragistamas ning ükskord kukkus üks alla ka rannarestorani katuselt (pärast kõva kätši liigikaaslasega). Ja neid oli väga erinevaid - triibulisi, täpilisi, lihtsalt halle jne. Meie jaoks eksootika, kuid kohalikele tüütus. Nad pidavat armastama kultuurtaimi, eriti neid, mis on peenrasse istutatud.

Aga see selleks. Ronisime siis trepist alla ja läksime tagasi kuni esimese majutuskohani, milleks olidki roigastega hütid liivapõrandaga. Läksime nende vahelt läbi autoteele ja peagi olime vana Tulumi sissepääsu juures. Olime vahepeal ka sammu kiirendanud, sest taamale olid tekkinud võimsad mustad rünkpilved. Siiski vihma me ei saanud ja tegime varemetele tiiru peale. Kui Tulum ei asuks seal kus ta asub, oleks üldmulje olnud ilmselt kesine. Hunnitud vaated Kariibi merele ja ümbruskonnale on aga sellised, et sinna minemata jätmine oleks patt. Soovijad saavad sealt ka mööda treppi mere äärde ja linnamüüride all ujuda. Meie seda võimalust ei kasutanud, sest meie rand oli lähedal ja see koht oli üsna ülerahvastatud.

Naisel tekkis ka väike paanikahoog kui tema San Cristobalist ostetud valgele, kohalike motiividega, pluusile olid tekkinud roosad plekid. Tuli välja, et kas siis Kariibi mere soolasusest või vee soojusest, olid ujukad värvi andnud. Probleem lahenes alles hotelli jõudes, mil selgus, et värviplekk oli kergelt mahapestav.

Aga aeg oli nüüd sealmaal, et oli vaja teha üks tõsisem eine. Jalutasime mööda randa edasi ja leidsime ühe pizzarestorani. Et uuesti üle rõhutada hinnatasemeid, siis meie hotelli rannabungalos maksis kõige odavama praad 230$ (s.o 250 EEK)! Unustagu ära! Pizzaresto oli lahe - mere ääres asuv ülisuur liivapõrandaga bungalo. Olime sisuliselt ainsad kliendid. Ja pizzad olid suured. Tõsiselt suured. Nii suured, et me mõlemad pidime ülejäägid kaasa võtma.

Pärast seda veetsime veel aega rannas mitte midagi tehes. Kui muidugi päevitamist ja ujumist nii võib nimetada. Päike oli juba üsna madalal, mistõttu kannatas ka ilma päikesevarjuta lebotada. Varsti panime oma kodinad kokku ja otsustasime, et käime korra linnas ära, sest proviant ja sularaha olid otsakorral. Pärast hotellitoas mõneajast asjatamist selgus, et välja oli läinud kottpimedaks. Ainsaks võimaluseks linna saada oli takso ning selle saamise nipi õpetasid meile selgeks hotelli sissesõidu juures taksot ootavad rannabaari töötajad. Tuletan meelde, oli kottpime. Trikk oli siis selles, et ootad ja loodad, et mööda seda rannapromenaadi sõidab mõni takso (nt viis turiste linnast hotelli ja on nüüd tagasiteel). Kui silm seletab, et tegemist on taksoga, mitte tavalise sõiduautoga, siis enam-vähem hüppad keset teed, hakkad kätega vehkima ja loodad, et juht näeb sind ja et autol on head pidurid. Meie õpetajad said takso kiirelt, meie ise pidime veel ca 10 mintsa ootama. Takso õnnestus saada ilma kehavigastusi saamata. Ja no sõit läks kohta, mida me ainsana linnas teadsime - bussijaama.

See oli ka õige valik, sest seal lähedal oli nii ATM kui ka toidupood. Sularaha käes läksime shoppama ja sattusime tuhinasse - 6 pudelit erinevat õlut, pudel tequilat, laimi, soola, vett, snorgeldamisvarustus, näkse, cocat (colat). Tequila (117$) oli väga oluline ost, sest olime olnud Mehhikos juba üle 2 nädala, aga seda kaktusevett polnud veel maitsnud. Endal oli juba veidi häbi ringi käia niimoodi. Mis puudutab veel tequilasid, siis meil kvaliteet-tequilana pakutav Jose Cuervo oli seal nn alumise riiuli jook. Ehk siis üks odavamaid (ca 70$ pudel) ja ilmselt ka mitte väga kvaliteetne. Snorgeldamisvarustus (samas hinnaklassis, mis kärakas) oli impulssost. Me polnud kunagi snorgeldamist/sukeldumist proovinud ja tänased ujumised näitasid, et merepõhjas on nii mõndagi vaadata.

Nelja kilekotitäie kraamiga kobisime taksosse ja sõitsime hotelli tagasi. Tundus, et vahepeal oli veel pimedamaks läinud. Ma ei oska öelda, et mis oleks järgmine pimeduse aste pärast "kottpimedust". Õhtu veetsime õlle degusteerimise ja kodustele kaartide kirjutamisega. Tänu esimesele muutus elu päris lõbusaks - ilmselt tegid soe kliima ja tühjemaks muutunud kõht oma töö.