Tõusime vara-vara, kuna ees ootas linnuvaatlusretk koos asjatundjaga. Kellaajaliselt tähendas see 6.30 ning äratajaks oli koputus uksele. Olime tellinud hotellilt manuaalse äratuse, kuna telefoni aku oli ära koolenud ning hoolimata kaasa võetud ning voltide järgi sobivast laadijast (Mehhikos 110V) ning adapterist, telefon laadima ei hakanud.
Kell 7.00 korjas meie teejuht meid oma masinaga hotelli eest peale ja sõit võis alata. Lisaks meile olid retkele tulnud 4 üle keskea ameerika daami, kes olid rahvusele omapäraselt ülevoolavalt jutukad. Meie giidiks oli Kanada päritolu ornitoloog Michael Malone, kes elab pool aastat Puerto Escondidos ja pool aastat Kanadas. Selle miks ta oma aega niimoodi poolitab, seletas ta ka ära. Mehhikos elab ta kuival hooajal e novembrist aprilli lõpuni. Periood mai kuni oktoobri lõpp pidi olema siin piirkonnas väljakannatamatu - maist juulini on õhuniiskus 100% kuid vihma ei saja. See tähendab, et kõik riided on kogu aeg niisked ning enese liigutamine on maksimaalselt ebamugav. Ta rääkis, et ennem kodumaale minemist pakib ta kõik Mehhikosse jäetavad riideesemed kolmekordsetesse vaakumkilekottidesse, muidu lihtsalt hallitavad ära. Et selline värk siis. Oluline põhjus, miks ta on siin just kuival hooajal, oli seotud ka tema tööga, kuid sellest kohe.
Michael Malone on muide maailmas üsnagi tunnustatud ornitoloog ja loodushuviline. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid nii ornitoloogiast kui ka pärismaalaste kultuurist Oaxaca osariigis. Mehhikos on ta poolaastate kaupa elanud 24 aastat, seega mees teab, mida räägib.
Meie sihtkohaks oli Manialtepeci laguun. Manialtepeci laguun on magevee märgala, kus peamiselt kasvavad mangroovid (esimene pilt) ning kus on ülirikkalik floora ja fauna. Laguun asub kohe ookeani ääres ning ookeanist eraldab seda vaid mõnikümmend meetrit liivariba. Puerto Escondidost asus see mõnekümne minuti autosõidu kaugusel, juba teel sinna näitas ta mõningaid linde ja rääkis huvitavaid fakte ning lugusid kohalikust elust. Laguuni veetase ja elukäik käitub vastupidiselt hooaegadele. Kuival hooajal on seal veetase kõrge, märjal hooajal madal. Põhjus on selles, et kuival hooajal toidavad laguuni lähedal asuvatest mägedest tulevad allikad ning veetase tõuseb. Märjal hooajal murrab vesi laguuni ja ookeani eraldavast liivaribast läbi ning laguun jookseb piltlikult veest tühjaks. Kuna praegu oli kuiva hooaja tipp, siis veetase oli kõrge ning meie paat oli valmis minekuks. Tripp oli väga hästi ette valmistatud - kõigile anti binoklid ning check-list kõikvõimalike lindudega, mida siin annab kohata. 
Pastakaga sai siis ära märkida, mida me ka tegelikult nägime. See paber oli väga väärtuslik ka seetõttu, et hiljem oleks ka eesti keeles võimalik teada saada, et keda me nägime. Suur tänu sellele saidile, mille abil sai nimed ära tõlkida :) Selle alusel võib öelda, et Eesti ornitoloogid on väga hea huumorimeelega - no kuidas saab tõsiseks jääda kui linnu nimi on ameerika vihitaja, plütt, luitsnokk-rüdi, räusktiir või herilasekarakaara. Mitte, et need nimed oleks meile midagi juurde andnud, kuid lihtsalt oli lõbus lugeda. Mida meile siis 5 tunni jooksul näidati ja mida ise nägime? Näidati erinevaid mangroove, mangroovikrabisid, seda kuidas kohalikud kala välja tõmbavad, pelikane, kalakotkaid, erinevaid haigruid, hüüpe, papagoisid ja kirjeldamatud hulga muid linde, mille nimed ei ütle meile midagi. Lisaks veel ka laguuni erinevaid märgalasid, lindude kolooniaid ja pesitsuspaiku ning näpuotsaga kohalikku elu. Ja kogu selle aja oli taustaks hr Malone asjatundlik ja väga huvitav jutt, polnud seda märkigi, et ta on seda tööd teinud aastakümneid ja ega midagi väga uudset talle polnud. 
Linde nägi ta kaugelt ja tuvastas sisuliselt sekundiga. Seda linnuvaatluskunsti ja lindude liike õpetas ta ka meie paadimehele, kelleks oli üks noor kohalik kutt. Ei uskunudki, et linnuvaatlus võib nõnna huvitav olla (kõlab ju igavalt). Meie soov oli lihtsalt näha kohalikku, eksootilist loodust, kuid saime väga hea elamuse ning ilmselt kaalume teinekordki sellist retke.
Pastakaga sai siis ära märkida, mida me ka tegelikult nägime. See paber oli väga väärtuslik ka seetõttu, et hiljem oleks ka eesti keeles võimalik teada saada, et keda me nägime. Suur tänu sellele saidile, mille abil sai nimed ära tõlkida :) Selle alusel võib öelda, et Eesti ornitoloogid on väga hea huumorimeelega - no kuidas saab tõsiseks jääda kui linnu nimi on ameerika vihitaja, plütt, luitsnokk-rüdi, räusktiir või herilasekarakaara. Mitte, et need nimed oleks meile midagi juurde andnud, kuid lihtsalt oli lõbus lugeda. Mida meile siis 5 tunni jooksul näidati ja mida ise nägime? Näidati erinevaid mangroove, mangroovikrabisid, seda kuidas kohalikud kala välja tõmbavad, pelikane, kalakotkaid, erinevaid haigruid, hüüpe, papagoisid ja kirjeldamatud hulga muid linde, mille nimed ei ütle meile midagi. Lisaks veel ka laguuni erinevaid märgalasid, lindude kolooniaid ja pesitsuspaiku ning näpuotsaga kohalikku elu. Ja kogu selle aja oli taustaks hr Malone asjatundlik ja väga huvitav jutt, polnud seda märkigi, et ta on seda tööd teinud aastakümneid ja ega midagi väga uudset talle polnud. 
Linde nägi ta kaugelt ja tuvastas sisuliselt sekundiga. Seda linnuvaatluskunsti ja lindude liike õpetas ta ka meie paadimehele, kelleks oli üks noor kohalik kutt. Ei uskunudki, et linnuvaatlus võib nõnna huvitav olla (kõlab ju igavalt). Meie soov oli lihtsalt näha kohalikku, eksootilist loodust, kuid saime väga hea elamuse ning ilmselt kaalume teinekordki sellist retke. Retke sees oli ka väike paus, kus oli siis võimalik keha kinnitada kaasa võetud nodiga. Peatuspaigaks oli ühe kohaliku mehe (paadimehe pere) kodu juures asuv varjualune lauaga. 
Asus see kodu sellelsamal liivaribal - ühelpool ookean murdlainetega ja teiselpool laguun palmisaluga (all pool pildid mõlemas suunas). Maagiline koht! Üks koht, kus vesi suve lõpus laguunist välja murrab, asub tema maja lähedal, kuid siiski on hooned püsinud juba aastaid. Sai kasutada ka kohalikku pellerit, milleks oli liiv kuuri taga :) Pausi ajal pakkusid ameerika tädid meile oma poolt kaasa võetud puuvilju ning üldse olid nad igati lahked. Kõik nad teadsid Eestit (mitte et see oleks mingi näitaja) ja üks olevat lausa Moskvas elanud. Olid suhteliselt kehval arvamusel venelastest, eriti see Moskvas elanud proua. Aga praegu veetsid nad puhkust ja ühel oli isegi oma maja Puerto Escondido lähedal. Tundusid sellised jõukad ja enesega rahul olevad.
Asus see kodu sellelsamal liivaribal - ühelpool ookean murdlainetega ja teiselpool laguun palmisaluga (all pool pildid mõlemas suunas). Maagiline koht! Üks koht, kus vesi suve lõpus laguunist välja murrab, asub tema maja lähedal, kuid siiski on hooned püsinud juba aastaid. Sai kasutada ka kohalikku pellerit, milleks oli liiv kuuri taga :) Pausi ajal pakkusid ameerika tädid meile oma poolt kaasa võetud puuvilju ning üldse olid nad igati lahked. Kõik nad teadsid Eestit (mitte et see oleks mingi näitaja) ja üks olevat lausa Moskvas elanud. Olid suhteliselt kehval arvamusel venelastest, eriti see Moskvas elanud proua. Aga praegu veetsid nad puhkust ja ühel oli isegi oma maja Puerto Escondido lähedal. Tundusid sellised jõukad ja enesega rahul olevad.
Pärast suulist ja rahalist tänamist (450$ üks inimene) jaotati meid kõiki veel ka hotellidesse ära. Teel rääkis herr Malone kohaliku politsei suurest korrumpeerituse astmest ja erinevate politseiametite hulgast. Ta luges ette üle 10 politseiorganisatsiooni - föderaalpolitsei, munitsipaalpolitsei, liikluspolitsei, turistipolitsei, preventiivne politsei, kohtupolitsei, sõjaväepolitsei jne. Ja kõik on läbinisti korrumpeerunud. Õnnekus kui liikluses kinni peetakse, siis 50-100$ maksmisel saad kõik maailma patud andeks.
Hotelli tagasi jõudes pakkisime asjad ja tegime check-outi, kuna õhtul pidime ju bussi peale minema. Kohvrid jätsime alla vastuvõttu ning läksime linna, uut adapterit moblale ostma. 
Suurem osa Puerto Escondidost asub rannast eemal, mäe otsas. Ilmselt päikesepiste või siis lihtsalt küündimatu asjaolude hindamise tõttu, otsustasime minna sinna jala. Ega maad ei olnudki palju, maksimaalselt kilomeeter, kuid see kurat võttis ikka nii läbi. Esiteks meeletu kuumus, teiseks vastumäge minek ja kolmandaks igasuguse liikuva õhu puudumine. Särk kleepus selga esimese 10 sammuga. Ei pea vist seda ka meelde tuletama, et nahk oli õrn, mistõttu riietus kõige õhem ei olnud. Gringode sattumine üles linna pakkus kohalikele igatahes põnevat vaatepilti. Oma olematule hispaania keele oskusele vaatamata, saime ühes rauapoes selgeks tehtud, et mida kuradit me tahame. Juhatati, et 3 tänavavahet edasi ja siis vasakule. Seal peaks olema, kui üldse siin selliseid vidinaid on. Keelest arusaamine paranes pidevalt, kuna inglise ja prantsusekeelne põhi all, rääkimisel kasutasime sõnu, mida me arvasime olevat hispaania keel :-) Õnneks olimegi õigesti aru saanud ja osundatud kohas oli mobiilide ja nende tarvete pood. Ja ka minu 6310 adapter oli täiesti müügil, proovisime järgi - töötas! Lisaks telefonitäitjale, täitsime samas poes ka ennast. Nimelt oli tegu mobiilipoe/jäätisekohvikuga. Külm pina colada jäätisekokteil päris kookosetükkidega oli tõeline leevendus ja kosutus. Siit saime indu juurde oma keha eest hoolitsemiseks ja kõrvalt poest ostsime 45-faktoriga päikesekreemi (laste oma!) ja Aloega after-suni. Esimene läks kohe peale, ei soovinud hetkel rohkem "jumet" juurde saada.
Suurem osa Puerto Escondidost asub rannast eemal, mäe otsas. Ilmselt päikesepiste või siis lihtsalt küündimatu asjaolude hindamise tõttu, otsustasime minna sinna jala. Ega maad ei olnudki palju, maksimaalselt kilomeeter, kuid see kurat võttis ikka nii läbi. Esiteks meeletu kuumus, teiseks vastumäge minek ja kolmandaks igasuguse liikuva õhu puudumine. Särk kleepus selga esimese 10 sammuga. Ei pea vist seda ka meelde tuletama, et nahk oli õrn, mistõttu riietus kõige õhem ei olnud. Gringode sattumine üles linna pakkus kohalikele igatahes põnevat vaatepilti. Oma olematule hispaania keele oskusele vaatamata, saime ühes rauapoes selgeks tehtud, et mida kuradit me tahame. Juhatati, et 3 tänavavahet edasi ja siis vasakule. Seal peaks olema, kui üldse siin selliseid vidinaid on. Keelest arusaamine paranes pidevalt, kuna inglise ja prantsusekeelne põhi all, rääkimisel kasutasime sõnu, mida me arvasime olevat hispaania keel :-) Õnneks olimegi õigesti aru saanud ja osundatud kohas oli mobiilide ja nende tarvete pood. Ja ka minu 6310 adapter oli täiesti müügil, proovisime järgi - töötas! Lisaks telefonitäitjale, täitsime samas poes ka ennast. Nimelt oli tegu mobiilipoe/jäätisekohvikuga. Külm pina colada jäätisekokteil päris kookosetükkidega oli tõeline leevendus ja kosutus. Siit saime indu juurde oma keha eest hoolitsemiseks ja kõrvalt poest ostsime 45-faktoriga päikesekreemi (laste oma!) ja Aloega after-suni. Esimene läks kohe peale, ei soovinud hetkel rohkem "jumet" juurde saada.Järgmine tegu ei olnud vast nii loogiline aga see oli ainuvõimalik tegu - taksoga randa. Inimene ei ole tegelikult üldse loogiline loom (vastupidiselt põhjapõdrale :P) - mäkke ronib jala, alla läheb taksoga. On päikese üleküllastus, aga läheb randa. 50$ eest saime jälle päikesevarju ning 2 lamamistooli ja läks lahti. Jällegi võitlus lainetega, väikesed kriimustused, adrenaliin, päikesevari, soolaga kaetud nahk. 
See päikesepõletus tundus tühisena selle kõrval. Vahepeal sai manustatud kohalikust kaubandusvõrgust lunastatud esemeid nagu näiteks maisichipsid salsaga. Kusagil kella 4 paiku vantsisime hotelli poole tagasi, selleks korraks oli siis võitlus Vaikse Ookeani lainetega läbi. Baarist võtsime paar Coronat ja läksime hotelli katusele. Seal sai ennast soolast puhtaks pesta ning basseinis ujutada. Varjualusesse olid üles pandud võrkkiiged, kus sai end kiigutada ning palmidega palistatud randa ja ookeani passida. Igati mõnus tegevus, sest seal katuse all puhus ka mõnus briis. Ennem õhtusööki otsustasime, et jalutame veel korra Zicatela randa ja tagasi. See võimsa tagasitõmbega rand lihtsalt oli nii muljetavaldav, et tasus veelkord vaatamist. Õhtusöögi tegime oma hotellis, kuid see oli väike pettumus. Tegemist täiesti euroopalikku kööki (ka hinna mõttes) pakkuva restoga, liialt tavaline. Söök oli muidu maitsev, kuid sarnast toitu pakutakse igas Euroopa pubis. Kui restos ringi vaatasime, siis avastasime, et rahvas oli meist vähemalt 2 korda vanem. Mingid vanamehed tulid õhtul õlut libistama ja sööma, teine vanapaar mängis õhtuse gini kõrvale kaarte ning üks vanahärrake üritas kõigest väest aru saada, et mida täna süüa pakutakse. Huvitav kas meie olime ainsad noored siin? Pärast õhtusööki lasime hotelli omanikul takso tellida - tal muide oli oma taksolällar leti taga. Lihtsalt ütles, et üks takso "Flor de Mariasse" ja paari minuti pärast oligi auto kohal. Bussijaamas selgus, et meie kõht ei talu enam euroopalikku toitu - põhi oli konkreetselt kadunud. Üsna kehv enesetunne oli, võtsime mõned tabletid sisse ja õnneks bussisõidu ajaks oli olukord enam-vähem stabiliseerunud. Kell 9.30 oli meie buss ees ning algas meie teine öine bussisõit. Sihtkoht oli Tuxtla Gutierrez sisemaal. Kilomeetreid peaks olema ca 450 ning plaani järgi pidi sõit aega võtma 12 tundi. Arvutage ise keskmine kiirus! Minul õnnestus magada, kuid abikaasal oli jälle unetu öö...
See päikesepõletus tundus tühisena selle kõrval. Vahepeal sai manustatud kohalikust kaubandusvõrgust lunastatud esemeid nagu näiteks maisichipsid salsaga. Kusagil kella 4 paiku vantsisime hotelli poole tagasi, selleks korraks oli siis võitlus Vaikse Ookeani lainetega läbi. Baarist võtsime paar Coronat ja läksime hotelli katusele. Seal sai ennast soolast puhtaks pesta ning basseinis ujutada. Varjualusesse olid üles pandud võrkkiiged, kus sai end kiigutada ning palmidega palistatud randa ja ookeani passida. Igati mõnus tegevus, sest seal katuse all puhus ka mõnus briis. Ennem õhtusööki otsustasime, et jalutame veel korra Zicatela randa ja tagasi. See võimsa tagasitõmbega rand lihtsalt oli nii muljetavaldav, et tasus veelkord vaatamist. Õhtusöögi tegime oma hotellis, kuid see oli väike pettumus. Tegemist täiesti euroopalikku kööki (ka hinna mõttes) pakkuva restoga, liialt tavaline. Söök oli muidu maitsev, kuid sarnast toitu pakutakse igas Euroopa pubis. Kui restos ringi vaatasime, siis avastasime, et rahvas oli meist vähemalt 2 korda vanem. Mingid vanamehed tulid õhtul õlut libistama ja sööma, teine vanapaar mängis õhtuse gini kõrvale kaarte ning üks vanahärrake üritas kõigest väest aru saada, et mida täna süüa pakutakse. Huvitav kas meie olime ainsad noored siin? Pärast õhtusööki lasime hotelli omanikul takso tellida - tal muide oli oma taksolällar leti taga. Lihtsalt ütles, et üks takso "Flor de Mariasse" ja paari minuti pärast oligi auto kohal. Bussijaamas selgus, et meie kõht ei talu enam euroopalikku toitu - põhi oli konkreetselt kadunud. Üsna kehv enesetunne oli, võtsime mõned tabletid sisse ja õnneks bussisõidu ajaks oli olukord enam-vähem stabiliseerunud. Kell 9.30 oli meie buss ees ning algas meie teine öine bussisõit. Sihtkoht oli Tuxtla Gutierrez sisemaal. Kilomeetreid peaks olema ca 450 ning plaani järgi pidi sõit aega võtma 12 tundi. Arvutage ise keskmine kiirus! Minul õnnestus magada, kuid abikaasal oli jälle unetu öö...
No comments:
Post a Comment